When Do We Eat?

When Do We Eat? - Salvador Litvak 2005

Püha seder õhutusöök juudi perekonnas muutub katastroofiks mitte ainult pereliikmete, vaid ka seda janti vaatava filmihuvilise jaoks. Mõnede heade naljadega, tüüpilise juudi ihnuse ja kosher pilaga, alustanud komöödia muutub ajapikku igavaks nagu rabi heebreakeelne palvepomin sünagoogi eksinud goile. Mõnele religioosse judaismi kasvatuse saanud Jew Yorki noorele võib komöödia vabameelne õhkond tunduda omapärasena ja vabastavana, kuid arvatavasti tajub temagi filmi üldist kasinust. Tegelaskujud on stampsed, töökas ja rahamainiv isa, juudi kommetest vaimustunud ülipüüdlik ema ja käestläinud traditsioone ironiseerivad lapsed. Alguses tundusid head naljad vanaisa ( kohalik Eino Baskin oma vihiseva häälega ) ja hassiidiks hakanud luuserpoja poolt tulevat, kuid needki allikad ammutati kiiresti kuivaks. Huumori asemel hakkas lõpupoole domineerima kerge juudiksolemise juurte juurde tagasipöördumise propaganda, mis kindlasti "valitud rahva" endi südant soojendab. Selline "vanad head ajad" fiiling oli õhus, variseri riietusele sarnastes ürpides mehed laulsid heebreakeelseid ballaade ja üleüldine andestamise ja leppimise laine voogas üle juudipere. Taaskord ei saadud muidugi üle ega ümber ka HOLOCAUSTi teemast, seda pakuti koos vanaisa suunas saadetud kerge kriitikanoolega ta hirmude kohta ja hukatud sugulaste mälestamises. Vanaisa heitis ka ühe üpris toore koondulaagrinalja, mis mõnda Woody Alleni filmigi hästi oleks sobinud, kuid paar head ( kriitilist ) joke´i juutidest ei päästa suurt igavust. Sederi ülekandmine isalt pojale oli Stuckmanide peres takistuste kiuste edukas, vaataja jõi aga kahjuks piduroast ilma. Matzo leib, hapu maror, magus charoset ja klaasike veini eestlase kõhtu ei täida, meie vajame ikka draamat, actionit, horrorit ja desserdiks sõõmuke sci-fi´d. 1/5

"Rabi abikaasal olid nii suured tissid."