Ricardo Daríni ekraanile ilmumisega meenus koheselt viimati nähtud Argentiina film Nine Queens temaga peaosas. Millegipärast lootsingi Aurast samalaadset hustler-movie´t ja sisututvustus taksidermistist, kellel on lollikindel plaan sooritada täiuslik kuritegu, viis mõtted vägisi petturiteema radadele. Liiguti aga hoopis tõsisemate meeste seltskonnas, kui Buenos Airese tänavasulid. Äraostetavad politseinikud, vanakooli kasiinomänedžerid, kriminaalsest master-mind´ist kohalik jahimees ja kogenud vägivaldsed pangaröövlid oli seltskond kus vaene topisemeister end koduselt ei tundnud. Ürgmetsa rohelisel samblavaibal jahiõnnetusest alguse saav kuriteokarussell peatub alles mitmete laipade, röövide ja purunenud inimsaatuste jõul. Kahjuks jäi filmis pea olematuks topisetegija geniaalne plaan, pigem toimus igal sammul improvisatsioon ja ümberplaneerimine. Mees kes sattus valel ajal valesse kohta, proovis seda enda kasuks pöörata, mängida pangapeale, kuid käitus siiski kohati arutult ja mõistuse asemel kasutas rohkem tulirelvi. Argentiina põnevikus oli tunda vanemate gangsterifilmide aurat, ka pätid olid tüüpilised härjad või kuivetunud vintsked vanad. Kui veel topisemeistrit oleks napisõnaline Alain Delon mänginud, võiks vabalt mõneks Jean-Pierre Melville krimi-thrilleriks pidada. Pättide kõrval lippas metsavahel ringi veel verejanuline kodustatud hunt, kelle kohalolupõhjus jäi mulle vähemalt segaseks. Otasin koguaeg, et lõpus vähemalt mõne kurikaela vorstipoodi rüüstama tormab, kuid kahjuks ei. Looma Oscari peaks talle küll andma, nii kurja pilku, kui selle hundi silmis, pole ma varem üheski loomariigidokis näinud. Thriller polnud halb, kuigi ootasin rohkem ajutööl põhinevat põnevust. 3/5
Loomi täistoppida oskab, kuid tappa mitte.
No comments:
Post a Comment