Kocár do Vídne - Karel Kachyna 1966Sedalaadi minimalistliku sõjafilmi tegemisega peaksid kohalikud kaamerahoidjad ka hakkama saama. Taaskord oli kõik idee taga, sest teos ei vajanud suuri võtteplatse ega näitlejatehorde. Kogu tegevus oli välja mängitud vaid kolme põhinäitlega, kahe mehega kel paar lausejuppi öelda ja tosina statisti abil ning toimus metsasihil kus mõlemal pool teed kuusetukk, vaid korraks põgati haruteele ja välule. Sisuks situatsioon kus pealetungivate punaarmeelaste eest põgenevad saksa sõdurid on sundinud tšehhitarist taluperenaist end hobuvankril Viini poole sõidutama ja naine püüab omakorda sõdureid surmates ennast olukorrast päästa. Ühtaegu põnevusfilm kui ka draama, sakslaste käe läbi mehe kaotanud naise kättemaksuviha ja teda kutsariks sundiva noore sõduri vaheline pinge kui ka jõudmine mõnigate pidepunktide abil hetkelise teineteisemõistmiseni.
Individuaalsel tasandil võib muidugi kaastunne tekkida, kuid sõjalõppu kantud tegevus viitab vaid ühele kindlale suunale ning kuna tegu ei ole seiklusliku filmi ega romantilist laadi kinoga, siis on lõpudramaatika üsna etteaimatav. On ju meie eesti poisse samuti Tšehhi põrgust läbi käinud ja seal punased pikka pidu ei pakkunud ning seda 1966 aastal, enne Praha kevade järgset jäätumist, vändatud linalugu ilmekalt ja valusalt ka näitas. Sõda elati üle aga ka rahu oli hirmus. 3,5/5
Deserteerunud Hans püüab jõuda enne punamõrtsukate saabumist oma kodulinna.
No comments:
Post a Comment