Zamri, umri, voskresni! - Freeze-Die-Come to Life - Vitali Kanevsky 1989Hakkasin paar-kolm nädalat tagasi otsima vene filme mis ausalt kujutasid Stalini režiimiaegset elu Nõukogude Liidus ning leidsin selle Vitali Kanevsky poolt glasnostiaegses avalikustamisetuhinas vändatud draama. Väliselt väheke Valeri Ogorodnikov´i Barak´i meenutava filmi tegevus toimus Siberi väikeses kaevanduslinnas mis võttis suurema osa töökätest kõrval asuvast jaapani sõjavangide laagrist. Peategelasteks kaks last, poiss ja tüdruk, kes püüdsid turul kaubitsemisega oma vanemaid aidata ning jooksid peale kooli töötsooni pilusilmsete vabakäiguvangidega tutvust sobitama.
Lavastaja oli loonud poeetiliselt kauni ja samas öövastava pildi nõukogude reaalsusest ja kõige šokeerivam ei olnud üldine vaesus ja armetus, vaid kõigi inimeste vaimsus. Kui lauldi, siis vaid platnoilaule ja kui räägiti, siis lipsas sisse väljendeid mida viisakas inimene ei kasutaks. Piir kuritegeliku ja tavalise maailma vahel oli õhkõrn ning sellest üle minek enesestmõistetav, varaste maailm oli loomulik osa elust ning kellelegi ei tundunud isegi veider, et varastatakse ja pidevalt. Stalini isikukultus jäi siinses filmis tahaplaanile ning vähe oli ka süsteemi kriitikat. Film näitas ajastu olmet, suuremalt jaolt linnaelanike oma, kuid aimu sai ka okastraadi taga aega kandvate õnnetute elust. 
Teos suutis olla pildi loomisel väga rikas ja peale ühe laagrilinna igapäevase elu, pakkuda veel ka sügavat depressiivset draamat. Lausa imetlusväärse tagasihoidlikusega ehitati üles tragöödia ning ilma ühtegi imalat pisarat pakkumata, suudeti tekitada tume masendus. Vitali Kanevsky linalugu oli ilus, terav ja ääretult kurb pilguheit GULAG´i kuldaega, julm teos ühiskonna mandunud vaimsest tasemest. 5/5
Mustvalge või seepiatoon on sedalaadi filmide puhul pea kohustuslikuks muutunud.
No comments:
Post a Comment