Varajane Fukasaku film kandis endas juba tulevaste suurteoste stilistikat, kuid nende tasemest jäi kõvasti puudu. Seijun Suzuki gängsterifilmidest inspireeritud kelmiloo, yakuza actioni ja komöödia segu jättis une-eelselt suudmaigutama. Kelmilugu oli igav, yakuzad jobud, komöödia jantlik ja näitlejad ebausutavad, meenutades pigem teismeliste iidoleid, kui tõsiseltvõetavaid väljapressijaid ning pätte. Iseenesest ju kõik oli olemas mida Jaapani 60-ndate pop-pulp filmilt oodata, kuid kuidagi veretult pinnapealselt esitletud. Võib-olla olid ootused seoses Fukasakuga liigkõrged, mees on ju hiljem ikka puhast kulda filmiprojektoritesse kühveldanud ja seepärast tundus lihtne lugu ta eepostega võrreldes kasin. The Yakuza Papersi Hiroshima gängsterisaaga ja teised reaalsetele faktidele põhinevad linalood on hiljem sarnase stiiliga ( still-kaadrid, ajaleheväljalõigete pildid ja must-valge dokumentalistika vahepalad ) linti võetud, kuid usutavamad. Väljapressijas aga puudub reaalne taust, film on kerge ja lihtsameelne, kus komöödia liigub isegi grimassitamise tasemele ning omapärane visuaalne külgki ei suuda lõpuks päästa. Meenutas oma tegelastega nõukogude heroilisuseklassikat "Tabamatuid tasujaid", sest popiludustest jaapani väljapressijad ( samuti 3 meest ja naine ) ajasid asju sarnaste skeemide järgi, makstes koguaeg kätte pahadele. Peategelaste mänglev väljapressimise business jääb lõpuks tõelistele bossidele jalgu ja lõpp on oodatult konkreetne. Imestama pani vaid nahhaalsete kriminaalide niigi kauakestev laiutamine ning made-man´ide varvastel tallumine, ammu juba oleks pidanud neile baaritaga nuga antama. Esimene yakuza filmide hullus oli 1968 juba üle Jaapani veerenud, teiseni jäi veel aastaid. Selline kerge pätilugu siis vahepealt, Fukasaku jaoks alguseharjutus. 1/5
"Stiilne nelik" päästab rikkuri liigsest rahasummast.
No comments:
Post a Comment