Paar esimest animatsiooni jätsid üsna punnitatud mulje. Sellised gore´le üles ehitatud naljad mis erilise vaimuteravusega ei hiilanud, vaid tundusid pigem üliõpilase, kui kuulsa mangakunstniku, poolt igavusest valmistatud flashanimatsioonidena mida võib koolivendadele näitamiseks saata, kuid kaugemale pole mõtet trügida. Varsti aga hüppas sisse paar tööd mis lapsiku nalja asendasid absurdiga ja arvamus Shintaro Kago fantaasia piiratusest muutus. Üllatavalt aga meeldisid mulle mehe näitlejatega lühifilmid hulga rohkem kui paari minutilised animatsioonisketšid. Filmid olid diski lõppu jäetud ja nii võibki öelda, et mehe loominguga tutvumine lõppes kõige parema palaga, täieliku kinodesserdiga mis seisnes ühe kulunud mustkunstitriki naivistlikult lihtsast esitusest ja tänu sellele võrratule lõpufilmile jäi tervest kogumikust hea mulje. 4/5
Näkineiul on merekarpide all rindade asemel kihvadega suud. No ei olnud väga naljaks ega fantaasiarikas nali.
No comments:
Post a Comment