Pulp Fictioni ülesehitust meenutav kolmest omavahel seonduvast ja tervikliku teose loovast lühifilmist koosnev digitöö on ( oli ) kodumaal Valgevenes keelatud ja see on alati kindel märk heast kinost. Halbu filme ei keelata kunagi, tavaliselt ikka teoseid mis riigi poliitilise joonega kokku ei lähe või on suhtumises riiki liiga kriitilised. Valgevene on muidugi ka selline riik kus konflikti sattuda on üsna kerge ja minu arust erilist loomingulist vabadust maa ajaloo kirjutamisel ei soosita. Käesolevas filmis arutavad kaks saanil sõitvat politseinikku 1942-sel aastal Valgevene filmikunsti üle ja naeravad, et sellist looma maailmas ei leidu. Pealiskaudne netiotsing andis tõesti nappe tulemusi kohalikust uuemast kinokunstist. Suurem osa on läänega tehtud ühisprojektiid või lääne finantseeritud dokumentaalfilmid. Seekordki siis Belorussia ( idee ) ja Hollandi ( raha ) koostööfilm Teisest Maailmasõjast mis kujutas ühtmoodi värdjaina nii sakslasi kui ka venelasi, ning isegi kohalikud ise said oma koosa kätte. Film meenutas tegelikult telelavastust, kuid nappide vahenditega ja väikese näiteseltskonnaga tehtuna võib küll iga mees sellise teose üle uhkust tunda. Ausalt vaadatakse oma minevikule näkku ja ei häbeneta esile tuua ka sõja ja partisanivõitluse häbiväärsemaid külgi. Antisemiidist punakomandör kes valgevenelannast vangil kõri läbi lõikab või teenekas partisanide rühma ülem kel näpud tätoveeritud ja iga teine suust tulev sõna platnoislängis lausutud, on vaid mõningad näited. Filmis puuduvad, kui nüüd nõrgamõistuslik baba välja arvata, positiivsed kangelased - kõik on ühtmoodi pattu teinud ja oma käsi verega määrinud. Ei mingit aastakümneid kestnud rinnaga tuleavale heitmist, vaid väike kohustustest kõrvalehiilimine ja oma naha hoidmine. Valgevene kinokunsti ja sõjafilmidesse suhtumise värskendav puhang. 4/5
Desertöör kaevamas omale hauda.
No comments:
Post a Comment