Neo Ned - Van Fischer 2005Taaskord hüppas mu kavva üks skinheaddraama, kuigi otsest WP-actionit või rude boy möllu seekord ei pakutud. Peategelase skinnivälimus ja meelsus on lihtsalt üks kuub mille ta selga oli ajanud ja vaataja taipab üsna varsti, et mees on tegelikkuses hulga komplitseeritum frukt kui lihtsalt kätt õhku viskav neegripeksja. Suures plaanis võib pseudoskinheadluses süüdistada ka tema kiilakaid sõpru, tegu on pigem väikelinna identiteedikriisiga kui valge ürituse edasikandmisega, rassistlikud märkused tuleksid ka ilma pead pügamata ning jalas olevate steelcap´ideta. Ja mõnel tulevadki.
Lavastaja Van Fischer oli tegelikult valmis saanud üsna kavala filmiga, sest ühe skinheadi ja mulatitari esimesena silmatorkav armastuslugu on lihtsalt fassaad läbi mille tutvustada vaatajale üht minu selleaastast lemmikkarakterit - kuriteo järele igatsevat süüdimatud skinni Jeremy Renner´i lausa fantastilises esituses. Tähtis ei ole üldse nahavärv ( kuigi filmi promokampaania rõhub just sellele konfliktile ) ega natsiideed, sest neid märke võib suva järgi vahetada, asetada sama situatsioon kasvõi juudi ja palestiina neiu armuafääri. Tegu on ikka otsast lõpuni Ned´i tegelaskuju loomisega - närvipolikliinikus, ehk leebes hullumajas sitsiva kutiga kelle eluprioriteedid ja käitumismallid on nii mõnusalt sassis, et filmi lõpuks on vaataja temasse kõrvuni armunud. 
Mis neegrid ja "valged poisid"? Unustage ära! Teile pakutakse nii laheda sarkastilise suuvärgi ja ettearvamatu koba käitumisega kutti, et igasugune poliitkorrektne lähenemine jääb miilide kaugusele. Neo Ned oli väike sümpaatne film poisist ja tema teekonnast õndsuseni, lihtsalt vahepeal tehti peatus veel skinheadluse ja intiimsuse juures. Mina ei nimetaks ausalt öeldes filmi isegi mitte romantiliseks, sest armastust siin ei leidunudki, küll aga kahe eksinu vahelist hetkelist hoolivust. 4/5
Ned teeb kassapidaja hirmutamiseks kurja nägu.
No comments:
Post a Comment