The Naked Civil Servant

The Naked Civil Servant - Jack Gold 1975

Gay filmid on aegadega väga palju üldisi tsensuurinorme edasi lükanud ning tänu sellele on ka praegune mainstream-kino hulga julgem, avatum. Mis aga gay filmidesse üldiselt puutub, siis tihti arvatakse, et kaks mees kes üksteist persse nussida tahavad ( või seda isegi kinolinal teevad ) on juba piisavalt atraktiivne, et vaatajaid meelitada ning stoori ise jääb seejuures tihti nõrgaks. Pole küll suur asjatundja alal, kuid julgen pakkuda, et iga kümnes valmiv gay-film on hea ja iga kaheksas, üheksas vaadatav, mis teeb siis umbes 70% saasta. Muidugi on ka sellel 70% oma auditoorium kuid suuremalt jaolt jääb see vaid paari gayfilmide festivali ning tagasihoidliku DVD tasemele. Käesolev linateos oli see üks kümnest mis üle teiste helki heitis. The Naked Civil Servant oli briti gayikooni, Oscar Wilde´i ja Boy Georg´i ühendava lüli Quentin Crisp´i biograafia, tõsi, seda küll vaid aastani 1974, sest filmi valmimise järel elas nurjatu vanahärra veel veerandsada lõbusat aastaringi. Juba filmi esimene lõik, portreteeritava enda sissejuhatus annab kätte tooni milles seda elulugu vaadata ning see on vaimukas sarkasm, eneseiroonia ja julgus. Need omadused ei lahku jutustusest hetkekski, saadavad peategelast alates kolmekümnendate salabaaridest kuni swingivate kuuekümnendateni ja kuigi filmil on tugeb nukker alatoon, jääb huumor ometi alatiseks kõrvale. See läbikumav nukrus on aga samuti Quentin´i enese valik, sest valides üksilduse ja ekshibitsionistliku isoleerituse, oled sa paratamatult kaugemal ka soojadest tunnetest ning rohkev valla kalkusele, eriti veel homofoobsel Inglismaal kus sodoomia eest anti pikki vanglakaristusi. Ei saa muidugi öelda, et peategelane otseselt õnnetu oleks olnud, kuid ekstsentrilisus nõuab oma osa, isegi kui sa teistest taotluslikult erinedes lood uusi trende, kujundad arvamusi ning sammud julgelt sisse radasid kohas kus keegi enne sind astunud ei ole. Filmist rääkides ei saa muidugi ümber ega üle John Hurt´i vapustavast esitusest. Tema ümberkehastumisvõime on alati veenev ja seekord ei läinud teisiti, alles filmi lõputiitreid vaadates tuli meelde näitleja muud mulle südamelähedal asuvad rollid - kondine Winston Smith, karastunud hitman Braddock ja külahullust Bird' O'Donnel. Filmi vaadates aga ei tulnud kordagi pähe, et peaosas võiks olla keegi muu kui Quentin Crisp ise. Suurepärane koomiliste momentidega draama, informatiivne ajastufilm ning nauditav biograafia. Made for TV, kuid seda ei märka keegi. 4,5/5

Briti ametlik gay nr. 1.