Saturday, August 01, 2009

The Day After

The Day After - Nicholas Meyer 1983

Kuidas saaksin ma suhtuda hästi filmi mis peaks rääkima tuumasõja ohust läbi pommiplahvatuse kannatada saanud inimeste saatuse, kuid pool filmi ajast kuluti hoopis tegelaste tutvustamisele, sümpaatia kasvatamisele ning üldolukorra selgitamisele. Pool filmi oli sõna otseses mõttes raisatud, kaunter näitas 58 minutit vaadatud ja 68 veel ees kui tuumapomm lõhkes, põhimõtteliselt filmist juba siiber enne kui hakatakse näitama seda milleks kaamerad kapist välja võeti ja lindid surisema pandi. Ja ega veel siis ka hoogu maha võetud, lõpuks kanti ette üht jänkidele omast seebiooperit, dekoratsiooniks oli rikaste ja ilusate villa asemel vaid tuumaplahvatuses hävinud hoonete varemed, hall lumi ning põlenud inimesed. Pettumus. 2/5

4 comments:

Cleitus van Damm aka MNC said...

jeeh, esimene plaat oli täielik tüütus ning madina alguses näidatud paar imeilusat kaadrit startivatest/lõhkevatest pombadest ei kompenseerinud ülejäänud osa lausrumalust ja täisigavust, aga ma vaatasin seda 10 vaadatavat minutit see-eest heldimusega ja sadades kordades :)

Trash said...

Ja mis need kümme vaadatavat minutit olid? Pomm ise või? Need haledad dokkaadrid segamini luukereanimatsiooniga?

Kusjuures tean üht Tallinnas elavat Kansas Lawrencist pärit jänkit, tegu on mehe lemmikfilmiga kohe peale BSG sarja.

Cleitus van Damm aka MNC said...

hahhahaha.....luukere animatsioon oli jah hea...tähh, et meeldetuletasid,tegelt mul on perversne huvi tuumaseente vastu, aga kümne minutiga ma veits liialdasin...nii palju seda õnne ei olnud, aga null pole number kah!
mott

Mingi ameerika või kanadalane(what ever !) propageeris Jerichot kuna see pidi ta sünnikodu lähedal olema, vahet seal on, sünnikodu või mitte- seep on ikka seep...

Pealegi on Jericho-tega nagu spriengfield-idega vist, et igas osariigis- palju...

Trash said...

Eks see brittide Threads ja varasem The War Game tegid ikka asja nii konkreetselt ära, et enam paremaks panna on raske.