Prey for Rock & Roll - Alex Steyermark 2003Tundub, et muusikafilmidesse suhtun ma alati suure ettevaatlikkusega. Alati tahan kangesti kõiki neid roki ja pungi filme näha, kuid alati seadistan end juba ette, et ega nad mängufilmina kohe kindlasti ei ole seda õiget rock & roll fiili suutnud vangistada ja arvatavasti esitatakse lääget versiooni sellest milline peaks üks kitarribänd olema. Ja alati olen ma sellistel puhkudel peale paarikümneminutilist vaatamist filmiga hingest kaasa läinud, taibanud, et kuigi tegu ei ole just meistritööga, võib nähtuga igati rahule jääda. Seekord ei olnud teisiti, lõpuks oli film ikka sümpaatne ja aus.
Alul ehmatab film tõesti ära, sest helid mida vihane tsikkide grlllllll power!!! bänd lavalt esile manab paneksid oma magususes isegi Vanilla Ninja neidude põsed häbist punetama. Iga kord kui laul lahti löödi, oli mul suu mürki täis ja pea tootis solvanguid sellise AOR rock´i paika panemiseks. Lõpus aga parodeeris film ise ka seda muusikat väga armsa nükkega ning suur rõõm oli tõdeda, et lavastaja oli meelega sedalaadi leierdustel kõlada lasknud, et siis lõpus ühe lükkega masin käima lüüa. No olge, ega see lüke ühele HC-pungi, tuima EBM-i ja extreemmetali fännile nüüd teab mis tugev tundunud, kuid vähemalt pandi asi paika, tuli punki ja tuli koomikat selleni jõudmisel.
Gina Gershon on minu jaoks alates Bound´ist olnud väga sümpaatne ning taaskord tuli tõdeda, et tema rollid meeldivad mulle. Seekord mängimas neljakümneseks saanud rockchick´i kes viieteistkümneselt lahkus kodunt, et LA-s punk bändiga karjääri teha ning nüüd 25 aastat ja 25 bändi hiljem avastab kohkumusega, et ta on ikka samas situatsioonis kui alustades - keegi plaadistuslepingut ei paku, kontserte eriti ei külastata ning bändituludest piisab vaid elamiseks. Kas valitud sai õige tee ja kas tasus 25 aastat oma elust asetada Rock & Roll´i altarile saamata midagi vastu? 
Hea tundega film unistustest ja nende täitumise ootusest. Lisaks killuke romantikat, vägivalda ja narkootikume, ehk sex, drugs and rock´n´roll nagu ühes õiges rokifilmis olema peab. Bänditsikid ( Drea de Matteo ja igihaljas punk rock girl Lori Petty ) olid mõnusad ja nende toimetamisi lahe vaadata, puudus mõnikord ette tulev õpetlik toon ja tihti muusikafilmides esinev läbilöögilugu. Hing oli tüdrukutel rock´i küljes kinni ja nii kütetigi, toimub ümberringi raha või sitasadu, vahet ei ole. 3,5/5
Bändimutid ilma liidrita.
2 comments:
ma ei tea, vaata mõni Jaapani kitarribändi film, seal peaks olema rockrolli särts garanteeritud. ( ise kuulan Clashi momendil)
Ohh kes neid jaapani filme enam vaadata viitsib, see oli ju nii üheksakümnendate teema. :)
Aga viska paar-kolm jaapani kitarribändi filmi nime mis sulle meeldisid, püüan pilgu peale panna.
Post a Comment