Bestiality - Dog Lay Afternoon

Bestialità - George Eastman, Peter Skerl 1976

IMDB tutvustas: "A young girl witnesses her mother having sex with the family dog. When her father finds out, he burns the dog alive. She is so traumatized by these incidents that she later turns into a nymphomaniac. She moves to an island and lives there with her own dog, having sex with various guests who visit her" ... ja kuidas sa peale seda ikka filmi vaatamata saad jätta, seda isegi teades, et see saab olema just nii halb kui sa ette kujutada suudad? Seks koeraga oli üsna mage, minul näiteks ei läinud kõvaks. 1,5/5

Oleks siis veel Lassie olnud.

Three Slave Women

Three Slave Women - Osamu Sato 2009

Nagu pealkirigi ütleb, on tegu kolme naisega kes armastavad SM-mänge ning nad kõik on sisse võetud neile läbi valude ja alanduste armastust jagavast sidumismeistrist. Viimane püüab siis neutraalust pidada, jätta suhted kliendi ja teenusepakkuja tasemele, kuid vaesekesel ei kuku see alati just nii hästi välja kui tarvis, sest kuigi naised soovivad mehe mängudes olla allaheitlikud, püüavad nad aga taas ja taas mehe eraelus dominantset rolli enese käes hoida. Poputada räsitud olemisega meistrit ja sättida tema elu nii, et püsiksid ise pidevalt valgussõõris, enim ihaldatud lemmikorjadena.

Suurepärase SM filmi New Toyko Decadence lavastanud Osamu Sato seekordne linalugu oli väike armas draama. Mõned humoorikad momendid läbi rumalate situatsioonida, kuid valdavalt lihtsalt episoodid elust mis ilmselgelt tänu vähesele ekraaniajale (umbes20 minutit per naine) jäävad lõpuni sügavuti välja mängimata. Seal kus New Toyko Decadence pakkus tugevat selgepiirilist hinge minevat stoorit, jääb Three Slave Women paljuski vaataja fantaasiale toetuma ning tulemus sõltub just sellest määrast emotsioonidest mis vaataja filmile omas peas kaasa annab. Osamu Sato võib ju SM-undergroundi kujutada oskuslikult, vaataja ülesanne on aga see maailm sama oskuslikult vastu võtta, teades samas, et paratamatult jäävad sellised mängud valdavalt võõrasteks. 3/5

Köidikutes koduperenaised.

Tendres Cousines - Cousins In Love

Tendres cousines - David Hamilton 1980

Topeltstandardid. Kujutage nüüd ette, et keegi teeks sellise filmi kus 14 aastane neiu on armunud oma 15 aastasesse tädipoega, kuid kuna selline kogenematu ning kohmetu, siis ei oska õigest otsast armujutuga alustada. Õnneks tulevad aga kõik suvituskohaks valitud mõisateenijad sõbralikult vastu, sängist käivad läbi nii tallipoisid, aednikud kui sohvrid, igaüks jagab õpetusi seksi võlumaailmast nii, et lõpuks on noormehe võrgutamine imelihtne - vaja vaid ta riist püksist kätte saada ning armastus lööbki lõkkele. Põmm põmm põmm! Kohe löödaks pedofiilia templid nii tugevalt peale, et filmi ennast enam nende alt näha saagi. OK, võib-olla prantsusmaal oleks seitsmekümnendatel saanud sedasorti kino isegi teha, olid neil seal ju kõik need "kutsikaarmastuse filmid" (mille hulka tegelikult kuulub ka käesolev), kuid tänapäeval jookseks stsenaariumi lugemise peale kogu võttegrupp hirmuga laiali.

Nüüd on vist kõva sõna prantsuse erootilises kinos sinna porno kanti kiskumine, kus simuleeritud seks on asendunud ehtsa panoga ning kes seda aga räigemalt suudab arthouse maitsega mainstreamkinno asetada, on kõige kõvem lavastaja. Isegi ei räägita enam erootilisest kinost seoses explicit sex kinoga, vaid ikka tugevatest draamadest, kuigi üks pano järgneb seal teisele. Tender Cousins oli aga veel oma aja süütu filmike kus peale lastega müramise südamlikku romantikat ning koomikat.

Ja lõpus tühirabelemist, sest miks muidu kõik paikkonna mehed sõjaväkke astusid, kui juba peale paari tundi sakslaste vastu võitlemist viskasid kõik justkui üks mees relvad põõsasse ning lidusid kodupoole. Oleksid võinud siis parem juba kohe koju jääda ja ühe lapse asemel oma pruute musitada. 3,5/5

14 aastase Romeo seiklused maamõisas.

Skin Gang - Skin Flick

Skin Gang - Bruce La Bruce 1999

Seda Bruce´i filmi kartsin ma enim, sest kui võtta arvesse, et mees toodab kunstilist homopornot ja seekord veel skinheadidega, siis on üsna selge kuhu aukku lööma hakatakse, ehk siis underground filmile omase sisu asemel lehvitatakse fetishiga. Ja muidugi nii oligi, kuid saladuslikul moel ei pakkunud lavastaja seekord nii graafilisi suguühteid kui varem - riistu suhu ja tagumikku sisenemas ei näidatud, amelemist ja softporno versioone kepist aga küll. Filmi ainuke naisnäitleja oli fun, esteet-pedede jutuajamised koomilise parodeeriva alatooniga, kuid kõige huvitavam oli skinheadide enda casting. Arusaamatu, aga intrigeeriv.

Kiilakaid poisse ja mehi mängisid mingid saksamaa ja idaeuroopa pornostraarid kel juuksed maha aetud ning bootsid-bomberid selga aetud ning siis kõige selle võimendamiseks oli lavastaja jätnud sisse idapoolsete puhul nende slaaviliku tausta. UK natsiskinnide mõistes veider valik - toa seinale on klišeelikult soditud swastika ning kirjutatud National Front, aga mõned skinnid briti kultuurile pea sama võõrad kui nende kiusualused. Lugesin netist, et gay´d olid filmi peale solvunud kuna see kujutab nende "gangi" liikmeid vägivaldsete natsidena, aga mis veel skinnid ütlema peaks...? Igal juhul šokeerimisega sai mees taotluslikult hakkama, oleks vaid sisu ka filmis, siis võiks ju seda undergroundkino mõistes isegi aksepteerida. 1,5/5

Super 8½

Super 8½ - Bruce La Bruce 1994

Hõiskasin siin küll, et ei ole vist osanud Bruce La Bruce´i filme vääriliselt hinnata, aga selle linalooga jäin taas kahtlevale seisukohale. Asi on nimelt liiga pikkades monoloogides, sest sealt nopib küll üksikuid teravmeelsusi, kuid lõpuks pidurdavad nad filmi, ega tundu nii ägedatena kui lavastaja valmimise ajal arvata võis. Muidu justkui kõik paigas mis ühelt UG kinoloolt tahta - vihased sõgedad noored, kriibu-kraabuline pilt, vaimukaid detaile ning ohtralt seksi. Isegi nii palju peeniste tagumikku ja suhu torkamisi, et tekkis tunne justkui see oleks Bruce La Bruce´i põhieesmärk olnudki ning muu aeti lihtsalt aukude täite vahele aukude täiteks juurde. Omade heade momentidega, kuid sirgel igavapoolne. 2/5

Demon Warrior Koji

Üks vana postitus mille pärast sain bloggerilt 2 aastat tagasi hoatuse, et pildid mingi animepede blogist pihta pandud. Removisin nüüd alles pildid ja blogger tegi sellest automaatselt uue postituse.

 Kairauku Satsujin Chousakan Koji - Yasunori Urata 1999

Supernational demon porn on alati minu üks lemmikžanreid olnud ja seda alates Urotsukidoji nägemisest. Kujumuutvad deemonid, jõledad monstrumid ja verehimulised peletised ning nad kõik siivsaid koolitüdrukuid vägistamas kes peagi aga unustavad moraali ja annavad põrgulike naudingute jaoks end valla, seda isegi hoolimata nende ümber toimuvast veristamisest ja lihalõhkumisest. Käesolev oli selline keskmisel tasemel fantasy hentai, ühtviisi keskpärased olid seksustseenid, tegelaskujud kui ka üldstoori. Alul päris põnevat superkangelaste versus monstrumite actionit pakkuv anime muutus lõpu poole üsna igavaks, sest taustalugu jäi viimaste suurte paljastusteta. Vaadatav, kuid mitte parim. 2,5/5

Ei siis saa tüdrukuid vaadata kui peab õppima.

Underwater Love

Onna no kappa - Shinji Imaoka 2011

Esimestes kaadrites seletatakse kenasti ära, mis elukas on kappa. Põhimõtteliselt kümne sekundiga saab selgeks, et film on mõeldud lääne vaatajale, sest jaapanlasele poleks vaja tutvustada nende rahvapärimuse kõige tuntumat ning populaarsemat yōkai monstrumit, veeolendit, kes on igaühele lapsest saati tuttav, kuna terve maa on neid täis. Igas järves, jões, tiigis ja kraavis elab üks ning kui lased pesukausi vett täis ja jätad selle ööseks õue, võid kindel olla, et hommikul on mõni üksildane kappa selle oma koduks valinud. Läänes oleks võrdväärne sõnaseletus see, kui "Lassie" algustiitrites kirjeldataks, milline loom on koer: neli käppa, haugub ja posti juures kergitab jalga.

Niisiis, kuna film on suunatud lollidele gaijinidele , võib pakkuda mida iganes, sest mingil kummalisel põhjusel omab sõnapaar "jaapani kino" ikka veel maagilist mõju ning mida veidram film, seda rohkem valgenahalised kinoistmeil silmi pööritavad ning kiidavad. Antud juhul pakutakse ahvatleva “Made in Japan” sildi all Jaapanis linti võetud, kuid tegelikult kavalate ümmarguste silmadega meeste tehtud filmi, reklaamides seda kui pinku muusikali. Ning ovatsioonitorm tõuseb, sest kõik tõusva päikese maalt saabuv peab ju tingimata hea olema.
Ma ei vaidle sildistusele vastu. Tegu on tõesti odava muusikaliga pesuehtsas pinku vormis, mis on linti võetud kõiki traditsioone järgides, ehk siis napi võttegraafiku ning rahakotiga. Tüüpiline jaapani seksufilm ebatüüpilise looga, mis imehästi sobib ekraniseerimiseks, seks-stseenid kõik kenasti sees ja rahva ees ning pikkuski sinna keskmise kanti. Kõik on justkui olemas, kõik on paigas.

Puudu on aga hing, sest tegu on kunstlikult loodud nähtusega, millele juba enne võtete algust plaaniti edu maailma filmifestivalidel ja arthouse kinodes. Siinkohal eemaldub asi pinku kui sellise olemusest. Jaapani seksfilm on kiirtarbekaup, mis heal juhul jookseb väikestes kinosaalides, kuid valdavalt läheb otse videolevisse ja sinna ka ununeb. Tootmine on tihe ja vaid üksikud nimed tõusevad tähtedena esile.

Juhtub sedagi, et sekskomöödiatega alustanud lavastaja hilisem kuulsus meinstriim- või autorikinos tõstab unustusehõlmast aastakümneid varem vändatud linalugusid, aga iga IMDb-st leitava pinku-lavastaja nime taga on kümneid filme, mis pole kunagi andmebaasi jõudnud. Näiteks hiljutine Oscari-võitja Yōjirō Takita on lavastanud üle kahesaja linaloo, millest valdav enamus on just kergemeelsed tissifilmid. Viimaste kohta on üliraske infot leida, sest pisižanri sõel on nii tihe, et valgusvihku pääsevad üksikud kinoteosed.

Edukas pinku-film võib obskuursete seksuaalperverssusete, koomika ja vägivalla kõrval läbi lüüa ka tänu õnnestumisele muudes žanrites nagu romantika, peredraama või tihti esinev pila peavoolukino ja popkultuuri aadressil. Aga kuigi iga tuntuks saanud roosa film pakub midagi uut ja teravmeelset, võib laiema kinostandardi kaaluga kaaludes ka nii-öelda läbimurde saavutanud teos tihti keskpärane paista.

“Veealuse armastuse” puhul tulid paksud saksa produtsendid Jaapanisse, palkasid tuntud näo lavastama, rääkisid helitaustaks ära hipsterbändi ning kaasasid idas ilma teinud operaatori asjal mitmes mõttes silma peal hoidma. Lihtne edu valem ju: teeme kõik täpselt nii nagu Jaapanis tehakse, ehk siis mõned päevad filmimist, paar päeva lõikamist, lavastajale kuupalk, näitlejaile tasuta võileib ning operaatorile võimalus end kaamera ees igast küljest näidata ning tarka juttu puhuda (millest viimane täie tõsidusega on kinni haaranud). Kokkuhoitud rahapakid aga investeeriti reklaamikampaaniasse, kuigi filmikarbis on rull kõige tavalisema keskpärase pinku-filmiga (see ei tähenda otseselt halba, sest sellised need tavaliselt ongi), mis ilma kõmuta jääks videolaenutuse tagakambrisse, heal juhul filmifriikide hetkesähvatuseks.

Ideaalis oleks võinud värvata kümme lavastajat, kes väntavad nädalaga kümme filmi ja siis parima valida, võib-olla isegi paarist-kolmest linaloost kokku miksida. Egas sexploitation kinos keelatud ole. Siin aga mindi kohe täispanga peale ning nüüd tuleb bluffida, et saaks lihtlabase soldatite paariga võiduraha koju viia.
Esmatutvuseks pinku-kinoga ma “Veealust armastust” kohe kindlasti ei soovitaks, sest keskpärase filmina võib see kinnistada arusaama žanrist kui lihtlabasest, isegi igavast seksijandist. Võtke parem lahti DVDsid reliisiva ameerika kompanii Pink Eiga koduleht pinkeiga.com ja valige sealt midagi. Nemad on juba koorinud vaataja jaoks piima pealt koore ning pakuvad vaid parimaid veidrusi sellest pisikesest kinonišist. Lihtsalt kerget ajaviidet “Veealusest armastusest” aga leiab.

 Ja kappa peenist näidatakse ka.

Arvustus kirjutatud Kinoleht La Strada jaoks.

Utamaro's World

Utamaro: Yume to shiriseba - Akio Jissoji 1977

Mangakunstnik Utamaro rändas mägedes ning sattus nägema vihast meest kes maalis Fuji mäge, kortsutas ja viskas ühe sketsi teise järel põõsasse ning asus raugemata hooga uue kallale. Hiljem jõi võõras ennast külakõrtsis oimetuks ning Utamaro lehitses tundmatu kunstniku joonistuste mappi ning taipas piltide stiili järgi, et tegu oli teise Edo perioodi kuulsa mangajoonistajaga - jommis peaga magama heitnud mees ei olnud keegi teine kui Hokusai. Sellest kunstnikust olin just paar kuud varem filmi vaadanud ning just selle kaudu jõudnud Utamaro eluloofilmini. Kaks koos moodustavad üsna hea pildi Edo perioodi pornograafide elust, mõlemad veel sarnaselt koomiliste elementidega, tapvaid ihasid ülistavad ning tänapäeva popkultuuri mõjudega.

Utamaro elulugu oli aga minu jaoks põnevamalt ekraanile toodud, kunstnikuna oli ta tagasihoidlikum, kuid filmilindile oli ta elu jäädvustatud hulga tugevamate tunnete ja hävitavamate kirgedega. Heaks tegi linaloo aga hoopis haarav pilt perioodi elust ning värvikad karakterid, sest kunstniku sõpruskonna moodustasid taskuvargad, näitlejad, erootiliste pamfletide kirjutajad ning puugravüüride lõikujad, kelle seltsis siis lobiseti naistest ja joodi saket. Juba poole filmi pealt on sulle kunstniku kodutänava ümber toimuv selge ning vaatad muigena seal sibavate ja oma elu parandada püüdvate boheemide elu. Palju uusi tuuli, uusi kunstisiindi ning tehnikaid ja uudistmisi lääne kunsti suhtes. Seks ja kunst. 3,5/5

Kahe tuntud mehe esmakohtumine.

Anarchy In [Ja]Panty - Anarchy in Japan-Suke : The Woman Who Comes When Watched

Anâkî in Japansuke: Mirarete iku onna - Takahisa Zeze 1999

Üks Pink Eiga reliisidest mida olin enese jaoks magustoiduks hoidnud. Olin sellest filmist teab mida kokku mõelnud, fantaserinud teemadel, et punk ja lapserööv ja alkohoolikud, aga lõpuks selgus, et hoopis üks üsna lihtne ja tavaline lugu. Kuid mitte igav ega halb, sest vaatamata kaunis pealiskaudsele püändile ning minutitega välja mõeldud konstruktsioonile, sisaldas film piisavalt sümpaatsust ning mõtlema panevaid momente. Rohkem nagu selline veider saatuse keerdkäike demonstreeriv draamalugu kui exploitation-erootika, sest kuigi ka viimast võis leida, jäi film ikkagi inimeludest rääkiva indiekino stilistika ning sisu juurde. Veider oli see, et kui ma tavaliselt olen Pink Eiga reliisitud DVD-de lisasid taevani kiitnud, siis seekord justkui nagu polnudki midagi boonuste hulgas. Vaid paar trailerit ning tund aega kestev vestlus filmitegijate vahel, film ise paralleelselt jooksmas. 3/5

Sellist nalja tehti samuti.

Abnormal Family

Hentai kazoku: Aniki no yomesan - Masayuki Suo 1984

Abnormal family oli ilmselge liialdus, sest ei olnud nad nii abnormalid midagi, minu arust sellised täitsa tavalised numpsud. No minia seksis õpetamise eesmärgil noorima perepojaga ning minia ja äia vahelgi oli tibatillukene sära, kuid Visitor Q laadsest düsfunktsionaalsest perekonnast oli asi ikka üsna kaugel. Sellest johtuvalt ei olnud aga väga nagu midagi vaadata, lihtsalt selline pisike etüüd ühe pere eluloost mida oli seksstseenidega rikastatud. Lõpp oli aga naljaka tundega, nimelt meenutas see mulle kangesti ühte mu lemmikpinkut - A Lonely Cow Weeps at Dawn. Põhimõtteliselt jäi mulje, et Abnormal Family lõppes täpselt seal kust Lonely Cow alguse saab. 2/5

Twilight Dinner

Twilight Dinner - Yutaka Ikejima 1998

DVD kaanel ilutsev kiri, et tegemist on tsenseerimata versiooniga (unrated directors cut) on mõneski ebatäpne, sest kuigi vaataja näeb jaapani mõistes tsenseerimata versiooni, saab ta ometi lääne vaataja mõistes tsenseeritud versiooni. Jaapanlaste jaoks oli ultraverine ja gorene lõpp lükatud negatiivi, ehk siis punase vere ja roosade inimkehade asemel sai rohelisi verejugasid kalbetel inimkehadel. Nende stuudiobossid leidsid, et sedalaadi tsensuur on kohalikus kinos vajalik, eriti kuna lõppude lõpuks on tegemist seksufilmiga millel kindel vaatajaskond ning ennast kinos mõtteis (ja võib-olla ka otseselt) hellitav vaatajaskond võtab filmi lõpus toimuvat veristamist (tegu ei ole nüüd spoileriga, sest film näitab tükikest tulevasest hirmutööst juba loo alguses) kui tujurikkujat ning kes siis ikka seansilt ärritatult lahkuda tahab.

Küll aga nägid jaapanlased täispikkuses kahte gaystseeni mis lääne vaataja jaoks, ehk siis sellel aktuaalsel DVD reliisil, kärbitud olid, andes vaid mõista, et meeste vahelisest suudlusest mindi ka kaugemale. Seda see directors cut tähendaski, pinkukino grand old man Yutaka Ikejima arvates võis see jänkidest (cut oli toodetud USA DVD reliisi jaoks) vaatajaid heidutada, samas kui kodumaal ei paku sedalaadi žanrifilmi vaatajatele natuke homotamist mingit lisapinget, vaid pigem võetakse see ühes tissi ja tussifilmis rõõmuga vastu. Filmi enese koha pealt oleksid aga pikendatud stseenid pidanud see olema, sest just see andis linaloole lõpliku sära. Stoori iseenesest muidugi samuti hea, pinkukino standardite järgui lihtne ning konkreetne, isegi mitmeti etteaimatav, kuid ega see väärtust vähendanud. Selline lihtsalt see jaapani exploitation-erots on. Vampiirifilm, no see on selge kohe kui kaks päikeseprillidega daamet välja ilmuvad, kuid ometigi taaskord väheke erinev ning seda mitte vaid seklasistseenide tõttu. Viimased on aga taotluslikult stolised ning ebaerootilised, et vaataja jälgiks rohkem linaloos kulgevat stooriliini kui sügaks läbi püksiriide oma riista. Piisavalt eriline ja piisavalt tavaline, et tunda lihtsalt mõnu ühest ehedast kergest meelelahutusest.

Twilight Dinner on taaskord üks Pink Eiga poolt arhiividest välja otsitud, puhastatud ning tähesärasse tõstetud pisike pärl. Nende töö omapäraste roman porno filmide otsimisel ja restaureerimisel on juba ainuüksi kiitust väärt, kuid minu jaoks on alati firma reliiside puhul samaväärse väärtusega ka lisad ning seegi kord ei pidanud pettuma. Võiks öelda, et alati hulgaliselt DVD-l lisamaterjali pakkuv Pink Eiga olui seekord isegi ennast ületanud - boonuste sektsioonis ei tahtnud valikutega lehed lõppeda, ikka ja jälle vajutas näpp "next" lingile ning avanesid uued menüülehed täiendlisadega. Materjali külluse tingis muidugi ka asjaolu, et lavastaja ja üks näitlejannadest neil USA-s külas käis, mis viga niimoodi intervjuusid vorpida, kuid need polnud ainsad lisad. Nagu juba Pink Eiga reliisidel kombeks, sai vaataja taaskord tükikese žanrikino ajalugu, tutvustusi tulevatest ning valminud reliisidest ning unustada ei tohi ka deleted scenes sektsiooni kust oligi võimalust näha pikendatud stseene mis lääne cut´ist välja jäid. Lahe kiiksuga film, korralik töö pildikvaliteedi parandamisel ning tonnide viisi huvitavaid lisasid - Pink Eiga on ja jääb üheks fännisõbralikumaks ja hoolikamaks töötegijaks DVD-de väljalaskmise alal. 3,5/5

Tokyo bi-sexual vampires.