Threads - Mick Jackson 1984Kui The War Game näitas maile Briti tuumasõjajärgset olukorda dokumentaalfilmi võtmes, siis Threads toob 20 aastat hiljem sama sõnumi kohale TV minisarja näol. Ülesehituselt on nad siiski väga sarnased, kasutatakse infopaneele, dokumentaalfotosid ja narratori kaadritagust häält. War Game´i mustvalgelt filmitu tõi aga dokumentaalfilmi fiilingut paremini esile, ka tema 30-ne minutilline pikkus seadis piirid, mille vahele jäi vaid kõige informatiivsem teabe. Uusversiooni kahetunnine ( 2 X 55 min. televisioonis ) kestvus jätab ruumi draama žhanrile, mis kohati taas nõrgestab shokeerivate faktide mõjulepääsu. Liiga pikk tundub ka plahvatuse eelne uue tuumarelvadega peetava maailmasõja vallapääsemise poliitika / sõjaseisukorra kujutamine, kuna vaataja konflikti masendavat lõppu juba ette teab. Loodan siiski, et mitte prohvetliku ettekuulutusena ei ole tuumatüli katalüsaatoriks valitud Iraani sõjatandrit.
Ka tegelaste kohustuslik tutvustus on mõtetu, sest järgnenud plahvatus viib neist juba pooled. Samas jäi tutvustamine liigpinnapealseks, kedagi neist põlenuna tänaval nähes just suurt tunnetemöllu hinges ei teki. Surnud inimesi on muidugi masendav näha aga Sheffieldi taolises linnas lainetabki löögijärgselt laipademeri ja lugu liigub edasi vaid ellujäänutega. Kahe nädalapärast on kahest tutvustatud perekonnast elus vaid üks liige ja tema elust tulevase 13 aasta jooksul filmi teine pool jutustabki. Tuumatalv, nälg, radiatsioonist tingitud haigused, hirm kiiritatud asjade ees ja tagasiminek koriluse juurde. Üks huvitav erinevus vanast versioonist oli energiakriisi kujutamine. Kui War Game´is põletati linnataga laipadekuhilaid, siis Threadsis selleks kütust ei jätku ja surnud jäävad suuremaltjaolt lihtsalt tänavatele mädanema. Kütusekriisist tingituna jääb põhimõtteliselt kogu elu soiku ja Inglismaa langeb tagasi keskaegsesse olustikku, kuid kahjuks ilma vajaliku käsitööoskuseta. Filmi lõpus, 13 aastat peale plahvatust, on olukord nukramgi kui plahvatusejärgselt, inimkond on lihtsalt vaikselt hääbuma määratud. 
Kujutan ette millist mõju avaldas see film paarkümmend aastat tagasi Margaret Thatcher´i poolt töötuks muudetud briti elanikonnale, kelle ainsaks lõbuks pubis passimise kõrval oli jäänud telekavahtimine. Seriaal sai kultusmaine juba esmaesitluse ajal. Ühendriikides kasutasid rahupooldajad seda fondidele rahakogumise vahendina. Teleülekandeajal oli nurgas telefoninumber, kuhu helistades annetasid tuumaprogrammivastastele. Tänapäeval Iraanis või Põhja-Koreas vast näidata ei tasuks, uskumatute koerte ja kapitalistide surm ajaks rahvast vaid naerma. Kuigi Peter Watkinsi vanem versioon on tänu intensiivsusele parem, jäin ka uustöötlusega igati rahule. 3,5/5
Sheffield - Attack plus 1 year.
4 comments:
Ma vaatasin selle Estconi viimasel ööl seda filmi ülakorruse öökinos. Üsna lummav ja painav oli... algust ei näinud ja lõpuni ei jõudnud... kuid tänu sellele postile tean nüüd, et mida nägin.
Vaatasin eile õhtal üks silm vahpeal kinni nokkides ära ja kui hommikul ärkasin, vaatasin igaks juhuks uuesti, et midagi vahele ei oleks jäänud. Tõepoolest, väga hõõvastav ja kõhedust tekitav, eriti meeldisid faktid ja numbrid, mida pidevalt välja pilluti. Ameerika versioon "The Day Afteri" jääb ikka igast nurgast alla sellele, kuigi see tundus ka alguses põnev, kuna oli esimene korralikum tuumafilm, mida vaatasin. Aga jah,"Threads" paneb asjad paika ja seda peaks näitama ka koolides ühiskonna õpetuse või ajaloo tundide raames. Wargames on veel vaatamata siiski.
War Games on nagu Threads´i demo. AAstatega olid selgunud mitmed uued faktid tuumakatastroofi tagajärgedest ja seeläbi on Threads kompaktsem, tõepärasem. War Games aga oma ajastu mõistes ülikarm ja kunstilisema lähenemisega.
Post a Comment