Nüüd on siis ära nähtud ka maailma ametlikult kõige esimene pedefilm. Ma pean silmas teost mis pole porno ega gay vihjetega ( selliseid tehti kindlasti ka varem ), vaid otseselt homoseksualismi käsitlev õpetlik suhtedraama. Saksamaa sõjaaegne liberaalne õhkond andis filmitegijaile vabad käed ka varasemate tabuteemade käsitlemisel ja kahekümnendail vändati mitmeid käesolevale filmile sarnaseid kergelt teadusliku taustaga rahvast valgustavaid mängufilme. Paar aastat hiljem löödi uksed taas lukku ja tsensorid saadeti peale. Suur osa filmides hävitati ja hävis hilisemas sõjas, kuid mõned üksikud on siiani alles jäänud. Ka seda teost saatus ei hellitanud, säilinud on vaid pool esialgsest filmitud materjalist ja sellegi kokku panemiseks läks vaja New Yorgi, Londoni, Moskva, Münheni ja Berliini arhiivide abi. Hävinud kohad olid asetatud näitlejaist, kaadritatagustest toimetustest ja filmist tehtud fotodega ning vahelt kadumaläinut seletavate tekstidega. Näiteks filmi naisnäitlejannast ei olnud kahjuks säilinud ühtegi kaadrit. Võib olla aga oli aga see vapper naisosatäitja lihtsalt kurjade pedede poolt välja lõigatud, ikkagi meeste film ju kuhu positiivsel seelikus heterol asja pole. Ma teen muidugi nalja aga tean, et mõned homoaktivistid on selleks ka võimelised. Üllatuslik oli peale filmi vaatamist tõdeda, et nüüd, sada aastat hiljem, pole asjad palju muutunud. Homosid muidugi ei pisteta enam türmi ja nende seksuaalne orientatsioon ei leia niipalju võimalusi väljapressimiseks, kuid ikka veel leidub väärarusaamu ja nende kummutamist meedia veergudel. Sellest vinklist vaadatuna oli Richard Oswald´i teose puhul tegu julge ja valgustusliku tööga, filmiga mis isegi sajand hiljem suudab veel oma teemakäsitluses värske olla. Sõnum oli tugev, kuid film ise kasin. 2,5/5
Vastupidiselt filmi õpetlikule sõnumile on postridisain saja aastaga jõudsalt arenenud. Filmi originaalplakat 1919.
No comments:
Post a Comment