Skinhead Farewell - Richard Allen Documentary - Ian MacMillan 1996Aastal 1970 ilmus kioskilettidele uutmoodi pulp-romaan nimega "Skinhead". Kirjastus New English Library oli taibanud, et traditsiooniliste kioskikrimkade ja lemberomaanidega noori enam ei püüa ning trükkis Richard Allen´i poolt kirjutatud draamaloo vihasest noorukist kes pöörab vanematega tülli, ajab pea paljaks, nöörib kinni oma terasninadega töösaapad ja läheb linnapeale tüdrukuid jahtima, õlle jooma ning pilukatega kaklema. Raamat sisaldas seksi ja vägivalda nagu iga teine pulp-teos, kuid kõik see oli esmakordselt asetatud noortele tuttavatele ja reaalselt eksisteerivatele briti töölislinna tänavatele, igaüks võis end tegelastega samastada ning tajuda, et raamat räägib ka tema elust.
"Skinhead" müüs üle sajaviiekümne tuhande ekseplari ning sellest sai rahvuslik bestseller, lugesid seda aga enamuses just teismelise eas poisid kes varem kirjasõna kättegi ei olnud võtnud. Toimus midagi fenomenaalset, raamat muutis koolipoisse skinnideks, kuid pani neid ka raamatuid lugema. Omavahel arutasid skinheadid tihti, et kes võiks küll see kirjanik Richard Allen olla, et ta nii hästi tunneb huligaanide ja nudipeade maailma, kahtlustati kedagi oma poiste kambast, sest vaevalt oskaks võõras skinni elust nii tõepärast pilti luua. 
Käesolev dokumentaalfilm valgustaski seda kes olid need salapärased kirjanikud tänu kellele lõi õitsema uus kirjandusžanr, sest Skinheadile järgnesid järjelood ning raamatukaante vahele said ka hipide, glämmarite, rokkarite, modide ja Põrguinglite lood, kõik väheke liialdavad, kuid siiski lugejale tema enese elust rääkivad realistlikud kioskiromaanid. Hea huvitav dokfilm kus lisaks kirjandusjutule näidati hulgaliselt audentset filmimaterjali seitsmekümnendate skinheadidest. 3,5/5
Saladuslik "Richard Allen".
4 comments:
Mis see progressiivse puudutusega USA crossover on? Soome bläkk on Beherit? peaks ka katsetama, kuigi kardan okserefleksi tekkimist...
aga miks stoner, doom, stoner/doom ja psühhedeelia täielikult välja on jäänud?
See eelmine komment pidi muidugi selle "Poligoni" juurde minema
No Condemned? ja Jim Jones and the Kool-Ade Kids tundusid väheke vildakana metali, HC ja crossoveri mõistes. Selliseid omapäraseid momente ja saunde hüppas sisse.
Homme kui koju jõuan saadan sulle lingid kust kuulata võib, siis veendud ise kas ajan proge-crossoveriks nimetades pada või mitte.
Post a Comment