Aasta 2007 parimad filmid ehk minu "Oscarid"

Promotutvustus aastal 2007 valminud filmidest mis mulle enim muljet on avaldanud. Nagu ikka, polnud välik kuigi lai, eks sellel ja järgnevatel aastatel jõua ka teisi ning kindlasti ka paremaid filme aastast 2007 veel vaadata aga mõned meistritööd sellest käputäiest minu kriitikasõelale jäid. Žanrid on alfabeetilises järjestuses ja filmi nimele klikkides viib link teid põhjalikuma filmitutvustuseni. Iga postituse all kaader filmist.

* Parim action- Transformers. Te kõik ootasite ja teadsite seda juba ette. No kuidas ma saakski jätta kõrgelt hindamata filmi kus autod muutuvad robotiteks ja teevad US mariinidele säru. Korralikult huumorit, tsill sisu ja tip-top action, kahtlemata eelmise aasta parim kinoelamus. Mainida võiks ka korralikku kuid mitte suurepärast möllustseenidega põnevikku The Bourne Ultimatum. Halvim žanrist oli kahtlusteta The Condemned.
* Parim ajalooline film - Shadows in the Palace. Film mis segas päris edukalt horrorit, detektiivithrillerit ja kostrüümidraamat. Kauni pildiga ajastut tutvustav teos kus peale mõrvade ja kummituste on ära toodud ka hulgaliselt paarisaja aasta taguseid õukonnakombeid ja ajastu etiketile vastavat käitumist ning riietust.
* Parim animatsioon - Tekkonkinkreet. Alati novaatorlikku tööd teinud Studio 4°C lausa ületas ennast seekord gaijin Michael Arias´e käe all. Korralik pinev stoori, elulised karakterid, paar huumorikohta, nostalgilist traagikat ja meeletult ilus detailitäpne pilt. Suurepärane näide euroopaliku visuaalse külje mõjust järjest arenevale ja muutuvale animekunstile. Headeks animatsioonideks pidasin veel fantaasiarikast animeseiklust King of Bandit Jing : Seventh Heaven ja paranoiahorrorimaigulist briti lühitööd Forest Murmurs.
* Parim dokumentaal - Riddles In Stone : Secret Architecture of Washington, D.C.. Väga informatiivne ja detailidesse laskuv dokfilm masoonlusest. Erinevalt tavaliselt sel teemal toimuvatest lahmimistest, oskas käesolev töö olla täpne, põhjalik ja põnev. Raske oli valikut teha, kuna tänu DVD-de enkoodimise ja levitamise lihtsusele, ilmus eelmisel aastal meeletu hulk häid sõltumatuid dokumentaalfilme. Mainida tasub veel informatiivseid ja silmiavavaid töid nagu The Great Global Warming Swindle, Manufacturing Dissent : Uncovering Michael Moore, Global Warming or Global Governance? ja suurepärane meediakriitika Militainment, Inc. - Militarism and Popular Culture.
* Parim draama - In Between Days. Vaikne, minimalistlik ja realistlik esimese armastuse lugu. Tagasihoidlik film tagasihoidlike armsate näitlejatega. Hingeminevalt sulnis ja kurb lugu, täpselt nagu elu tihti olema juhtub. Kõrge hinnangu osaliseks said veel Blind Mountain, Rocket Science, Ex Drummer ja masendav pilk sovjetiaja lõpuaastaisse, ehk Cargo 200.
* Parim fantasy - Stardust. Üllatavalt mitmetasandilise huumoriga komistamata töötav lugu mille suurimaiks voorusteks oli hoidumine eepilisest skaalast, tagasihoidlik arvutigraafikaga ja labasest hollywoodlikust palaganist. Nauditav fantaasiaelamus millele kuldsed, hõbedased ega pronksist kompassid ei pääse ligilähedalegi.
* Parim horror - Brand Upon the Brain!. Mitte niivõrd otseselt õudukaga kui pigem müstiliste ja veidrate momentidega õõvafilmiga. Väga Guy Maddin´lik ehk siis parimates propagandistlike avangardfilmide vaimus mis kahekümnendail nii vene kui saksamaal valmisid. Mustvalge filmiklassika anno 2006. Mainida tuleb ka omalaadset slasherit Austraaliast, ehk filmi Storm Warning kus psühholoogiline thriller läheb lõpus üsna goreks kätte.
* Parim komöödia - Secret Sunshine. Olles samas draama, tõi see elava klassiku Chang-dong Lee film välja just koreale omase väheke kiiksuga musta huumori. Täpselt sellisest julmaks kätte minevast naljast ma korea kinos väga hoolin ja suuremas osas sealsetest väärtfilmidest on ka seda freaky´t võllahuumorit sees. Hea draama süsimusta koomilisusega. Ka Kanada zombiekomöödia Fido oli väga taiplikult tehtud mõnus väikeproduktsioon.
* Parim krimifilm - Cruel Winter Blues. Depressiivne gängsteridraama materiaalses maailmas hukule määratud traditsioonilistest au ja kohuse mõistetest. Üks eelmise aasta parimaid Korea filme - tugev ja tõsine draama pättidest. Mainima pean ka, sest muidu ei ole ilus, oma lemmiku Johnny To eelmisel aasta valminud veidrat detektiivilugu Mad Detective.
* Parim sõjafilm - Rescue Dawn Werner Herzogi varasemal dokumentaalfilmil põhinev stoori Vietnami sõjavangidest oli ebatraditsiooniline sõjafilmi mõistes. Ei tulistatud automaatidest ega heidetud käsigranaate. 90% filmi tegevusest hoopis nälgiti bambusroost ehitatud POW´ide laagris ja hauti põgenemisplaane. Kohustuslik vaadata koos dokfilmiga Little Dieter Needs to Fly, et tabada kõiki nüanse. Ära mainin ka tõsieludoki Fighting The Taliban kus näidatakse eesti poisse Afganistaanis keset kurnavaid kaitselahinguid.
* Parim triller - Paradise Murdered. Kreisi film mis täis ootamatusi. Põneviku liin on pea hoomamatu, sest vaatajat petetakse nii horrori elementide, romantilise pisarakiskuja kui ka seletamatu müstikaga. Lõpus aga kui kaarte avatakse ja kõik tükid oma koha leiavad, taipad kui suurepärast põnevusfilmi sa just vaatasid. Üllatavalt aga ei pakkunud Hong Kong hoolimata kõvadest blockbusteritest eelmisel aastal ühtegi üle keskmise tasemega põnevikku. Häid oli mitmeid, kuid säravat ei ühtegi. Lausa veider.
* Parim ulmekas - Vexille. 3-D animatsioon ei ole just minu rida ja suuri lootusi ma selle tulevikus toimuva ulmemäruli peale ei pannud. Üllatusin täiesti, sest film mulle meeldis, oli põnev, ilusalt tehtud. Lugu ise sarnane varemgi animetest läbikäinud teemadele ja tänu sellele uudsuseta keskpärane, kuid seda korvasid über-coolid robotid ja korralik sci-fi action. Pidasin siiani ulmežanris aasta lemmikfilmiks Sunshine´i aga see lõpu jurts põlenud "monsteriga" oli nii hale, et otsustasin anime kasuks.
Parima eesti filmi tiitli saab Sulev Keeduse Jonathan Austraaliast.
Aasta suurim pettumus oli poliitiline ajaloofilm May 18 ja aasta halvim film ilma kahtluseta Dragon Wars.
Aasta omapärasemaks DVD-ks pean ma CBB grupeeringu poolt väljalastud faneditioni Two Exits From Pan’s Labyrinth kus Pan’s Labyrinth oli lõigatud kaheks eraldi sisu ja meeleoluga filmiks. Väga uudne lähenemine montaažile. DVD-ga kaasa veel kaunid kaanekujundused.
Aasta parimaks DVD nimeks pean ma aga Nukufilmi poolt välja antud seitsmediskilist box-i "Hing sees" kus peal pea kõik eesti stop motion filmid alates aastast 1995. Tubli töö!

Johnny To - Take 3

Kameeleon režissöörinahas

Johnny To originaalsus peitub mehe kameelionlikus võimes iga filmiga muutuda, pakkudes vaatajale pidevalt midagi uut. Selle tõttu ei saagi otseselt millelegi sõrmega näidates öelda see Johnny To-le omane olevat, sest juba järgmises filmis on asjad teisiti. Kui ta korra keerab vindi nii tugevalt üle, et lausa valus vaadata, siis järgmises filmis pole oodata veelgi suuremat pauku, vaid mees läheb hoopis teisele rajale, pakkudes rahulikku lahendust. Just siis, kui taipad, et enam pinevamat põnevikku teha ei ole võimalik, tuleb To ja tõestab vastupidist. Heal dialoogil põhineva filmi järel tuleb pea sõnatu triller ja veristele tapatalgudele järgneb romantiline komöödia. Iga tema film on värske, žanrisiseselt mässav ja jõuline.
To võib muuta filmi lõpuminuteil peategelaseks varem varju jäänud tüübi või hakata poole pealt teemaarendusele vastu töötama. Talle pole miski püha. 2005-ndal aastal lavastatud "Election" on gangsterifilmi kohta ebatraditsiooniliselt vägivallatu. Üks mees pekstakse küll pesapallikurikaga surnuks, kuid suurim pinevus tekib kriminaalide-vaheliste dialoogidega. Aasta hiljem tehtud järjeloos keerab Johnny aga kõik pea peale: verised mõrvad meenutavad oma brutaalsuses juba gore slasher’it ja kirvega raiutud jäsemed ei jäta sõnadele palju ruumi.
To aasta tagasi linastunud film "Exiled" üllatas aga tõsiselt. Režissöör lavastas filmi aastaid mõnitatud John Woo klassikaliste elementidega, ühe jõulise lükkega tõi ta aegluubis kujutatud kangelasliku suremise vihisevate kuulide meres taas Hong Kongi action-cinema’sse, kuid teeb sedagi veidi teisest vinklist vaadatuna, kopeerimata ei ennast ega kedagi teist, olles tõeline kuningas.
Väike hiina pedant

Üllatuslikult paljastub aga Johnny To intervjuusid lugedes uuendusliku lavastaja taga hoopis väike pedantne hiina arveametnik. Muidugi on bürokraatiast ja rahalugemisest aastatuhandetega saanud Hiina rahva DNA pärisosa, kuid geeniuselt seda ju ei ootaks, geeniused rahast ei hooli. To näitab ja tõestab vastupidist. Mainib jutus, et on püüdnud alati trendidega kaasas käia, proovinud leida filmiturul hetkel valitsevat tühikut, mida täita: lasknud turu nõudmisel dikteerida filmi žanri (kui rahvas soovib komöödiat, teen komöödia, kui action’i saate ka seda); valinud filmidesse näitlejaid mitte näiteoskust ega rollisobivust, vaid populaarsust ja kommertsedu silmas pidades.
Olles ise produktsioonifirma juht ja rahastades oma filme juba kümmekond aastat, tunneb To pidevat paranoilist hirmu finantsilise läbikukkumise ees, minnes tihti pisiasjadeski kompromissidele. Agresiivselt valmisvändatud filmi vaatab ta hiljem montaažilaual üle külma ja kalkuleeriva pilguga, et ega ometi liiale pole mindud, sest kohalik filmivaataja eelistab lihtsakoelist meelelahutust žanrifilmis väljakujunenud kaanonitega. Nii silubki režissöör oma filme tasasemaks, kartes et liiga rajud stseenid jätavad tühjaks nii kinosaalid kui lavastaja kukru.
Olles ise suurimaid piiride avardajaid ja tabude purustajaid, kardab mees, ega ta pole seda tehes Golemit valmis ehitanud, kes peagi oma elule ärgates godzillalikult terve Hong Kongi filmitööstuse hävitab. Ta on novaatorlik stagnant, kes hirmus filmitööstuse pankroti ees rahastab oma firma Milky Way Image tiiva all keskpäraseid jante ja tavapäraseid trillereid. See kohatine väiklus annab aga mehele sümpaatse koomilise mõõtme, tõstes ta esile tavaliste kunstikäkerdajatest originaalitsejate summast. Inimene kes on täpne ja korrektne rahaasjades, on seda ka teisi ameteid pidades, ja Johnny To peale saab seda teades alati kindlaks jääda.

Kõmujutud räägivad, et Johnny To on kutsutud prantsusmaale lõpetama John Woost pooleli jäänud projekti, uusversiooni Jean-Pierre Melville klassikaks kujunenud gängsterdraamast „Le Cercle rouge“. Hong Kongi lavastaja kaasamine on igati sobilik. Seitsmekümnendate prantsuse gangsterifilmide mõju kujundas ja inspireeris Hong Kongi action-cinema’t, ning nüüd tuleb see taas ringiga tagasi, olles vahepeal tugevalt nuudlite peal kosunud. John Woo kaotas läänes omanäolisuse, kui To puhul seda hirmu pole. Mees on püüdnud pidevalt mainstream’is püsida, kuid ikka alati sellest tahtmatult välja murdnud, nii usutavasti ka seekord. Väike rahamaias mehike võib eurohunnikuid nähes käsi hõõruda ja lääne produtsentide ees kümneid kordi maani kummardada, kuid et ta annab endast hea filmi nimel kõik, pole kahtlust. Jonnny To film jääb ka Euroopas Johnny To filmiks.

Johnny To – I love YOU !!!

Johnny To sõber ja meelisnäitleja Simon Yam.

The Sparrow - Cultured Bird

Man jeuk - Johnny To 2008

Heavy Metal Parking Lot

Heavy Metal Parking Lot - John Heyn, Jeff Krulik 1986

Kohustuslik dokumentaalfilm kõigile keda huvitab näha inetuid purjus teismelisi ajamas suust eriti nõrka illi, tuikumas ringi, rüüpamas segamini kõiksuguseid meelemürke ja karjumas omasuguste mulletimeestega kooris "Judas Priest! Judas Priest!". Mõni üksik trailerpargist autologuga kohalesõitnud tüüp teeb veel ka kummarduse Dokken´i ( sic! ) nimelise bändi suunas aga hoolimata heavy-ikoonide "nakatavast mõjust" paistsid kõik intervjueeritavad pigem alkoholi kui metal-muusika fännid olevat. Judas Priesti ning teda soojendava Dokken´i kontsert toimus alles õhtul, kuid keskpäevaks oli staadioniesine keskmisest enam joobes lällavaid ja kakerdavaid teismelisi paksult täis. Heavy tuli, heavy tappis...
31. mail 1986 tehti Marylandi osariigi Landover´i jalgpallistaadioni parkimisplatsil sõltumatu dokumentalistika ajalugu ja anti tükike kultusfilmide mosaiiki. Seitsmeteist minutiline dokfilm saavutas VHS kassettidel levides kiiresti metal ringkondades camp staatuse ja üha veidramate bootleg reliiside hulk oli rekordiline. 2005 reliisiti lõpuks ka DVD kus peale digitaalselt puhastatud ja puhastamata, mõistusevastaselt halvakvaliteedilise originaalfilmi on 2 tunni jagu lisamaterjali. Mina leidsin põnevamad olevat metal-fänni plaadikollektsiooni demonstreerimise ja kunagiste filmis esinenud "staaride" ülesotsimise kus 20 aastat varem kaameraees markki teinud tüübid olid nüüd vägagi viksid ja silutud keskealised pereisad. Boonuste hulgas veel John Heyn´i ja Jeff Krulik´u lühifilmid Harry Potter Parking Lot, Monstertruck Parking Lot ja Neil Diamond Parking Lot. Hulk mõnusaid tölle - hea kroonika piinlikest kaheksakümnendatest. 4/5

Hevimehed.

Welcome to Twin Peaks - Twin Peaks: Visual Soundtrack

Twin Peaks: Visual Soundtrack - Taku Sukeda 1992

Fanmade DVD kus üle kolme tunni intervjuusid sarja staaridega, veidraid TV spotte, promolõike, Simpsonite sarjast pärit temaatilisi paroodiaid, väljaroogitud rariteetne lõik 8-ndast episoodist ja suurepärane jaapani laserdiskil ilmunud rännak Twin Peaksi linnas, saatjaks Angelo Badalamenti helitaust. Viiskümmend minutit linnavaateid ja jazzilik trip-hop Julee Cruise vokaaliga tekitasid päris hästi seda ahistavat meeleolu mida sügiseselt vettinud väikelinnadel turitile pakkuda oli. Kaamera ei olnud kaasanud vaid sarjast tuttavaid hotelle ja söögikohti, vaid ka linnaäärseid räämas hooneid kus kunagi tumedaid tegusid korda saadeti. Pudutöökoda ja hüljatud rongivagunite viimane puhkepaik keset metsa nägid päris masendavad välja - räämas, niisked ja süngeid saladusi kandvad. Filmitud kahes erinevas linnas ( Snoqualmie ja North Bend ), kuid kokku monteeritult tekkis peaaegu tunne, et kõnnid ise Twin Peaksi tänavail ja tead täpselt kuhu pöörata, et järgmise sarjas nähtud majani jõuda. Rännak painavalt rõskes "linnas" lõppes kohalikus temaatilises suveniiripoes ja see T-särkide, kohvitasside ja mu nänni valik pani küll suu vett jooksma. Erinevaid mõnusate rinnapiltide ja tekstidega särke oleks jagunud terveks aastaks. Suurepärane matk hea muusika saatel, kahju vaid, et väheke viletsa enkoodinguga. Nimelt tekkis muusikasse iga minuti järel häiriv sekundiline paus ja pildinõke. 4/5

Custom DVD kaaneskänn.

Legend of Dinosaurs and Monster Birds - Legend dinosaurusest

Kyôryuu: Kaichô no densetsu - Junji Kurata 1977

Mäletan kuidas ma käisin seda "õudusfilmi" vaatamas esimese klassi juntsuna. Paar aastat vanem sõber kutsus ja kuna tegu oli sügisajal õhtu viimase seansiga kinos "Lembit", siis hilisel kellaajal peale seansi lõppu mööda Tehnika tänavat tagasi kodupoole lonkides oli filmist saadud vapustuse tõttu kohe päris kõhe tunne. Raagus kastanid tee ääres tundusid tontlikena, pimedusest paistvad majad justkui magavate hiigelloomadena ning iga hetk olin valmis selleks, et üle raudteetammi keerab end minuni pika kaela otsas olev dinosaurusepea. Eks neid hirmsaid filme oli varemgi nähtud, sest minule lapsena mingeid telekavaatamise ega kinoskäigu piiranguid ei tehtud, kuid sellist verist filmi polnud ma küll varem näinud. See film mõjus kohe eriti tugevalt. Olin juba paar aastat proovinud seda teost leida. Arvasin kogu aeg, et tegu on ühe Godzilla saaga filmiga mille täpse nime teadasaamine võib võtta igaviku. Nii palju aga taipu ei olnud, et tõlkida nimi Legend dinosaurusest lihtsalt inglise keelde, nii lihtsa variandi peale lihtsalt ei osanud tulla. The Legend of the Dinosaurs - no muidugi, simple juttu. Kui nimi teada polnud ka filmi leidmine eriti keerukas, reliise on isegi mitmeid ja mina valisin vene DVD juurdekeevitatud ingliskeelsete subtiitritega. No nüüd vaadates oli ikka paras kräpp küll ning saurus ning tema rivaalist "monster bird" nägid super haledad välja. Küll aga üllatasid mind paar tõeliselt hea horrorfiiliga ( veristatud hobune uduses metsas ) ja gorelikku ( paati tiritav ilma alakehata laip mil soolikad ripnevad ) kaadrit ning pole enam imestada midagi, et 8 aastasele lapsele need hetked filmist muljet avaldasid ja meelde jäid. Iga hetk kus dinosauruseid ei näidata oli väga korralikult tehtud ja Jaws´ilikult põnev, kuid monsterid ise kes peaksid peaosatäitjad olema, rikkusid korraliku filmi oma naeruväärse välimusega. B-maigulise koletisefilmina kõlbas vaadata küll - hea nostalgiatrip aga ka tsill film niisama. 3/5

Plesiosaurus lakub oma lemmiktsiki varbaid - kinky sex nagu jaapanis kombeks.

Innocence

Innocence - Lucile Hadzihalilovic 2004

Warlords

Tau ming chong - Peter Chan 2007

Üheksateistkümnenda sajandi keskpaigas veeres üle Hiinamaa kodusõda mis filmi enese andmetel nõudis rohkem inimohvreid kui Teine Maailmasõda. Ching´i keiserliku dünastia kindral kaotas võitluses Taiping´i mässulistega kogu oma armee. Depressioonis meest aitas üheöösuhe tundmatu naisega, elutahe tuli võitlejasse tagasi ja peagi leidis mees end ratsutamas koos mägirahva seast võrsunud bandiitidega. Endisel kindralil on aga kõrgemad ambitsioonid kui röövlina lõpetada ja peagi räägib ta vendadest hõimupealikud nõusse, kolme mehe vahel sõlmitakse verevendluslepe ja röövlibandest saab keiserlik väeosa. Läbi halastamatult veriste lahingute tehakse karjääri, kuid kolme väepealiku sõpruse vahele hakkavad kiile lööma nii riigi riukalikud poliitikud kui ka meeste isiklikud armuasjad. Suurejooneline eepiline draama kus mandrihiina pool hoolitses filmi rahastamise, massiivsete lahingustseenide ja ajaloolise tausta eest ja Hong Kong käis välja oma parimad pojad ( Jet Li, Andy Lau, Takeshi Kaneshiro ) ja aitas sättida suurepärast võitluskoreograafiat. Eriti hästi seatud oli esimeses suures lahingus peetud piigivõitlus, Jet Li haavatasaamine ja selllele järgnev omalaadne nipp vastase tapmisel. Väga tasemel kinohetk mille sarnast polnud ammu näinud. Kui kunagi sai öeldud, et Jet Li pole väljaspool HK-d ühtegi korralikku rolli teinud, siis tuli se mulle taas meelde teda käesolevas filmis nähes. Mees on ikka tõeliselt hea näitleja ja napisõnalise, sisemiselt haavunud ja tunnetest katkirebitava kindral Ma Xinyi osatäitmine sobis mehele nagu valatult. Aga kõik kolm sõjapealikut olid jõulised, isegi Takeshi Kaneshiro keda ma muidu tema moosise näolapi pärast ei salli, sobis siia karmide meeste filmi imehästi. Võimas ajaloolise taustaga film, kuid hoolimata headest näitlejatest, korralikest lahinstseenidest ja suurejoonelisest draamaloost, jäi midagi nagu siiski puudu. Kaige Chen´i sarnane suurproduktsioon The Emperor and the Assassin oli näiteks palju sügavam, emotsionaalsem ja haaravam, kuid ka Warlordsiga võis igati rahule jääda. 3,5/5

Kindral Ma Xinyi.

Running Fence

Running Fence - Albert Maysles, David Maysles, Charlotte Zwerin 1978

Teine Maysles´lite dokfilm Christo and Jeanne-Claude´ist oli põnevusfilmilike momentidega. Juba filmi alguses kus kunstnikud seletasid oma plaani rajada 5 meetri kõrgune ja 39 kilomeetri pikkune valgest nailonkangast aed looklema läbi eramaade, tekkis konflikt Sonoma ja Marin´i maakonna farmerite ja elanikega. Kohalikele ( ja samuti Katile kellega koos me seda filmi vaatasime ) ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda, et riik annab 14 päeva püsiva maastikudekoratsiooni ehitamiseks 3 miljonit dollarit aasta 1973 vääringus ja seda kõike nimetatakse veel suureks kunstiks. Konflikt oli kunstnikepaaril varmas tekkima ja seda pigem kohalike võimumeeste ja päevavarastega kui farmeritega kelle valdustest valge kangast müür looklema hakkaks. Ehitusload siiski anti ja algas kibekiire postide paigutus ja trosside vedamine. Mõne aja pärast aga hakkasid saabuma ähvardused looduskaitsjate poolt ja tegutseda tuli kiirendatud tempos. Aed tuli ehitada võimalikult nobedalt valmis, et jõuda kasvõi korra, enne projekti peatavat kohtumääruse saabumist, nautida täies mahus seda kunstitööd. Pinevus kasvas iga minutiga, kell tiksus halastamatult kunstnike kahjuks ja vabatahtlikud aiameistrid vaevlesid Kalifornia päikese all ilma söögi ja joogiveeta, pannes kangas-kanga haaval kokku massiivset skulptuuri. Ja siis hakkas ilm veel tormiks kiskuma. Põnevusfilm ma ütlen. Täielik art´n´action. 4/5

Projekt ja kunstnik.

Storm Warning

Storm Warning - Jamie Blanks 2007

Tavaliselt on mul ikka nii, et kui ootan filmist paljut ja pettun, siis kukun kiruma. Kui aga arvan tegu olevat alla keskpärase kergelt käki poole kaldu oleva teosega ja selgub, et sita asemel pakuti hoopis saia, on rõõmu kui palju ja punkte puistan helde käega. Seekord viimane variant. Alustasin teadmisega, et on Urban Legend´i ( *ohkab sügavalt* ) režissööri katse teha The Texas Chain Saw Massacre´i tüüpi slasherit kus eksinud seltskond satub verejanuliste maniakaalsete hillbillyde killimise objektiks. Peale 74-ndal valminud kultusslasherit on sarnase sisuga filme vorbitud sadu, üks küll hullem kui teine aga juhul kui mängus on kolkakülas elavad redneck´id, kisub mingi seletamatu võlu mind taas ja taas neid šabloonlike horrordusi vaatama. Seekord ei keeratud autoga valest teeotsast ära ega proovitud pikki külavaheteid lõigata, vaid keskealine mees ja naine sõudsid üüritud paadi läheneva tormi eest randa. Suunaga aga oli väheke eksitud ja sadama asemel satuti hoopis saarele kus külmunud, läbivettinud ja hirmul linnasaksu hakkasid võõrustama psühhopaadist kiimakott ja tema debiilikust noorem vend. Kusagil räpase talumaja teisel korrusel aga häälitses poiste papa. Kuigi asi kiskus lõpus väga goreks kätte ja just selliseks nagu võib sealt Austraalia ja Uus-Meremaa kandist oodata, oli kolmveerand filmi vägagi tasane, pannes suurema rõhu psühholoogilisele painamisele kui vere näitamisele. Füüsilised ähvardused, seksuaalse alatooniga vihjed, ahistajate meeleolu kõikumised ja veidrad soovid, need olid vaid mõned näited millega valesse randa eksinud armunute öö talumajas algas. Filmi algus ( eksimine ja majja jõudmine ) oli slasherile tüüpiline, kuid maakate ja yuppide dialoogid hakkasid juba vaheldust tooma ja viis kuidas lõpus laipu tekkima hakkas oli minu jaoks vähemalt oma veidras gorelikkuses uudne ja üllatav. Originaalsuse suurima auhinna tuleks anda sellele ülemisel postril olevale purgijkaanele, kuid hoolimata tavamöllulikust lõpust, oli neid omalaadseid momente teisigi. Meeldis ka tegelaste vähesus, sest alati killcount ei loe. Mõnus väikese-eelarveline verine filmike mis tasub vaatamist. 4/5

Papa aeti voodist välja.