
Kui ma aastal 1995 esmakordselt X-Men´i maailmaga tutvusin, muutus see mutantide seebiooper peatselt omaseks ning isu oli kõigi tegelaste kohta kõike teada saada. Ega neid pildivihikuid siis palju liikunud, kuid mingil määral said kõik tegelased tuttavaks, võisid näpu peale panna ja mutandi elust üht-teist jutustada. Aastal 2000 tuli esimene Bryan Singer´i lavastatud film, sellele järgnes peatselt teine, lausa haruldaselt mitmeplaaniline ja hea X2 ning paar aastat tagasi käis kinoekraanidel Brett Ratner´i poolt tehtud kolmas osa mis enam-vähem rahuldavalt lõpetas triloogia, kuid iseseisva teosena jäi nõrgaks. Kui nüüd jutud Wolverintšiku oma filmist hakkasid, oli selge, et pean vaatama.


Gambit´i castinguga pandi nii rängalt puusse, et valukarje tahtis Taylor Kitsch´i ekraanileastudes huulist lipsata.
No comments:
Post a Comment