Twilight Dinner

Twilight Dinner - Yutaka Ikejima 1998

DVD kaanel ilutsev kiri, et tegemist on tsenseerimata versiooniga (unrated directors cut) on mõneski ebatäpne, sest kuigi vaataja näeb jaapani mõistes tsenseerimata versiooni, saab ta ometi lääne vaataja mõistes tsenseeritud versiooni. Jaapanlaste jaoks oli ultraverine ja gorene lõpp lükatud negatiivi, ehk siis punase vere ja roosade inimkehade asemel sai rohelisi verejugasid kalbetel inimkehadel. Nende stuudiobossid leidsid, et sedalaadi tsensuur on kohalikus kinos vajalik, eriti kuna lõppude lõpuks on tegemist seksufilmiga millel kindel vaatajaskond ning ennast kinos mõtteis (ja võib-olla ka otseselt) hellitav vaatajaskond võtab filmi lõpus toimuvat veristamist (tegu ei ole nüüd spoileriga, sest film näitab tükikest tulevasest hirmutööst juba loo alguses) kui tujurikkujat ning kes siis ikka seansilt ärritatult lahkuda tahab.

Küll aga nägid jaapanlased täispikkuses kahte gaystseeni mis lääne vaataja jaoks, ehk siis sellel aktuaalsel DVD reliisil, kärbitud olid, andes vaid mõista, et meeste vahelisest suudlusest mindi ka kaugemale. Seda see directors cut tähendaski, pinkukino grand old man Yutaka Ikejima arvates võis see jänkidest (cut oli toodetud USA DVD reliisi jaoks) vaatajaid heidutada, samas kui kodumaal ei paku sedalaadi žanrifilmi vaatajatele natuke homotamist mingit lisapinget, vaid pigem võetakse see ühes tissi ja tussifilmis rõõmuga vastu. Filmi enese koha pealt oleksid aga pikendatud stseenid pidanud see olema, sest just see andis linaloole lõpliku sära. Stoori iseenesest muidugi samuti hea, pinkukino standardite järgui lihtne ning konkreetne, isegi mitmeti etteaimatav, kuid ega see väärtust vähendanud. Selline lihtsalt see jaapani exploitation-erots on. Vampiirifilm, no see on selge kohe kui kaks päikeseprillidega daamet välja ilmuvad, kuid ometigi taaskord väheke erinev ning seda mitte vaid seklasistseenide tõttu. Viimased on aga taotluslikult stolised ning ebaerootilised, et vaataja jälgiks rohkem linaloos kulgevat stooriliini kui sügaks läbi püksiriide oma riista. Piisavalt eriline ja piisavalt tavaline, et tunda lihtsalt mõnu ühest ehedast kergest meelelahutusest.

Twilight Dinner on taaskord üks Pink Eiga poolt arhiividest välja otsitud, puhastatud ning tähesärasse tõstetud pisike pärl. Nende töö omapäraste roman porno filmide otsimisel ja restaureerimisel on juba ainuüksi kiitust väärt, kuid minu jaoks on alati firma reliiside puhul samaväärse väärtusega ka lisad ning seegi kord ei pidanud pettuma. Võiks öelda, et alati hulgaliselt DVD-l lisamaterjali pakkuv Pink Eiga olui seekord isegi ennast ületanud - boonuste sektsioonis ei tahtnud valikutega lehed lõppeda, ikka ja jälle vajutas näpp "next" lingile ning avanesid uued menüülehed täiendlisadega. Materjali külluse tingis muidugi ka asjaolu, et lavastaja ja üks näitlejannadest neil USA-s külas käis, mis viga niimoodi intervjuusid vorpida, kuid need polnud ainsad lisad. Nagu juba Pink Eiga reliisidel kombeks, sai vaataja taaskord tükikese žanrikino ajalugu, tutvustusi tulevatest ning valminud reliisidest ning unustada ei tohi ka deleted scenes sektsiooni kust oligi võimalust näha pikendatud stseene mis lääne cut´ist välja jäid. Lahe kiiksuga film, korralik töö pildikvaliteedi parandamisel ning tonnide viisi huvitavaid lisasid - Pink Eiga on ja jääb üheks fännisõbralikumaks ja hoolikamaks töötegijaks DVD-de väljalaskmise alal. 3,5/5

Tokyo bi-sexual vampires.

Anarchy In [Ja]Panty - Anarchy in Japan-Suke : The Woman Who Comes When Watched

Anâkî in Japansuke: Mirarete iku onna - Takahisa Zeze 1999

Üks Pink Eiga reliisidest mida olin enese jaoks magustoiduks hoidnud. Olin sellest filmist teab mida kokku mõelnud, fantaserinud teemadel, et punk ja lapserööv ja alkohoolikud, aga lõpuks selgus, et hoopis üks üsna lihtne ja tavaline lugu. Kuid mitte igav ega halb, sest vaatamata kaunis pealiskaudsele püändile ning minutitega välja mõeldud konstruktsioonile, sisaldas film piisavalt sümpaatsust ning mõtlema panevaid momente. Rohkem nagu selline veider saatuse keerdkäike demonstreeriv draamalugu kui exploitation-erootika, sest kuigi ka viimast võis leida, jäi film ikkagi inimeludest rääkiva indiekino stilistika ning sisu juurde. Veider oli see, et kui ma tavaliselt olen Pink Eiga reliisitud DVD-de lisasid taevani kiitnud, siis seekord justkui nagu polnudki midagi boonuste hulgas. Vaid paar trailerit ning tund aega kestev vestlus filmitegijate vahel, film ise paralleelselt jooksmas. 3/5

Sellist nalja tehti samuti.

Zipangu Est Jaapani sõltumatute filmide festival 12. – 14. oktoobril Tallinnas kinos Sõprus.

Japanarhia Eestis!

Zipangu Est on esimene Balti riikides toimuv filmifestival, mis on pühendatud Jaapani sõltumatule kinokunstile. Festival tutvustab uusi ja vanemaid ning peamiselt Eestis varem linastumata filme, mis näitavad Jaapani ühiskonna erinevaid identiteete läbi omapärase ja julge maailmavaatega sõltumatute filmitegijate kaamerasilma.

 Jaapani sõltumatute filmide festival Zipangu Est, koostöös Londonis toiumuva festivaliga Zipangu Fest, toimub 12.-14.oktoobril Tallinnas kinos Sõprus. Mõlema festivali kuraatoriks on tunnustatud Jaapani sõltumatu kino ekspert Jasper Sharp, kellega algas edukas koostöö Kultuuripealinn Tallinn 2011 raames toimunud filmifestivalil EVA. Jasper Sharp on ka festivali külaliseks ning peab iga linastuse eel lühikese sissejuhatava loengu ning annab linastuste järel huvilistele Jaapani sõltumatu kinokunsti ehk jishu eiga teemalistele küsimustele vastuseid. Festivali väisab ka dokumentaalfilmi “Hiroshima Nagasaki Download” režissöör Shinpei Takeda.

Sel aastal on festivali programmis kaheksa linateost. Programmi fookuses on seekord dokumentaalfilmid, kuid kavas on ka eksperimentaal- ja mängufilme, animatsiooni ning Jaapani erootilise žanri pink eiga filme. Filmid on jaapani keeles ingliskeelsete subtiitritega.

Ürituse  KODULEHT
Üritus Facebookis

Trash Can Dance blogi loosib välja 3x2 piletikoplekti, ehk siis 3 võitjat saavad ka sõbra kaasa kutsuda, kõigi  nende vahel kes kuni 10. oktoobrini kirjutavad Trash Can Dance Facebooki lehele oma lemmik jaapani filmi/anime nime. Vastused võib jätta SIIA.

Tänan!

Kvartaliaruanne, ehk filmisoovitused 2/4 2009

Taas käes aeg teha väike kokkuvõtte parimatest paladest mis viimase 3 kuu jooksul minu DVD mängijast läbi käinud. Klikkides lingile avaneb täispikk arvustus.

Such Hawks Such Hounds - Scenes From the American Hard Rock Underground - Sümpaatne dokumentaalfilm USA raskemast rokist kus eriline tähelepanu on pööratud drone, stoner ja desert rock bändidele. Palju head muusikat ning teavet.
Daytime Drinking - Vaikne korea koomiline indiefilm mehest kes sõidab talvisesse kuurorti puhkama, kuid otsese lebo asemel veedab kõik päevad viinaklaasi kummutades, vahest poolvägisi ja kohati elul tsillilt minna lastes.
Electra Glide in Blue - Seitsmekümnendate huumoriga vürtsitatud krimka maanteepolitseinikust kes unistab jätta mootorrattaga asfaldil patrullimine ning istuda jahedas kontoris töölaua taha tehes mõttetööga ära selle mis enne käe ja jalavaeva nõudis.
S&M Hunter - Lõbus exploitation-tükk jaapanist. Sidumist, seksimist ja ka tsipake geitamist, kõik mõnusa iisi fiiliga, naljakas ning ehe.
The Concerts In China - Rariteetne kontsertfilm Jarre Hiina turneest. Kokku segatud muusika, kaadrid esinemistest, dokumentaalfilmilõigud, reisipäevik ja klipid propaganda ning uudissaadetest.
A Lonely Cow Weeps at Dawn - Pinku alla kategoriseeruv teos mis seksufilmi asemel pakkus aga hoopis südamlikku armastusdraamat ja seda vaatamata kohatisele bizarre sisule.
The Door Into Summer - Anime mis oli üks seitsmekümnendate shōjo-klassikuist ja anime shounen ai žanri alusepanijatest ning seda väga tugeva stooriga. Ühe suve lugu kus kogetakse esmaarmastust ning pettumust, tehakse tutvust täiskasvanute maailmaga ja loobutakse lapsepõlvel loodud ulmadest.
Hippy Porn - Minu selle aastase lemmiku Jon Moritsugu linalugu üheksakümnendate alguse noortest. Kellele on meeldinud Nirvana ja Sonic Youth, peaksid käesoleva filmiga just õigel lainepikkusel olema, sest teemad ja noored on samade igavusprobleemidega.

Parim reliisija - Pink Eiga


Lisa soovitusi leiad browsides kõrgeid hindeid saanud label´eid nagu 10/10, 9/10 ja 8/10.

Japanese Wife Next Door 2

Inran naru ichizoku: Dai-isshô - chijin-tachi no tawamure - Yutaka Ikejima 2004

Geniaalne lüke, Japanese Wife Next Door 1 ja 2 tehti samal ajal ja mõlemad algavad täpselt sama moodi, ehk siis noormees joob paaris saket ja unistab kohtumisest kauni neiuga ning otsekui võluväel on järsku ta lauas kaks kena seksikat tüdrukut, mõlemad poisist ääretult huvitatud. Esimeses filmis lahkub ta baarist ühega ja järgmises filmis langeb valik teise neiu kasuks. Mõlemad teed viivad loomulikult hukatusse ja käesolevas loos avastab noormees end kuus kuud hiljem olevat abielus kauni naisega ning elamas rikkalikus häärberis, kuid äi ja ämm on väheke imelikud ning sama katuse all elav naise õde suisa nõrgamõistuslik. Äia firmas lubatud tööd ei anta ja nii luusibki poiss päevi mööda villat, ainsa keeluga pööningule mitte vaadata. Veider värk. Humoorikas, kuid mitte parim. 2,5/5

Vaatasin Pink Eiga varianti ülemiselt kuvalt, alumine pilt on jaapani originaalreliisi DVD kaanel.

Underwater Love

Onna no kappa - Shinji Imaoka 2011

Esimestes kaadrites seletatakse kenasti ära, mis elukas on kappa. Põhimõtteliselt kümne sekundiga saab selgeks, et film on mõeldud lääne vaatajale, sest jaapanlasele poleks vaja tutvustada nende rahvapärimuse kõige tuntumat ning populaarsemat yōkai monstrumit, veeolendit, kes on igaühele lapsest saati tuttav, kuna terve maa on neid täis. Igas järves, jões, tiigis ja kraavis elab üks ning kui lased pesukausi vett täis ja jätad selle ööseks õue, võid kindel olla, et hommikul on mõni üksildane kappa selle oma koduks valinud. Läänes oleks võrdväärne sõnaseletus see, kui "Lassie" algustiitrites kirjeldataks, milline loom on koer: neli käppa, haugub ja posti juures kergitab jalga.

Niisiis, kuna film on suunatud lollidele gaijinidele , võib pakkuda mida iganes, sest mingil kummalisel põhjusel omab sõnapaar "jaapani kino" ikka veel maagilist mõju ning mida veidram film, seda rohkem valgenahalised kinoistmeil silmi pööritavad ning kiidavad. Antud juhul pakutakse ahvatleva “Made in Japan” sildi all Jaapanis linti võetud, kuid tegelikult kavalate ümmarguste silmadega meeste tehtud filmi, reklaamides seda kui pinku muusikali. Ning ovatsioonitorm tõuseb, sest kõik tõusva päikese maalt saabuv peab ju tingimata hea olema.
Ma ei vaidle sildistusele vastu. Tegu on tõesti odava muusikaliga pesuehtsas pinku vormis, mis on linti võetud kõiki traditsioone järgides, ehk siis napi võttegraafiku ning rahakotiga. Tüüpiline jaapani seksufilm ebatüüpilise looga, mis imehästi sobib ekraniseerimiseks, seks-stseenid kõik kenasti sees ja rahva ees ning pikkuski sinna keskmise kanti. Kõik on justkui olemas, kõik on paigas.

Puudu on aga hing, sest tegu on kunstlikult loodud nähtusega, millele juba enne võtete algust plaaniti edu maailma filmifestivalidel ja arthouse kinodes. Siinkohal eemaldub asi pinku kui sellise olemusest. Jaapani seksfilm on kiirtarbekaup, mis heal juhul jookseb väikestes kinosaalides, kuid valdavalt läheb otse videolevisse ja sinna ka ununeb. Tootmine on tihe ja vaid üksikud nimed tõusevad tähtedena esile.

Juhtub sedagi, et sekskomöödiatega alustanud lavastaja hilisem kuulsus meinstriim- või autorikinos tõstab unustusehõlmast aastakümneid varem vändatud linalugusid, aga iga IMDb-st leitava pinku-lavastaja nime taga on kümneid filme, mis pole kunagi andmebaasi jõudnud. Näiteks hiljutine Oscari-võitja Yōjirō Takita on lavastanud üle kahesaja linaloo, millest valdav enamus on just kergemeelsed tissifilmid. Viimaste kohta on üliraske infot leida, sest pisižanri sõel on nii tihe, et valgusvihku pääsevad üksikud kinoteosed.

Edukas pinku-film võib obskuursete seksuaalperverssusete, koomika ja vägivalla kõrval läbi lüüa ka tänu õnnestumisele muudes žanrites nagu romantika, peredraama või tihti esinev pila peavoolukino ja popkultuuri aadressil. Aga kuigi iga tuntuks saanud roosa film pakub midagi uut ja teravmeelset, võib laiema kinostandardi kaaluga kaaludes ka nii-öelda läbimurde saavutanud teos tihti keskpärane paista.

“Veealuse armastuse” puhul tulid paksud saksa produtsendid Jaapanisse, palkasid tuntud näo lavastama, rääkisid helitaustaks ära hipsterbändi ning kaasasid idas ilma teinud operaatori asjal mitmes mõttes silma peal hoidma. Lihtne edu valem ju: teeme kõik täpselt nii nagu Jaapanis tehakse, ehk siis mõned päevad filmimist, paar päeva lõikamist, lavastajale kuupalk, näitlejaile tasuta võileib ning operaatorile võimalus end kaamera ees igast küljest näidata ning tarka juttu puhuda (millest viimane täie tõsidusega on kinni haaranud). Kokkuhoitud rahapakid aga investeeriti reklaamikampaaniasse, kuigi filmikarbis on rull kõige tavalisema keskpärase pinku-filmiga (see ei tähenda otseselt halba, sest sellised need tavaliselt ongi), mis ilma kõmuta jääks videolaenutuse tagakambrisse, heal juhul filmifriikide hetkesähvatuseks.

Ideaalis oleks võinud värvata kümme lavastajat, kes väntavad nädalaga kümme filmi ja siis parima valida, võib-olla isegi paarist-kolmest linaloost kokku miksida. Egas sexploitation kinos keelatud ole. Siin aga mindi kohe täispanga peale ning nüüd tuleb bluffida, et saaks lihtlabase soldatite paariga võiduraha koju viia.
Esmatutvuseks pinku-kinoga ma “Veealust armastust” kohe kindlasti ei soovitaks, sest keskpärase filmina võib see kinnistada arusaama žanrist kui lihtlabasest, isegi igavast seksijandist. Võtke parem lahti DVDsid reliisiva ameerika kompanii Pink Eiga koduleht pinkeiga.com ja valige sealt midagi. Nemad on juba koorinud vaataja jaoks piima pealt koore ning pakuvad vaid parimaid veidrusi sellest pisikesest kinonišist. Lihtsalt kerget ajaviidet “Veealusest armastusest” aga leiab.

 Ja kappa peenist näidatakse ka.

Arvustus kirjutatud Kinoleht La Strada jaoks.

Sexy Time Trip Ninjas

Chikan densha: Gokuhi honban - Yôjirô Takita 1984

Pink Eiga´t olen vist kiitnud juba varem. Lahe muidugi, et üks nullist alustanud DVD-firma on otsinud arhiividest välja veidraid huvitavaid sõltumatuid roman porno linalugusid ning need kenasti lääne inimese jaoks mõistetavate subtiitritega varustanud, kuid suurim tänu läheb ikka boonusmaterjali eest mis vaikselt ja järjekindlalt tutvustab jaapani roosakino arengut ja suundi läbi lõputute intervjuude, esseede ning ohtra pildimaterjali. Film ise ei pruugigi nii äge olla, kuid lisasid on ohtralt ja sulle räägitakse linaloost sellise entusiasmiga, et hakkab grammi võrra rohkem meeldima, seat tead mis üks või teine filmis tähendab ja kui lahedalt neid kergeid seksikomöödiad linti võeti.

Käesolevaga oli sama lugu. Vaatad, et selline ladna komöödia kus kaks ninjat satuvad ajanihke tõttu tänapäeva ning püüavad siin lahendada peidetud aarde mõistatust millega nad 500 aastat varem teele saadeti. Ei ole justkui palju, aga kui räägitakse juurde kuidas lavastaja pidi tegema hoopis rongikäperdamise filmi ning vedas salaja sellest laiema ajarännuninjade totruse, siis pugistad hoopis pikemat naeru. Režissöör on veel ka tuntud nimi, ehk sama päss (Groper Train Master) Yôjirô Takita kes paar aastat tagasi saareriigile Departures´i eest Oscari tõi ja suurepärase When the Last Sword is Drawn´i lavastas. Kohe näha mis koolis õpipoisiaastad veedeti, ei ole ükski kõva mees seal oma videojampside ja seksufilmide minevikku häbenenud. 3,5/5

Ninja Sasuke minevikus ja tänapäeva maailmas.

S&M Hunter

Kinbaku · SM · 18-sai - Shûji Kataoka 1986

"Pommitajate" nimeline naistebande röövib imekauni gaymehe, et temast korduva vägistamise teel homopahed välja ajada ning muuta poiss siredaks heteroks. Noormehe partner palub abi seksklubi omanikult kes omakorda soovitab palgata sidumismeistrit nimega SM Hunter. Viimane on boundage-meister kes sõlmede ja köitega naisi taltsutab, muudab nad valusegust mõnu pakkudes otsekui kuuletuvateks lambatalledeks ning tasandab orgasmidega ka kõige rajakama fuuria meele. Elatanud homo, lõbumaja peremees, nunnakostüümis prostituut ja köiemeister asuvad rännakule metsasügavuses peituva "Bombersite" elukoha suunas...Ma ikka pean täitsa tõsiselt pinku-kino puudutavad väärtushinnangud ümber tõstma, sest käesolev film oli lausa meistritöö. Camp-huumorit, bizarre erootikat ja USA westerneid kokku miksiv komöödia lausa karjus originaalsuses, film oli viimistletud ning paigas, ei mingit odavat välja vabandamist seoses exploitation sildiga. Kõik märgid olid samuti olemas alustades tavaliste köiesõlmedega ja piitsutamistega ning lõpetades haakristide ja natsifetishiga. Hullumeelselt lõbus, särav ning ...jah, taas isegi romantiline. Pink Eiga reliisib kulda, vähemalt kahte nende poolt turule paisatud DVD-d tundes võib nii küll väita ja loodan tõsiselt, et seda tooni on ka muud firma tooted. Jätkan samal lainel ja loodan, et jaapani roosast niipea paha ei hakka. 4,5/5

Sado-maso kütt, metsikuid naisi taltsutav kauboi.

Tsumugi

Seifuku bisyojo sensei atashi wo daite - Hidekazu Takahara 2004

Teismeline kooliplika otsimas armastust, esimesi tugevaid tundeid, tõelist kirge ning emotsioone jahtides avastamas samuti oma seksuaalsust. Kõik on uus ja huvitav ning seetõttu ei ütle neiu ei ka oma õpetajale, mehele kes elu aeg on naisi ümber sõrme keeranud ja nendega oma tahtmiste saamiseks manipuleerinud. Nüüd aga toimub vastupidine, vanem mees jääb noore neiu naivistliku aususe ja vahetuse lummusesse, see tundubki talle puhas armastus ja midagi sellist olevat mille mees ise juba aastaid tagasi oli minetanud. Tüdrukul on aga juba uued huvid kui õpetaja pakutavat hellust vastu võtta. Sora Aio, no kes siis seda jaapani kaunitari ei tunne! Seekord aga väheke teistlaadsemas rollis kui muidu, XXX asemel erootikasugemetega suhtedraama ja nauding-niutsumise asemel dialoogid. Sai rolli eest käesolevas filmis pinku-kino auhinnagaalal parima uustulnuka tiitli, muutis inimeste arvamust endast kui adult näitlejannast ning avas värava mängufilmide võtteplatsidele. Ega midagi ette heita ei olegi, noore plikuška osa vedas kenasti välja, silmal oli kena vaadata ja ka mõistus jõudis järgi, oli igati usutav kahtlusi ja uudishimu täis noor koolitüdruk. Stooriga ma aga nii rahul ei ole, kuid ega Pink Eiga reliis pettumust selgi korral ei pakkunud. Natuke liiga tuttavliku coming-of-age romantikaloo kannatas välja ja üks moment oli isegi mustahuumori võtmes räige. Hea roosa aga mitte suurepärane ega vapustav. 3/5

Pornonäitlejannast superstaar oli Tsumugi draamarolli mängides 20 aastane ja vast seetõttu ei valmistanud endast paar-kolm aastat noorema kehastamine talle raskusi.

A Lonely Cow Weeps at Dawn

Chikan gifu: Musuko no yome to... - Daisuke Gotô 2003

Noor naine püüab oma seniilse äia tuju ülal hoida joostes igal varahommikul lauta, koorides end paljaks, laskudes latrisse käpuli ning lastes vanemehel oma rinnust piima välja lüpsta, ammudes samal ajal lehma kombel. Kuna aga piima ei tule, satub farmer hämmingusse, helistab veterinaarile, et tema lemmiklehm on taas haigeks jäänud, arvatavasti kastemärjal hommikul külmetanud ning kas doktor ei tuleks Bessie´t kontrollima. Loomatohter ohkab toru hargile pannes ja seletab assistendile, et vanamees on täitsa ogaraks läinud, lehm Bessie viidi juba paar aastat tagasi tapamajja ja vaene mees pole sellest siiani üle saanud. Talumajas hakkab minia valmistama hommikusööki.Sellise sisuga ei tohiks ju pinku-cinema raames midagi muud peale veidruste pakkuda aga Daisuke Gotô film oli palju enamat kui jaapani explotation-maiguline erootika. Tegu oli nimelt ääretult sümpaatse draamaga kus lisaks kübeke musta koomikat ning armast romantikat, just parajas vahekorras, et koos luua üks omapärane armastusfilm. Farmipidamine jaapani moodi oli igati südamlik ja tujutõstev kogemus mille järel muutus mu suhtumine pinku-filmidesse ja arvatavasti igaveseks. Loodan žanrist ka tulevikus sarnaseid huumori, dramaatika ja bizarre miksiga teoseid, no vähemalt Pink Eiga reliisidelt. 4/5

Vananev talunik ja tema lemmiklehm Bessie.

Sexy Battle Girls

Nerawareta gakuen: seifuku o osou - Mototsugu Watanabe 1986

Viskasin kohe ühe Pink Eiga reliisi peale (no mis viga neid tunniseid filme vaadata), kuid seekord tuli jaapani väärtfilmide lääne vaataja jaoks reliisija valikus pettuda, tegu polnud pooltki nii originaalse ja lõbusa linalooga kui varasemad sama märgi alt tulnud seksukomöödiad. DVD lisade hulgas olnud tekste lugedes selgus, et tegu oma aja populaarse noorteseriaali oskusliku paroodiaga aga kuna minul eeskujuga tutvus puudus, läksid need peenemad naljad mööda ning järgi jäi vaid kehvapoolne pullitamine.

Veits seda laadi nagu nüüd need uued japside b-ulmekad on kus goret ja veidrusi kokku miksitakse, verd voolab ja koolivormis pliksid rõõmust kilkavad. Enivei, stoori on tüdrukust kelle tussi lõikab riistasid neljaks ning keda isa utsitab kurikaelaga seksima, et viimane kastreerida. On kättemaks, on koolitüdrukud ja üks paha tüdruk kes pastakaid justkui surikane loobib. 2,5/5

Pleasure Campus Secret Games

Kairaku gakuen: kinjirareta asobi - Tatsumi Kumashiro 1980

Pikalt ei seleta, ütlen lihtsalt, et tegu oli ühe parima musta huumorit täis komöödiaga mida minu silmad näinud on ning käsen teil kõigil seda kohe kindlasti vaadata. Võib-olla pean mainima veel, et tegu on sekskomöödiaga, siis tuleb vaatajaid kohe kindlasti poole rohkem. Seks aga on sellist laadi, et vastu tahtmist vist kordagi horisontaali ei heideta, ikka on vägistamine iga kord, on siis ohvriks tagasihoidlik neiu või siiv koduperenaine, alati toimub lähenemine naisele vägivaldselt.

Ja nii koomiliselt, et filmi tegija tuleks üle kullata ning postulaadile asetada, sest kuig jaapani kino on mulle varemgi analoogseid lõbusid pakkunud, oli seekord asi ikka kohe kaks keeru üle vindi ja seda väga maitsekalt igasugust jantlikust vältides. Lausa ime, et Pink eiga selle filmi reliisijaks ei olnud, kuid eks ole ka Geneon kvaliteedi märgiks, kuigi pinku kino näen nende reliisina esmakordselt. Super komöödia, korra vilksatab nukker hetk, kuid see maetakse peatselt nalja ja vägistamiste alla. 5/5

Järjekordne düsfunktsionaalne jaapani pere.

Groper Train : Search for the Black Pearl - Molester Train: Underwear Inspection

Chikan densha: Shitagi kensatsu - Yôjirô Takita 1984

2009 võitis Yôjirô Takita filmiga Departures parima võõrkeelse filmiga Oscari, aastal 1983 aga oma sekskomöödiatega jaapani himurate meeste südamed. Groper Train seeriad muutusid koheselt meeletult populaareks, sest pakkusid meesvaatajale just sedalaadierootilist laengut millest nad ise aastaid inistanud olid. Jaapani täislitsutud rongides on tavaline, et näpud kulgevad oma teed ja hakkavad hellitama kas oma naisterahva vastu surutud riista või suisa hellitama kõrvalseijat. Kõik jaapanis teavad seda, vähesed küll julgevad rongikäperdamisega tegeleda, kuid pea kõik unistavad sellest. Ja siis tuli Yôjirô Takita ning tõi ekraanile kangelased kes häbenemata annavad metroorongides oma sõrmedele vaba voli ning lõi uue žanri mis jaapanis 25 aastat väga elujõuline olnud, kuigi lääne vaataja jaoks jääb kogu katsumiste ja rongivägistamiste ( hilisem kraade tugevam exploitation) teema kaugeks ega suuda nii erutavana tunduda kui kohalikule salerimanile.

"Search for the Black Pearl" ei ole Groper Train´i sarja esimene film, kuid juttude järgi kõige kuulsam ning koomilisem. Kasvõi fakt, et Pink Eiga on DVD relisimise taga näitab juba taset ning heaks lolliks meelelahutuseks pean seda minagi. No kus filmis sa ikka näed, et detektiivil on olemas "pussyprint" ja siis ta otsib inimest rongidest, võttes naistelt salaja tindi ja paberiga häbememokkade jäljendeid kuni lõpuks õige "templi" kaudu otsitava neiu üles leiad. Hea fun! 3,5/5

Tussutemplite võtmine.