Stalingrad - Сталинград

Stalingrad - Yuriy Ozerov 1989

1989 valmis soomes maailma parim sõjafilm "Talvisota", aga samal ajal vändati idanaabrite juures maailma kõige sitemat sõjafilmi. No aastal 1974 oleks veel selline käkk nagu venkude ja jänkida koostööna valminud "Stalingrad" kuidagi mõistwetav olnud, aga 15 aastat hiljem küll sedalaadi nõmedusi teha ei tohiks, seda isegi perestroikajärgses Nõukogude Liidus. Perestroikast ja glasnostist oli vaid üks märk filmi sattunud - NKVD-lased maha laskmas taganemisel kuulipilduja kaotanud sõdureid. Kõik muu oli vanas vaimus. Film kestab nii kolm tundi, kusjuures otsest lahingutegevust näeb väga vähe ning see on ülimalt tuim, ehk siis mingid lähivõtted punaarmeelastest vaheldumisi panoraamkaadritega lähenevatest saksa tankidest. Patriootilis idealistlikult sätitud veel, et punaarmee on pidevalt ründamas, kuigi toimub ainult taganemine. Välja näeb see nii, et joostakse saksa positsioonidele tormi ja siis järgmises stseenis istutakse uutel, Stalingradi linnale lähemal olevatel, positsioonidel ning mõne aja pärast kõik kordub.

Lund ja nälga ei ole, filmis tehakse kiire lõpuspurt ning alates oktoobrist kuni järgmise aasta veebruarini toimuv tuuakse vaatajani kõiges paari lõpuminuti jooksul. Stalingradis toimuvat on kokku nii 25 minuti jagu, samapalju välisrinnetel ning ülejäänu võtab enda alla Berliinis hargnev mõttetu spioonilugu, Hitlri salaplaanide kuvamine ning noorusliku ja targa, väheke Ron Swansonit meenutava, Stalini kujutamine. Ahjah, korraks vilksatab ekraanil ka Nikita Hruštšov´i tegelaskuju ning üsnagi nutma ja naerma ajavana. 1/5

Europa Europa

Europa Europa - Agnieszka Holland 1990

Põhineb Salomon Perel'i autobiograafial "Ich war Hitlerjunge Salomon", aga filmis ja tõenäoliselt ka raamatus, on piisavalt humoorikaid momente, et seda äraspidist HOLOKAUSTIfilmi eluloojutustusena väikeselt distantsilt võtta. See on justkui sõjast läbi käinud juudi muigega meenutus minevikku, selline švejkilik lähenemine Teisele Maailmasõjale ning toimunud tapatöödele. Ellujäänu absurdimaiguline irvitus, kus juudina saksa mundris olemise ohtu, seda teemat mis dogmaliku HOLOKAUSTIfilmi looma peaks, kipuvad varjutama pidevad poisteseiklused ning elu poolt sisse heidetavad uued uperpallid. Eluloolise HOLOKAUSTIfilmina värskendav lähenemine, kuigi sama muinasjutulised, kui on sedalaadi filmides valitud rahva massimõrvade kujutamine, on samuti noore Salomon Perel'i (filmis Josef Peters) seiklused sõda pidavas euroopas. Seiklused, kus juudist saab poolakas, saab venelane, saab saksa rindesõdur ja lõpuks eliitkooli hitlerjugend kasvandik. 3,5/5

Kiitust sai nutikas juut nii pioneeride käest kui hitlerjugendi koolis klassi ees.

The Undefeated

Neskorenyy - Oles Yanchuk 2000

See on nüüd selline film, et taas tuleks kiita Oles Yanchuk´i vastuvoolu liikuvat pühendumist Ukraina valusatele ajalooaastatele, tema tõeotsinguid ja piiritut patriotismi ning armastust kodumaa vastu, aga filmi ennast nagu väga kiita ei sooviks. Temale andestan keskpärase linaloo, temale luban amatöörlikkust, samas kui analoogset eesti filmi kipuksin kindlasti materdama. Võime ju öelda, et Elmo Nüganen tegi samuti patriootliku eesti filmi, aga ikka sitt mis sitt. Ja on meilgi ju küüditamist näidatud või metsavennad ekraanil käinud, aga ikka justkui uhket tunnet või valusat pistet sellest rinda saa. Aga ega meil muidugi selliseid filme tehta ka mis idanaabril nii pinnuks silmas, et seal peab kino kõrvale kohalik ajaloolane seletama, et mida see ukraina fašist ütlemata näitamata jätab ning selleks on muidugi palav armastus nõukogude/vene inimese vastu. 3,5/5

UPA vabatahtlikud andmas vannet võidelda oma kodumaa iseseisvuse nimel viimase veretilgani.

The Profession of Arms

Il mestiere delle armi - Ermanno Olmi 2001

Palgasõdurite ajastu Itaalia. Noore kapteni Giovanni De' Medici sõjatee ülekaalukate saksa landsknechtide vastu, tema unistused ja mõtted. Tema püüd päästa paavstiriiki olukorras kus iga ülik ajab oma poliitikat ning kõigil napib raha, et armeele maksta. Rahvusriigi patriotismist on asi veel väga kaugel ja reetmine ei ole imeasi, vaid tihti kordasaatja nutikuse mõõdupuu. Modernsete tulirelvade tulek sõjatandrile ja sellega kaasnev häving, sest kui veel varem võisid vastu terasturvuist lömmi litsunud tinakuuli maha pühkida, siis uued kerged kahurid viisid raudrüüst tüki koos lihaga kaasa. Ainus etteheide sellele ajaloolisele filmile puudutab ststistide nappust, sest kui ikka 10 000 piigimeest ja ratsanikku kokku lähevad, loodan ma ekraanil näha neid paarisajast rohkem. Subbikad ei pakkunud samnuti piisavalt informatsiooni, tõlkides tihti vaid tegelaste nimed, kuid jättes tiitlid ning positsiooni õukonnas märkimata, kuid tegu ei olnud ka ametliku tekstireaga, vaid isetõlgituga ning seetõttu hea, et üldse keegi sellele imekaunile sõjafilmile oli valmis ingliskeelset tõlget tegema. Film olikena unenäolise kaameratööga, väga tundliku loo jutustamisest johtuva montaažiga ning vaimustava ajalootäpsusega nii, et kohati jättis lausa dramatiseeritud dokumentaali mulje. Selline ajaloofilm mis mind puudutab, andes aimu renessanssiajastu sõjapidamisest ning inimeste mõttekäikudest. Meeldis väga. 4/5

Modernse suurtüki eelkäia töös.

The Seventh Companion - Седьмой спутник

Sedmoy sputnik - Grigori Aronov, Aleksey German 1968

Endised tsaarivenemaa ohvitserid on kogutud kombineeritud vanglasse kohtuotsuseid ootama, nende hulgas ka filmi peategelane, süütult vangi mõistetud armeejurist. Reaalses elus pandi muidugi kõik kohe seina äärde ja kui tehtigi väheke õigusemõistmist, siis moepärast ja eks tulemus oli sama. Filmis aga on punaarmeelased viisakad, poputavad pursuisid ja lasevad lõpuks vabakski. Juristil aga vabaduses enam lusti ei ole - sõbrad kadunud, tiitel samuti ning loomulikult on ta korterissegi end sisse seadnud ehtsad nõukogude inimesed. Aeg suunduda frondile, seekord teise armee ridades. Vast tõesti ei olnud kinolugu tavapärane kodusõjafilm, kuid ega see propagandistlik tunne end küljest lasknud, lõpuks jättis ikkagi selle kangelasliku, kuigi inimhinge avaruse mõistes, meki suhu. Õrnalt, kuid siiski nii, et see film lavastaja loomest ainsana ei ole tsensorite tõttu riiulil seisnud. Kahetsust tundsin, et Aleksei German´i kinikirja siin veel tunda ei olnud. Mõistan, et esimene täispikk linalugu ja egasaagi kohe autorile omast pildikeelt oodata, kuid justkui viiteid sellele oleks võinud anda, jätta seda Germani filmi aurat maha. Mitte halb kino, oh ei, aga samuti mitte kodusõja ega Germani säravaim pärl. 3/5

Quilombo

Quilombo - Carlos Diegues

Brasiilia 17. sajand. Põgenenud orjad suunduvad mägedesse, et ühineda seal redutavate saatusekaaslastega. Niinimetatud orjade vabariigi Palmares´i juht, elatanud nõid, kroonib ennustusele toetudes ühe südi orja kuningaks ning viimane suudabki aastaid kommuuni kaitsta, kasvataa ning õitsvana hoida, sest portugalil on käsil sõda hollandiga ning üks orjade enklaav ei ole prioriteediks. Aastaid hiljem aga olukord muutub ning kohalike maaomanike, kes ihkavad nii orja kui nende hõivatud maaalasid, eestvedamisel alustatakse sõda Palmares´i "riigi" vastu. Kogu see ajalooline taust oli minu jaoks väga huvitav, kuigi film ise kannatas kohati liiga tugevalt keskpärase produktsiooni ning hipilike lähenemiste tõttu, et justkui tore kommuunike kus kõik elavad rahus ja harmoonias, kannavad kirevaid lillekleite ning erinevad hõimud kannavad justkui erinevate tänavagängide stiilis eristuvaid näomaalinguid ning rõivaid. Viimane ei sobinud minu arust siia, seda enam, et 17. sajandi orjade puhul peaks olema üks hirmus kultuuride ja keelte baabel ja mitte nii selgepiiriline külade kaupa klassifitseerumine, kuid samas kogu linaloo tonaalsuse taustal, oli see väike gängiviide isegi kakspidine - veider, aga samas ka värske.Huvitav oli veel see, et Palmares´isse ei põgenenud mitte vaid suhkrurooistanduste orjad, vaid sinna võeti vastu ka kõik soovi avaldanud valged sisserändajad ning kohalike indiaanihõimude liikmed. Selline omapärane infopala brasiilia ajaloost, sisult lihtne, pildilt liiga stiliseeritud, aga teabe poolest igati kompu koloniaalsõdade kuva. 3,5/5

Sõdalaskuningas.

12 parimat sõjafilmi

Seekordsed soovitused sõjafilmide hulgast. Lai mõiste muidugi ja seekord vedasin piiri, mis algab kahekümnenda sajandiga ning mille taha jäävad nii mitmedki rohkem draama küljele või liiga kunstiliselt ambitsioonikad suurepärased linalood. Ja nagu ikka - link viib pikema postituseni ja valik on esmane mis ajupingutades ning oma blogi revideerides, pähe kargas. Näiteks Oliver Stone´i Platoon ununes sootuks.

Breaker Morant - Bruce Beresford 1980
Buuri Sõda. Üldpildis kohtudraama kolmest tsiviilisikute tapmises süüdistatud mehest, kuid läbi kohtusaalis toimuva avatakse vaatajale väga informatiivne pilt kogu julmast koloniaalsõjast. Suurepärane näide sellest, kuidas on võimalik läbi ühe žanri jutustada lugu, mis hoopis suurem, haaravam ja teaberikkam, kui esialgu arvata võiks.
Many Wars Ago - Francesco Rosi 1970
Esimene Maailmasõda. Itaalia väed rindel. Sõdurite meeleolud, suhted ohvitseridega ning ajastule jalgu jääma hakkavad karmid distsipliininõuded, mis hukutasid asjatult noori rindele saadetud sõdureid. Olmerealism eelistatuna heroilisele lahingutegevusele. Vaata samuti Bertrand Tavernier´i "Capitaine Conan´it".

  
Talvisota - TV versioon - Pekka Parikka 1989
Talvesõda. Kõige parem sõjafilm maailmas ning minu jaoks isiklikut ka kõige parem film maailmas üleüldises mõttes. Kõigil kindlasti juba varasemast nähtud, kuid juhul kui keegi veel ei tea, siis on peale USA cut versiooni ja originaalfilmi olemas veel ka väheke üle tunni rohkem kestev televersioon, mida näidati viiejaolise miniseriaalina. 95% lahingutegevusest saab kätte täispikast filmist, ometigi lisab telelõige juurde hulgaliselt Antti tuuri romaanist tuttavat olmelisust ning seetõttu jääb lõppmulje ikkagi veel kraadi võrra kangem kui kinolool.
Das Boot - TV versioon - Wolfgang Petersen 1985
Teine Maailmasõda. Eelpool mainitud jutt Talvesõja seriaali kohta kehtib ka Das Boot´i puhul. Raamatut lugenud saavad kätte täislaksu ning kõigile teistele pakutakse samuti lisainformatsiooni toimunust. Samuti räägitakse paar roppu anekdooti, mis otse loomulikult niigi pikka kinofilmi ei mahtunud.

The Bridge - Die Brücke - Bernhard Wicki 1959
Teine Maailmasõda. Lapsepõlves mitmeid kordi loetud raamatu filmiekraniseering. Lootusetu sõja lõpp, aga ometigi saadetakse poisiklutte veel surma, et peatada mõneks tunniks edasiliikuvad ühendriikide väed. Poisid aga ei ole oma õpitut kergelt kõrvust lasknud, vaid annava jänkidele kõigist torudest kõva tuld. Peale sõja lõppu toppis USA armee hitlerjugendi liikmed, noorimad neist 13 aastased, koos tavaliste POW´idega koonduslaagritesse, kus just lapseohtu poisid kannatasid, võrreldes tavasõduritega, enim.
Mysterium Occupation - Andrei Kudinenko 2004
Teine Maailmasõda. Tehniliselt ja näitlejate oskusi arvesse võttes väga kehv digifilm, kuid ääretult aus linalugu Valgevene mõistes. Puuduvad kangelased ning isegi positiivsed tegelased, linalugu näitab, et ühtmoodi kaabakad olid Valgevene kaosemaadel nii sakslased, venelased kui ka kohalikud. Õnnetu on see rahvas, kes nii mitme pressi vahele pidi jääma.

The Company of Heroes - Iron Hundred - Oles Yanchuk 2004
Teine Maailmasõda. Eks nende Ukraina Iseseisvus Armee liiketega ole see lugu, et igaüks suhtub neisse erinevalt - kes sõimab mõrvariteks ja kes ülistab kangelastena. Ukraina rahvuslane Oles Yanchuk teeb viimast väga meeldiva sentimendi ning tundeküllasusega ja kuigi partisaniliikumise veretööd tsiviilisikuteseas jäävad mahavaikituks, toob linalugu esile ühe tähtsa tahu sõjajärgsest vabadusliikumisest.
El Alamein - The Line of Fire - Enzo Monteleone 2002
Teine Maailmasõda. Ega neil itaallastel suurt midagi Teises maailmasõjas hõigata ei olnud, kuid ometigi oskas lavastaja kenasti kangelaslikkust, läbi inimlike tragöödiate, välja kiskuda ka Aafrikas taganevatelt väeosadelt. Korralik kvaliteetne sõjadraama.

Nambugun - Ji-yeong Jeong 1990
Korea Sõda. Lee Tae jäi USA sõdurite kätte vangi ja seetõttu sattus lõuna poolele ning sai võimaluse kirjutada filmi aluseks olnud sõjaromaani, mis valgustab võitlusi kommunistlike korealaste leeris. Vaatluse all relvakokkupõrked Nambugun´i mäel ja selle ümbruses, kus viimased Põhja Korea armee riismed peavad lootusetut võitlust ülekaalukate vägedega. Nälg ja surm Kim Il-sung´i aate eest.
Intimate Enemies - Florent Emilio Siri 2007
Alžeeria Sõda. Korralik klassikaline sõjafilm, ehk hästi lavastatud lahingstseenid, tugev draamapõhi, väheke tuttavlikud, kuid siiski sümpaatsed karakterid ja püsiv põnevuse tunne. Ometigi ka midagi muud ning selleks on inimese muutumine seoses sõjaga, olukord kus sinu tsivilisti tõekspidamised enam ei kehti ning enese ja kaaslaste turvalisuse nimel oled valmis mina üle selle niinimetatud inimlikkuse piiri.

Afghan Breakdown - Vladimir Bortko 1990
Afganistaani Sõda. Veel sinna avalikustamiseaega jääv Vene sõjafilm, mis vaimustavalt peegeldas seal teeninud sõdurite ning tsiviilpersonali igapäevaelu. Üks päev sõidetakse missioonile ja järgmisel päeval tankiga turule, et kodumaal defitsiitseid väljamaa teksapükse osta. Okupeeriva inimese mõttemallid, mis seoses vägede välja viimisega, purustatakse.
The Beast of War - Kevin Reynolds 1988
Afganistaani Sõda. Rohkem seiklusfilmi, kui sõjadraama mõõtu kinolugu, kuid stoori sellest, kuidas üks nõukogude vägede tank ära eksib ning siis mudžahiidide grupi saakloomaks muutub, on enam kui äge. Viis meest tankis, ümber selle lõputud liivakanjonid ning paar tosinat vaenlase võitlejad. Kasi-hiire mäng võitmatu soomusmasina ja ümbrust tundvate võitlejate vahel.

+ Boonus soovitus

Generation Kill - Susanna White, Simon Cellan Jones 2008
Iraagi Sõda.Suur kiusatus oli siia lõppu panna Jarhead, kuid taipasin, et minu hea hinnang tuleneb piem raamatust, kui filmist. Generation Kill´i raamatut lugenud ei ole, kuid nüüd tuli see taas meelde ning võib-olla võtan üks hetk ette. Seriaal aga suurepärane, kuid kohe kindlasti soovitan vaadata subbikatega, sest seemilitaarsläng ning lühendite voog keerab aju krussi.

Aga boonusele boonuseks soovitan veel filme nagu kõrbelahinguist pajatav Tobruk, Tugevat draamat Twenty Days Without War, norrakate vastupanust pajatavat The Last Lieutenant, itaallaste "stalingradiseiklusi" avavat Attack And Retreat, iisraeli blokpostist rääkivat Beaufort ja Apocalypse Now´gasarnast sõjakoast esile toovat The Red and the White. Koloniaalkonfliktidest on head järgnevad kinolood - Johnny Mad Dog, Rebellion ja Warriors of the Rainbow : Seediq Bale. Häid filmielamusi!

Warriors of the Rainbow : Seediq Bale

Sàidékè balái - Te-Sheng Wei 2011

USA filmilevitajate seas on juba kombeks saanud, et ida või euroopa mammutfilmid lõigatakse jänkide jaoks sobivamasse kestvuskasti, ehk siis tunni jagu materjali näpsatakse kohe kindlasti maha, tihti ka rohkem. Seda tehti näiteks Suriyothai puhul (USA cut 142 minutit, originaal umbes 300 min.), Talvesõjaga (cut 125 min, originaalfilm 195 ja teleseriaal 265) ning ka käesolev linalugu on oma lühendatud lõike saanud - originaalis 276 minutit ja lääne versioon 154. Seega enne kui filmist rääkima hakkan, panen kõigile südamele, et nad ikka vaataksid täispikka, kahest osast koosnevat lõiget, sest see pakub hulgaliselt rohkem teavet toimunu kohta, annab nii ajaloolist kui olustikulist lisamaterjali ning käesoleva linaloo puhul on see väga tähtis.

Jaapani armee okupeerib Taiwani. Hiina ametnikud lasevad jalga, aga kohalikud hõimud otsustavad oma vabaduse eest võidelda. 30 aastat hiljem elatakse jaapani koloniaalvõimu all mis pakub küll koole, kaubavahetust ning arstiabi, kuid on seadnud piirangud jahipidamisele ning keelanud hõimude tähtsaima religiosse toimingu - ehk vastase pea maha raiumise, sõdalasetätoveeringu tegemise ning seeläbi inimeseks, seediq bale´iks, saamise. Hõimud ei saa okupatsiooni all üksteisega võidelda, pead jäävad võtmata ning terve sugupõlv jääb vaid tõelisele sõdalasele mõeldud tätoveeringust ilma. Jumalaid selline kombelõtvus muidugi vihastab ja vaja on iidsed traditsioonid taas elule tuua.

Seediq Bale loob hinge mineva pildi väikerahvaste elust võõrvõimu all. Väga tugeva ajaloolise ning etnograafilise taustaga (kõik põhineb tõesti sündinud faktidel), tutvustatakse mitmeid kultuurile omaseid käitumisi ning mõttesuundi, viies vaataja rahvale nii lähedale, et isegi peaküttide omavahelised verevalamised ning kolpade hunnikud hurtsikute es, muutuvad igati mõistetavaks osaks nende kultuurist. Mitmetasandiline lähenemine mis näitab läbi tegelaste erinevaid suhtumisi jaapanlastesse, on sõna siis vanal hõimupealikul, noorel kollabrandil, oma juuri minetama hakanud sõdalastel või jaapani ohvitseridel. Mitmest killust luuakse kokku pilt ühe rahva, "verehimuliste metslaste", püüetest oma enese elu määramisele.

Väga lihtne on selle linaloo puhul tõmmata paralleele 50 aastat varem USA-s toimunuga, kõik on justkui koopia preeriaindiaanlaste alistamisest, reservaatidesse sulgemisest ning nende viimastest vastuhakkudest. Päikestantsu praktiseerimine tuleb asendada peaküttimise traditsiooni ellu äratamisega, Istuv Sõnn tasakaaluka, kuid julge Mona Rudao´ga ning eks paistab sealt ka Wounded Knee.

Etteheitena võiks välja tuua vaid kohatise liigse heroilisuse lahingstseenides, sest poisikeste ringi jooksmine jaapani armee 1930 aasta kergekuulipildujaga käes, tundus ikka liiga ülejõu käivana ning mõnede meeste eneseohverdus liiga dramaatilisena, kuid eks see lisas samas ka üldist traagikat. Jõulised lahingud metsi tundvate pärismaalaste ning tehnilist ülemvõimu omava jaapani regulaararmee vahel, kõva annus draamat ning hea tutvustav pilt ühe rahva kultuurist, segatuna linaloos mis selgelt ja arusaadavalt räägib ajaloolise tõe nii, et kõik seda mõista suudavad. Soovitan tutvuda! 4,5/5

Taiwani mitme hõimu hävitamise lugu.