Bury My Heart at Wounded Knee

Bury My Heart at Wounded Knee - Yves Simoneau 2007

Suur suur pettumus. Lootsin, et lõpuks ometi toob ameeriklasi varemgi äratada püüdnud HBO ekraanile põlisrahvaste traagilise saatuse, tehes seda kaabelkanalile omase toore jõulisusega, kuid kuue Emmy auhinna võitja osutab ameerika indiaanlastele hoopis karuteenet kujutades kõike toimunut lihtsalt pisikese arusaamatuse ja möödarääkimisena. Tegemist on valgete meeste filmiga valgetele meestele, kus kõik valged mehed on head, omakasupüüdmatud ja abivalmid, ning punanahad ühed tüütud pirtsutajad ja nihelejad - ei kõlba neile üks ega teine. Kõik proovivad väljasurevat rahvast kogu hingest aidata, keegi ei loobi indiaaniasju ajades kaikaid kodaraisse, ega suhtu põliselanikesse vaenu ega üleolekuga. Kõik mis nendega juhtus, kõik surmad, kõik haigused, kõik tapmised, oleksid justkui kogemata osaks sattunud. Et näe, meie siin jagame tasuta süüa, tekke ja ravimeid aga teie joote arstirohtu selles sisalduva alkoholi tõttu, eelistate tekkidele biisoninahku ja konservubadele värsket hirveliha. Kõige hullem oli aga Wounded Knee veresaun, mida lihtsalt visuaalselt kujutati kui ühte arusaamatusest alguse saanud tulevahetust mõnede hiljem külmunud surnukehadega lumisel väljal. Näidati paari lapse hukkumist kuuli läbi, kuid süstemaatilisest Lakota rahva hävitamisest oli asi kaugel, pigem jäi mulje justkui mängiksid sinikuued ja punanahad vigvamite vahel üksteisega kulli. Ilma taustainformatsiooni teadmata võibki jääda mulje, et midagi nagu toimus aga ega see eriti tähtis olnudki, lihtsalt mingi rüselus. Sellist pilti aitab maalida ka toimunu kujutamine tagasivaatena, ellujäänu pilgu läbi kes seda teistele jutustab. Meid ei lasta olla juhtunud konflikti otseseks tunnistajaks, vaid lastakse teha kellelgui teisel toimunust ülevaade, ning kõik taandubki iraagi olukorrast kõnelevate uudiste tasemele. Võõras ja kauge. Istuv Sõnn oli peategelastest ainukene keda sai mõista, ning talle kaasa elada sel ajal kui ülejäänute motiivid ja vajadus selles filmis olla jäid arusaamatuks. Valgete juures hariduse saanud indiaanlasest doktor Charles Eastman võis küll tunduda hea ideena, selline kahe maailma vahel pendeldav kodutu, kuid tema valgenahalise girlfriendi ja mentorist senaatori roll oli kogu stoori mõistes väga küsitava väärtusega. Seda mõistsid nad isegi ja erilist pingutust nende rollisooritused ei sisaldanud. Kõrvalosades vilksatavaid valgenahalisi mängisid aga tänu HBO connectionile Oz´i vangid Tobias Beecher ja Vern Schillinger.
Vaatajale ei näidatud vägistamisi, laste surnuksraiumisi, vigastatute piinamisi, rasedate mõnitamisi, beebide saabli otsa ajamisi, ellujäänute tahtlikke vigastamisi ja loomulikult ka mitte seda kuidas sõdurid naistelt väljalõigatud vagiinasid mütsil kandsid ja meeste kellakotist oma tubakale väärt hoiukohta meisterdasid. Ei näidatud isegi seda, et rahvas nälgis, ning paljud ränded filmis võeti selle tõttu ette, mitte pisikonfliktidest ajendatuina. Kõik indiaanlased olid korralikult riides ja söönud nägudega. Nii nagu reservaatides valitsevast armetust olukorrast kirjutasid indiaaniasjurid kongressile valedest kubisevaid kirju, nii oli ka see film samu olukorda ilustavaid kirjutisi ka filmis eeskujuna kasutatud. Peale vaatamist jäi mulje justkui oleks püütud teemat kaelast ära saada, kartes samaaegselt süüdistust liigses leebuses põlisrahvaste poolt kui ka anti-ameerikalikuks tembeldamist valgenahaliste leerist. Teeme suvalise filmi valmis, näitame, et indiaanlased kannatasid aga valged süüdi ei olnud, hundid söönud ja lambad terved, kedagi vihastama panna pole mõtet. Tulemuseks aga nõrga narratiiviga hingetu teos mille ainsateks huvitavateks kohtadeks olid Pine Ridge´i reservaati tutvustavad stseenid. Suur suur pettumus millel raamatuga vähe ühist. 1,5/5

Tuntuim ülesvõte Wounded Knee lahinguväljalt - pealik Suurjala külmunud surnukeha.