Kui ma aastal 1995 esmakordselt X-Men´i maailmaga tutvusin, muutus see mutantide seebiooper peatselt omaseks ning isu oli kõigi tegelaste kohta kõike teada saada. Ega neid pildivihikuid siis palju liikunud, kuid mingil määral said kõik tegelased tuttavaks, võisid näpu peale panna ja mutandi elust üht-teist jutustada. Aastal 2000 tuli esimene Bryan Singer´i lavastatud film, sellele järgnes peatselt teine, lausa haruldaselt mitmeplaaniline ja hea X2 ning paar aastat tagasi käis kinoekraanidel Brett Ratner´i poolt tehtud kolmas osa mis enam-vähem rahuldavalt lõpetas triloogia, kuid iseseisva teosena jäi nõrgaks. Kui nüüd jutud Wolverintšiku oma filmist hakkasid, oli selge, et pean vaatama. X-Men Origins: Wolverine oli korralik b-ulmekas, ei saa halba sõna öelda. Pigem võiks kiita, sest film oli palju parem kui ma ootasin ja ootasin ma üsna halba lastefilmi. Alul tundus prognoos täkkesse minevat, linalugu nägi tõesti välja nagu pisikestele poistele ja plikatirtsudele mõeldud seiklusfilm, kuid peagi märkasin, et tegu pole mitte tüüpilise hollywoodi imala blockbusteriga, vaid hoopis väiksemate rahade ning ajumahuga lavastatud b-hindeklassi kuuluva actioniga ning manades silme ette kõik need teised odavad straigt-to-video ulmelise sisuga räpsfilmid, tundus Wolverine järsku täitsa kobe tükk olevat. Oli teist lõpuks igati mõnus lõpuni vaadata. 2,5/5
Gambit´i castinguga pandi nii rängalt puusse, et valukarje tahtis Taylor Kitsch´i ekraanileastudes huulist lipsata.
No comments:
Post a Comment