Siiani ma Konstantin Simonov´i ei usaldanud. Teate küll, kõik need tema partei poolt heaks kiidetud ja üleautasustatud sõjaromaanid ning Stalini favoriidi kuulsus, no eks ta üks punase võimu hääletoru oli. Sellena olen teda võtnud ka Stalingradi mälestusi lugedes kus mehe kirjatükke tavaliselt ära mainitakse, tegi ju kirjanik sõjakirjasaatjana kangelaslinna kaitselahingutes kaasa. Käesolev film aga tõestas, et vaatamata kümnele teenelise rahvakunstniku aumärgile, teadis Simonov tegelikult väga hästi mis toimus rindel ja tagalas ning oli suutnud selle nii kenasti paberile panna, et olles aluseks Aleksei German´i filmile, pandi linalugu seitsmeks aastaks riiulile ning sai vaikse esitamisloa alles kaheksakümnendate keskel. Sõjakorrespondent sai kakskümmend päeva puhkust ning sõitis Stalingradi kaitselahingutest kaugele tagalasse, kodusesse Taškenti kuhu oli koondunud Nõukogude kultuurieliit, sealhulgas ka filmitööstus. Rindemehena koges ta tagalas hoopis teistlaadset elu kui kaevikus ja palju sellest jättis nõutuks, tundus liigse ja tarbetuna. Pedantsus pisiasjades, propagandistlik lähenemine sõjaväljal toimuvasse, naiste truudusetus oma rindel viibivatele meeste suhtes, musta turu spekulatsioonid ja takerdumine tühistesse lahendatavatesse olmemuredesse, samal ajal kui inimesi sureb ja kogu riik on ohus. Võib-olla need kakskümmend päeva ilma sõjata peegeldasid sõda veel paremini kui pidev mürsusadu ja tankiroomikumüra. Peategelase mälestuskillud sõjast, rongis kuuldud mehe suurepärane monoloog, räämas kiratsev Taškent ja erinevus sõja ning sõja kujutamise, sellest rääkimise ja kirjutamise vahel. Väga tagasihoidlikult lavastatud aus sõjadraama kena romantilise momendi ning tosina realistliku viitega nõukogude ellu. Kirjutatud ja näideldud rindemeeste poolt ja seeläbi veel lisa veenev. 4,5/5
Nikulin ja üldse mitte naljaka mehena.
2 comments:
Plaat olemas ja ootab vaatamist!
Hoiatan ette, et see ole sõjafilm mida viski ja kambaga vaadata nagu sul vahest kombeks. Seda vaata kaasaga.
Post a Comment