Fridrik Thór Fridrikssoni kolm filmi, Children of Nature, Movie Days ja Cold Fever lõid mu jaoks kunagi omamoodi terviku, kuhu hilisemaid teoseid enam ligi ei lastud. Sattusid kümmekond aastat tagasi nädalase vahega telekast tulema ning kuna Külmapalavikuga oli juba varem tutvust tehtud, teipisin kõik oma kogu jaoks. Mõned aastad hiljem lisandunud Devil's Island jäi juba vaeslapserolli ja Universumi inglid ei pakkunud ETV esmaesitlusel enam üldse pinget. Täna õhtul jäin televisioonist uuesti vaatama, kuna Kati nõudis. Tegelikult ju aega mõnda filmi kaks korda ülevaadata pole, ning kuigi mängukonsool surises nii kutsuvalt ja abikaasa oli ka filmivaatamise asemel hoopis netti sukeldunud, pidasin lõpuni vastu. Viis aastat tagasi jälgisin lugu, nüüd vaatasin maju, raamaturiiuleid ja riideid. Kuulasin Hilmar Örn Hilmarssoni ja Sigur Rós´i soundtracki lugusi ja proovisin avastada mõnda uudset kaameranurka. Draamastooril hinge ei tikkuda ei lasknud, sest liiga mõnus õhtupoolik oli diivanil vedeledes, mahlatass ühes ja juustuvõileib teises käes. Ilus, aga oma DVD kogusse ei hangi, küll ETV viie aasta pärast taas näitab. 3,5/5
Reykjavík Oi! Oi!
No comments:
Post a Comment