Living - Жить

Zhit - Vasili Sigarev 2012

Mul oli hea tuju. Vaba õhtu kodus, naine lastega ämma juures, külmik head-paremat täis ostetud, radikas keeratud maksimumi peale ning teleka kõrvale asetatud nii konsoolipult, kui virn DVD-sid. Väljamaganud, väljapuhanud ning energiline. Mõtlesin siis, et kas alustan viimase Batmaniga või vaatan komöödiat Ted, aga käsi justkui võluväel rabas hunnikust vene draama, mõtlesin veel et olgu, vaatan selle samuti ära, millal ma muidu ikka jaksu leian. Actionit ja komöödiat võib ju poolväsinuna öösel ka vahtida, draamat siis ei jaksaks. Võtsin draama, vaatasin ära ja nüüd on kõik asjad miinuses. Tuju allpool masendust, tuba külm ja toidud külmkapis riknenud.

Living on üht otsa pidi selline tüüpiline sotsiaaldraamaga segatud masendustragöödia, kuid siin on ka erinevused. Kolmandik filmist ehitab üles traagikat, vastikut sellist, hinge lõikavalt valusat. Siis algab leina osa, inimeste püüd juhtunuga niivõrd kuivõrd leppida. Ja siis ei tohikski ju justkui midagi rohkemat olla, on surm ja on selle järellained mis peaksid justkui järjest vaiksemaks jääma..., aga mitte seekord. Vasili Sigarev toob siise täiesti uue mõõtme mida võiks tinglikult nimetada isegi horrorik, kohe kindlasti aga müstikaks, muinasjutu traditsiooniks ning paranormaalseks ulmaks. Ja see kõik on üles ehitatud varasema realismi vormis, justkui oleks kõik toimuv loomulik osa tegelaste igapäevaelust. Vaataja saab end asetada kõrvale, mõelda ja paika panna ekraanil nähtava ebareaalsust, panna seda tema jaoks sobivasse konteksti, kuid see ei vähenda kõheduse intensiivsust. Lõpuni välja võib jääda mõtlema, et hullumise asemel, skisofreenia asemel, armsamad saabusidki koju, on selle taga siis seletatavad või seletamatud põhjused. Hirmus ikkagi.4,5/5

Surma hingus.