Režissöör Sam Dunn on olnud metalhead kolmeteistkümnendast eluaastast siiani, kolmekümnendani. Minul kestsid metalliaastad lühemat aega, kusagil 17 aastasena tuli punk-rock nii tugevalt sisse, et aastateks jäi metali kuulamine üldse soiku. Mingi hetk tulid vanad thrashi bändid kodusesse edetabelisse tagasi ja viimastel aastatel olen isegi uusi artiste kuulda võetnud. Sam Dunn näitabki meile kui mõnus oli noorena fännata hevi bände ja õpetab oma kiindumust austama, mitte häbenema. Ta võtab vaataja kaasa reisile metalli südamesse, juurtest tänapäevani turnitakse mööda hevisugupuu erinevaid oksi ja võrseid. Esitatakse küsimusi rockisaurustele, psühholoogidele, antropoloogidele ja Norra mustmetalli valajatele uurides fenomeni valemit. Reisitakse mandrilt mandrile, ühelt intervjuult teisele, kuid lõppkokkuvõttes jääb lõpp kuidagi järsuks. Küsimused on huvitavad, vastused lõbusad, festivalid rokivad, bändidest rääkimata aga midagi jääks nagu puudu. Lõpp ei rahuldanud ja pean vist oma isikliku headbanger´i reisi ette võtma. Kindlalt soovitan hankida 2 diskine reliis. Teisel plaadil on lõbusad pikendatud intervjuud, metali täielik interaktiivne sugupuu ja lühifilm, igav kahjuks, Norra Black Metal scenest. Väga hea nostalgialaksuga dokumentaalfilm, kui 1 punk jäi minu jaoks kuhugi kadunuks. Did Cato ate it ? 4/5
"Heavy suvi" 1987.
No comments:
Post a Comment