
Mulle meeldis The Ramones vanuses 16-18 ja kuigi peale seda on veel bändi hajuti kuulatud ja neli esimest albumit isegi diskidele kopeeritud, jäi hilisem suhtlemine Ramonesite perekonnaga siiski üpris tagasihoidlikuks. Filmi otsustasin ikka ära vaadata, koolikomöödiad on mulle alati istunud. Oleks ma aga teadnud kui hullult bänd ennast reklaamib ja eputab, oleksin kindlasti loobunud. Ramones´i nartsislikkuse ja enesepromo kõrval kahvatub isegi Tõnu Trubetsky ego, see mis ekraanilt vastu kargas oli minu jaoks maailma kõige maitsetum ja häbematum eneseupitamine. Need 10 minutit filmist kus aga Ramonesi muusika ei kõlanud, tegelased sellest ei rääkinud ega bändi logosid, postreid ja vinüüle näha ei olnud, oli vaatamata soovile teha sürri huumorit väga mage ja labane tilu-lilu.


Rattus Rock 'n' Rollus.
No comments:
Post a Comment