"Melquiades Estrada kolm matust" oli väga hea film, sest rääkis kõigile tähtsatest asjadest, sõprusest ja ustavusest, taustaks veel andestus, armastus,lunastus ja üksildus. Film on nauditav draama, kuid IMDb-i poolt pakutud "uuest Ameerika kino päästjast" jääb asi ikka kaugele. Ega USA filmindus mingit päästjat vajagi, koguaeg tehakse uusi ja häid filme nii väljaspool kui ka Hollywoodis eneses. Sundance´i festivalihüppelauata ei jõua neist aga suurem osa massideni vaid jääb ffriikide netifoorumeis leviva info kaudu harvadele silma. Melquiades Estrada on TLJ poolt hoole ja armastusega lavastatud, iga kaader on kenasti paigas, iga stseen annab natuke juurde. Metsiku looduse ja audentse olustiku kujutamine Teksase border-alal jätab väga võimsa pitseri kogu filmile. Stsenarist Guillermo Arriaga võiks aga küll juba Dogma 95 manifesti läbilugeda, ajaline puzzle ( nagu ka 21 Grams´is ja Amores perros´es ) hakkab juba vaikselt originaalsust kaotama. Mehhiko immigrantide ja kohalike tšilliva easy fiilinguga kujutamine tõi meelde teisi sarnaseid draamasid, John Sayles´i kriitilised Silver City ja Lone Star´i, ning väheke lõbusama Redfordi lavastatud The Milagro Beanfield War´i. Ka filmis kujutatud sõbra surnukeha transportimine on varasemast Tommy Lee Jonesiga filmist Lonesome Dove tuttav. Vanapäss Tommy muigas arvatavasti halli habemesse kui esmakordselt stsenaariumi läbi luges, igaljuhul teistkordse reisi vastu laiba seltskonnas ei paistnud härral midagi olevat. Peale laiba võtab teekonna üle Mehhiko piiri ette veel navy-seal´i näoga Barry Pepper, kellele militaristi rollid paistavad eritihäsi sobivat. Kui ta Reamees Ryanis vaatas läbi optilise sihiku, siis kahjuks siinses filmis kõmmutab huupi ja avab sündmusteahela, mis muudab teda pöördumatult. Kuigi Melquiades Estrada lugu vaatajat pöördumatult ei mõjuta, jääb soe tunne filmist ikka sisse. Lihtsalt hea kino. 3/5
Texase väikelinna omapärane penskar.
No comments:
Post a Comment