Novo

Novo - Jean-Pierre Limosin 2002

Käesolevast filmist on töökaaslane mulle umbes viis aastat rääkinud, ikka nii iga kuue kuu tagant tuleb jutuks. Ja siis me pooltel kordadel tuletame nime meelde, sest ega siis nii lihtne pealkiri nagu Novo meelde jää ja pooltel kordadel jutustab ta kuidas naisboss sundis vaest mäluta meest igatsorti sündsusetuid trikke tegema, kusjuures hullem neist oli noormehe pühapäeval, kuigi kõigi maailmakodanike pühal puhkepäeval, tööle meelitamine. Nagu mainisin oli peategelane ilma mäluta. Õigem oleks vist öelda haugimäluga, sest mees mäletas vaid asju mida pidevalt kordas või siis mis olid pool tunnikest tagasi juhtunud, edasi lõi taas kõik valgeks. No ei ole ju ime kui selline kutt ka vabal päeval tööle kamandatakse, minu enese hinges võrsuvad kapitalistialged laseksid vabalt sama teha. Kuna kena välimusega mehel mälu puudub, siis üritavad sellest kasu lõigata mitmed naised, kes lihtsalt seksuaalse ärakasutamise mõttes, kes minevikuvalikute või tõeliste tunnete tõttu. Alul mängukannina naiste käes olev mees hakkab aga tasapisi ise pilti kokku panema, püüab mälu treenida ning mõista kes ta on ning mida ta tegelikult elult saada tahab. Olevikus elamise aeg hakkab ümber saama ning teda ümbritsevad naised peavad taktikaid muutma hakkama. Muidugi tuli kohe meelde Memento, kuid Novo ei proovinud mitte krimitrilleri rada käia, vaid romantikasugemetega suhtedraamana vaataja põnevust üles kruvida. Tund aega õnnestus see suurepäraselt, pidevalt oli pinge sees, et mis juhtub järgmisena ja kuidas kogu see naistekonstruktsioon päriselt mehe ümber üles ehitatud on. Vastupidiselt oodatud põnevikupaljastustele pakuti aga lõpus unelevat uimerdamist, jaburaid seletusi mälukaotuse tagamaade avamisel ja sulnist armuhetke pingule tõmbuva thrilleri asemel. Kaurismäkilikku huumorit, erootikat ja põnevikku segav korralik kinotöö finišeerus üsna jantliku romantikafilmina. 3/5

Girlfriend kirjutab markeriga mehe kehale oma peegelpildis nime, et tüüp hommikul hambaid pestes kohe näeks keda ta armastama peab.