National Security

Namyeong-dong 1985 - Ji-yeong Jeong 2012

Mulle ikka veel ei ole korea kino taasmeeldima hakanud. Palju kõmu tekitanud lähiajaloolist filmi National Security vaatasin ka skepsisega, ega lasknud emotsioonidel väga esile kerkida. Või ütleme nii, et kuna korea kino on viimastel aastatel minu jaoks väga viletsas nimekirjas, siis ei lasknud see eelarvamus emotsioonidel popsatada, sest tegelikkusus ju ikka kinolugu mida ilma tundesärinata vaadata ei saa. Nimelt räägib film ühest piinamisest, sessioonist mis kestab nädalaid, mille jooksul julgeoleku ohvitserid püüavad dissidendi suhu panna väärsõnu, sundida teda tunnistama valet. Korea piinamisefilm, nagu foorumites sellele viidatakse. Võiks ju muidugi kobiseda, et põhja pool piiri piinatakse veel hullemini, aga tühja sest hetkel. 3/5

Piinaja ja piinatav aastaid hiljem.

Masquerade

Gwanghae, Wangyidoen namja - Chang-min Choo 2012

Maskeraad käib, kuningat tahetakse mõrvata ning palgatakse välimuselt sarnane näitleja, et see kuninga rollis olles hoobi enese peale võtaks. Läheb aga natuke nihu, kuningas ikkagi mürgitatakse ja niikaua kui viimane tõvevoodis, mängib komejant valitsejat, tehes seda nii hästi, et poliitilised vastased kirtsutavad vihaselt nina, teenijad on kõik leebemast valitsejast vaimustuses ning isegi kuninganna naeratab. Minu maiotse jaoks liialt muinasjutt ja ilu taga ajamine, ei olnud seal lõpuks stoori sügavust ega paleeintriigide keerukust. Natuke imelik vaid, et kui lõpus mainitakse, et tegemist Joseon´i valitsejate dünastia aastasadade jooksul ainukese liikmega, kes püüdis rahvast astmelise tulumakse sisseseadmisega aidata ning astus vastu Mingi dünasti nõudmistele, et oma rahvast säästa, siis tegelikkuses filmitegijad röövivad needki heateod kuningas Gwanghae´lt ning panevad teisiku, lihtlabase veiderdaja, teeneteks. 2,5/5

Aasta pärast siis taas järgmine korea film vaatamisel.

I Saw the Devil

Akmareul boatda - Ji-woon Kim 2010

Lõuna-Korea (edaspidi Korea) action-filmide kuldajastu alguseks võiks tinglikult lugeda aastat 1999, mil maailma kinodesse murdis end edukalt Je-kyu Kang´i spioonipõnevik "Shiri" ning peenema filmimaitsega esteete saabus rahuldama Myung-se Lee undergroundkino mekiga krimithriller "Nowhere to Hide". Mõlemad filmid kandsid eneses tugevalt korea kinole omaseid märke, esimene läbi maailmatasemel tehnilise teostuse, konkurentsivõimelise stsenaariumi ja omanäolise tegevuskäikude puntra ning teine maaläheduse, otsese halastuseta vägivalla ja kiiksuga musta huumori, kuid ometigi läks veel mõned aastad kuni Chan-wook Park oma "Oldboy´ga" korea põneviku, kui sellise, vaataja jaoks kinnistas. Järgnes ääretult viljakas ning novaatorlik periood, kus tugevalt andsid tooni noored, äsja filmikooli lõpetanud vihased mehed oma debüütfilmidega. Aastast 2003 kuni 2006 vändati meeletus koguses isikupäraseid kvaliteetseid põnevikke, mis pakkusid pidevalt uusi detaile, stsenaariumipõhiseid vimkasid ning žanrilist avardumist. Tugevalt olid esindatud realistlik tänava tasandil krimipõnevik ning militaarse taustaga lood, aga ka ajaloolise, müstilise ning kioskiromaanidele omast ülepingutatust sisaldavad thrillerid. Paralleelselt kohaliku möllukino võidukäiguga hakkasid eemalduma vaid kassanumbreid silmas pidades tehtud kommertsfilmid, kus tavaliselt popstaari välimusega poisid peaosas, sisu lihtsustatult naiivne ning pilt pead valutama panevalt effektiderikas, kuid korea thriller, kui selline, oli juba vormunud, pakkudes vaatajale pea alati luust ja lihast läbi tungivat traagikat, brutaalset tõepärast vägivalda, naiivset, isegi siirupilist, õnnetut romantikat, jõuetuks tegevat masendavat olmerealismi, suurepäraselt lavastatud stiilseid tulevahetusi või kokkupõrkeid külmrelvadega ning alati kohal olevat musta huumorit. Käes oleval aastakümnel saab korralikku korea põnevikku hinnata juba kui klassikaliselt head, sest kuigi filmi siseselt võin kohata uusi pisidetaile, on kümmekond aastat varem paika pandud identifitseerimismärgid alati kohal. Tihti üllatati kinokülastajat ka maitsekate ootamatute žanrisegudega, kus draama muutus veriseks slasheriks, ebamaine horrr võttis realismi suuna või tõepõhine krimka sai lõpu pulpiliku ülevindi keeratud tulevahetuse näol.

Rääkides "I Saw the Devil´ist", tuleb samuti mängu sildistus klassikaliselt hea. Siit leiab traagikat, paari lausega puistatud kiiksuga huumorit, julmusi ning vägivalda, aga ka žanrihüpet, sest Jee-woon Kim, juba vaikselt kultuslavastaja staatusesse tõusnud veteran, on oma linaloo jaganud justkui kaheks, pakkudes esimese tunni jooksul kõike seda millega korea kinos esmalavastajad välja tulevad, ehk siis vankumatu edasirühiga realistlikku vägivallathrillerit ja jättes filmi viimase poole rohkem kassafilmidele omaste nõksude valda. Viimane õnnetuseks veab kogu linaloo taset tugevasti alla, sest seal kus just jääd ootama originaalset kerkimist kulminatsiooni suunas, visatakse ette hoopis b-filmidele omaseid süžeenõkse ning purustatakse vaikselt karakterite isikupära läbi klišeelike tegevuste. Nihkes mõttemaailmaga sarimõrvar ning pea samaväärsete psüühiliste näitajatega "kütt" asetatakse ilmselgelt rumalasse situatsiooni, kus nende omanäolisus hajub, muutudes stampseks ning fantaasiavaeseks. Tapja käitub nagu ühele filmi tapjale kohane ning kättemaksja saab lisaindu oma kättemaksule, samas kui varasemalt kahe kõva mehe mustvalgelt jaotatud rollid said just ühtlaseks halliks hämarduma hakata. Tumedaks psühholoogiliseks thrilleriks kiskuv linalugu keerati taas ultravägivalla suunas, aga lõpuks ei tee ju peategelaste haavadest pritsiv veri ega purunevate ribikontide ragin ainuüksi head kino, vaid vaja läheb samuti ainuüksi neile sobivat elegantsi ja riukalikkust. Byung-hun Lee ja Min-sik Choi on mõlemad suurepäraed näitlejad ja kahju lausa, et seekord neil avardumisruum ühel hetkel seinad sai ning filmi teadlikult või alateadlikult sisse kirjutatud arengust asja ei saanud.Karakterite tuimus ning ühepalgelisus ei riku aga nende põnevat kassi-hiire mängu ega vahenda kokkupõrgete intensiivsust. Isegi kui "I Saw the Devil" jääb korea põnevike mõistes keskpäraselt heaks ega lisa sinna maailmasse midagi uut ega ainuomast, on tegu siiski vaatamist vääriva ning ohtrat kaasa elamist pakkuva õõvastava linalooga. 2,5/5

Kirjutatud Kinolehe jaoks, avaldatud vist Päevalehes. Minu aastatetagune asub siin - I Saw the Devil.

Deranged

Yeon-ga-si - Jeong-woo Park 2012

 Film kestab pea kaks tundi ja kui viiekümnendal minutil on mitmed lahendused ning paljastused juba kätte antud, võiks ju heameelest käsi hõõruda, sest kõigi eelduste kohaselt saab filmi põnevamaks muuta vaid uute ja veelgi ägedamate süžeekäikudega. Aga ootama võis jäädagi, sest fantaasia uusi kõrgusi ei võtnud ja selle asemel püüti vaid aega võita - venitati dramaatikat, kuigi seegi juba poole filmini piisavalt pingul, ning sibliti-sabiti rumalate lahenditega. Kui siin just hiljuti sai korea kino kiidetud kui oskuslikku žanrisegajat, siis imetlusväärselt pidi siinses loos suu puhtaks pühkima nii ulmest, müstilisusest kui horrorist ja vaikselt vaguralt järgima katastroofilmi kulgu. Ja siis see kulgeb ja kulgeb... 2/5

Põhimõtteliselt on käesolev poster põnevama hetkega kui terve film. Siin on üks intrigeeriv moment seiskunud, filmis oli seesama aga nätsuna venitatud 110 minutit kestvaks.

My Way

Mai wei - Je-kyu Kang 2011

Lugu sellest kuidas kaks maratonijooksjat ja endist rivaali läbi mitme Teise Maailmasõja lahingutandri lõpuks ühise keele ja meele leiavad, aga sinna jõudmine on raske ning katsumusterohke. Palju traagikat, ülepaisutatud tundeid ning eepikat. Massiivsed lahingutseenid, pisarateni viivad kurvad elusaatused ja fantastilised seiklused. Suurte rahadega ja võimsa arvutipargiga loodud sõjafilm kus kohale on aetud hordide viisi statiste ning kompuutrid loonud sadu tanke-lennukeid. Ära ei tohi muidugi unustada ka korea filmides juba stamplikuks muutunud comic relief kutti, seda rõõmsameelset paksukest kes ikka õigel ajal oskab peeru lasta või kukerpalli visata. Film on kaasahaarav ja põnev, ehk siis ootad kannatamatusega, et mis edasi saab ja kuidas saatus peategelaste elu suunab.

Kui aga võtta ajaloolisest perspektiivist, siis võiks IMDb factual errors ning anachrones sektsiooni nii paksult täis kirjutada, et interneti lõpp paistab ning filmi vaatamise ajal soovitan samuti oma käe peal istuda, sest vastasel juhul on sul ohtrast facepalmist pärast nägu paistes. No seal linaloos aetakse kokku ikka sellist idiootsust ning muinasjuttu, et valukrambid võivad vaatajale sisse lüüa. Dramaatilisuse huvides saadetakse realism pidevalt kukele, sest vaatajat saab haarata vaid lapsest saati pähe teotud märkidekeelega (linnalahingutes nähtavad swastikaga bännerid näiteks), rahvuslikele tunnetele rõhudes (korea vs. jaapan) ning traagiliste momentidega, kus keegi kätel surres pobiseb viimaseid sõnu.

Natsionalismi noodi mängimine lõhub jaapani sõjaväes kogetu, sest tegelikult said võrdväärset kohtlemist ja jaapanlastest reamehed. Venemaale jõudes läheb aga asi juba nii muinasjutuks ära, et siin ei tohiks midagi tõe pähe võtta, isegi Venemaa topograafia on pastakast välja imetud ja kõik ekraanil nähtu nii väär, et pisarad tulevad silma. Normandias õnneks olukord väheke paraneb, aga sealgi ole detailitäpsuse arvelt meelelahutusele kõva lõivu makstud.

Jõudes aga meelelahutuse juurde välja, peab tõdema, et film seda pakub ning suurejoonelise sõjadraamana tasuks seda siiski vaadata. Ja muidugi on veel kolonel Tatsuo Hasegawa tegelaskuju läbinisti nauditav persoon. Ajalugu ega olustikulisust ärge palun jumala eest sellest filmist õppige, sest rikute oma teadmistepagasi pikaks ajaks ära, aga seikluslikkuse ning kohati väga tugevate visuaalsete lahingsituatsioone kujutavate hetkedega sõjafilmine tasub pilk peale panna. Korea kinomehed on õppinud väga hästi lahinguid ekraanile tooma, vast isegi juba liiga hästi, aga ikka kuratlikult äge on vaadata. Nii, et ärge uskuge midagi mida teile näidatakse, nautige lihtsalt suurt eepikat ja sügavaid tundeid. 3,5/5

Tõelised idapataljoni võitlejad Normandias - filmis ja päriselus.

War of the Arrows

Choi-jong-byeong-gi Hwal - Han-min Kim 2011

Film mis pani mind täna terveks päevaks mõtlema ja mõtlema just selle üle, kuidas oleks saanud paremini teha, mis oleks tulnud välja lõigata ja mida juurde panna või tugevamalt toonitada. Materjal Han-min Kim´il käes oli ääretult hea ning ilma suurte raskusteta vormitav. Stoori ülimalt universaalne, sobis 17. sajandi koreasse, aga vabalt võiks tegevuse kanda ka paartuhat aastat varasemasse egiptusesse, või põhja viikingite manu, sakside-normannide võitustandrile või kasvõi feodaalsesse jaapanisse. Kultuur mis kasutas vibu, see on ainus eeldus. Muidugi tulevad sisse peened nüansid nagu erinevad vibulaske tehnikad ja käesolev film tutvustas neist ühte mida minu silmad nägid küll esimest korda, kuid eks sellistki oskust annab vastavalt paikonnale peenelt paika timmida.

Noor ärahellitatud ülikupoeg saab riigireetmise eest mõõga alla minevalt isalt kaasa perekonnareliikviana säilinud vibu ning kõva käsu nooremal õel silm peal hoida. Poisist kasvab kibestunud ja väheke riiakas kütt, kes riigiametnikust kasuisa seltskonnale armastab hoopis talumeestega metsas jahti pidada ning sisustab kogu oma vaba aja, et õppida järjest paremini käppa vibulaskmisekunsti. Neiust on aga sirgunud kaunitar ja see ei jää märkamata kasupere seaduslikule pojale. Elusaatus veab aga mujale ning peagi leiavad noored armunud end manšuurlaste orjaleerist, kannul röövleid nooltega ükshaaval noppib hoolitsev vanem vend.

Sellega sai filmi kohustuslik sissejuhatav osa läbi ning algas ülipinev action kus üks mees metsas asub vaikselt tapatööd tegema, vahest rünnates, aga valdavalt vastase ülekaalukate jõudude ees põõsasse silgates. Mitmed hästi kruvitud ülipinevad momendid, põhimõtteliselt nagu vaataks snaiperifilmi kus optilise sihikuga poolautomaatse asemel on lühike kumer korea tüüpi vibu ja kui läheb tulevahetuseks, siis tina asemel lendavad hanesulest sabagdega nooled . Vaataks nagu Rambo: First Blood´i, kus üks mees metsas püüab tagaajajaid maha raputada ning jõudumööda teise ilma saata. Siinkohal kergitan lavastaja ees kaabut, sest jõutasakaal ei olnud üldsegi nii peategelase kasuks ning vastasteks olevad vibulaskuritest eliitsõjaväelased andsid ikka korralikku valu. Iga nool ei tabanud, iga lõks ei töödanud, iga tapmine oli piisav väljakutse, et põnevus kogu aeg püsiks ja filmi viimased tund aega ka püsis.

Kondikava oli tugev ja toores, aga mitmed sinna peale ehitatud stseenid kandsid taas seda tänapäevase korea kino kommertslikku maiku, eks mängisid klišeedel ning läksid püüdes olla ägedad, vastu reaalsusele. Lihtsustatult võib öelda, et koristage ära neiu, tiiger ja kohustuslik mees-mehe vastu lõpuaction, lisage selle asemel vibumeest jälitavatele isikupärastele hiinlastele väheke rohkem teavet andvat taustatooni ning on võimalik teha kompromissitu põneviku hingeliselt murdunud kütist, kes läbi õigustatud tapatöö leiab lunastuse. Palju mõnusaid vibulaskmisnippe ja tip-top põnevus metsas jooksmiste-põgenemiste ajal, kuid kohe kui nooled tuppe jäid, läks tihti piinikult tavaliseks. 3,5/5

Täitsa rusikareeglina saab öelda, et kui nooled üles korjatakse, siis on tegu hea ajaloolise filmiga. Käesolevas loos nopiti valdavalt nooled üles ja kui ei, siis vähemalt ühel korral oli selleks ka põhjus.

The Front Line

Go-ji-jeon - Hun Jang 2011

Korea Sõda on kohe-kohe lõppemas, käivad vaid viimased lokaalsed kokkupõrked väikeste maatükikeste pärast, kuid üldiselt on tulevane piir veetud ja kõik ootavad relvarahu väljakuulutamist. Noor luureohvitser saadetakse rindelõiku, mäele mis on kümneid kordi käest-kätte käinud, et välja selgitada reetur kes on tapnud sealse väeosa komandöri, tulistades teda lahingumöllus ning uurida, t kuidas pääsevad Põhja KOrea armees teenivate sõdurite kirjad läbi rindejoone lõunas elavate sugulasteni. Kohale jõudes aga ei jää mehel palju aega pärida, vaid kistakse ohe sõja viimastesse võitlustesse.

Alul muinasjutulise ilana tundunud film muutus veerandi peal päris sümpaatseks ning seda tänu tõsiasjale, et ei hakatud rindelõigus mingit spiooni püüdma, vaid kõik müsteeriumid lahenesid sujuvalt ning olid inimliku põhjusega, mitte süngete saladustega. Edasi sai juba sellist keskpärast head sõjadraamat kust muidugi ei puudunud totakas dramaatika ning ebareaalsus lahingoparatsioonide kujutamisel, kuid ega see nii väga lõpuks häirinudki. Realistlikust sõjadraamast oldi kaugel, korralikku madistamisdraamat aga sai küll. 3/5

Tulevase korea kinokunsti eest võideldes.

71 : Into the Fire

Pohwasogeuro - John H. Lee 2010

Eile oli väga väsitav päev. Vara üles, et lastega arsti juurde minna, siis sõidutasin nad maale, käisin läbi paarist poest millest üks oli ära kolinud, seiklesin Kristiine kõrvaltänavate rägastikus kuna põhiteed olid remondis ja võtsin vastu külalise kes lahkuda ei tahtnud. Kõige hullem oli aga sõit vanaema juurde kes olevat hommikul raskesti haigena tõvevoodi jäänud ning pidin päeval käima ta olukorda kontrollimas, järsku vajab midagi või saan muud moodi aidata. Vanaema aga kellahelistamise peale ust ei avanud - parimal juhul jalg krampis ega saa ukseni tulla, halvimal juhul surnud. Helistasin tädile kes jooksis töölt ära, et oma võtmetega ust avada, aga tema tulekuni passisin tund aega korteri ukse taga mõeldes kõige tumedamaid stsenaariume. Ust avades selgus aga, et mutt oli ime läbi terveks saanud, voodi ära teinud ning sõitnud linna Savisaare poolt pakutud 70 eurost pinsilisa välja nõudma. Kivi kukkus südamelt, aga muremõtetest tekkinud stressiraskus vajus asemele. See eelnev juut on selgituseks miks asusin vaatama teadlikult halba filmi. Tahtsin just midagi kerget ja rumalat väsitava päeva lõpuks.

Väidetavalt põhineb tõestisündinud lool, aga eks igaüks taipab mis saab kui reaalset juhtunud hakatakse ümber vormima kommertsedu tootvaks kassafilmiks. Seega tuleb linalugu vaadata kui meelelahutuslikku käkki kus lahendatakse tüüpilisi korea kooliprobleeme jalkaväljakul bully´ga kakeldes ainult, et seekord on see tüdrukutekooli pihal ning õpilased on varustatud püssidega, et kaitsta hoonet põhjast tulnud kommude vastu. Poiste heroiline sõjafilm. 2/5

Nimed marmortahvlil korea kommertskino moodi.

Kimjongilia

Kimjongilia - N.C. Heikin 2009

Kümmekond Põhja-Koreast põgenenut räägivad oma lood. Mõnel läks üle piiri ja uue eluga alustamine kergemini, mõni kannatas raskelt nii P-Koreas kui sai vintsutada piiril, Hiinas ning reisil Lõuna-Koreasse. Lood on erinevad, kuid valdav enamus kaamera ette sattunutest olid näha saanud sealse GULAG´i sisepoolt, mõni aga oli lausa vangilaagris sündinud ja elanud kuni põgenemiseni. Karm pilt Põhja-Korea surmalaagrite ning neis valitsevate olude maailma, võiks lausa öelda, et põrgusse, sest see mis toimus 60 aastat tagasi NSVL-i range režiimiga sunnitöölaagrites, on tänapäeval seal ikka veel toimiv süsteem.

Põgeneda saab aga vaid Hiinasse ning sealne valitsus annab su kinnijäämise järel taas Põhja-Koreale välja mis tähendab aga seda, et kinninabimiase hirmus korealased on hiinas nõus kõike tegema ja nii saavad meestest seal omakorda küla või mõne neid varjava isiku orjad ning suurem osa naisi sunnitakse prostitutsioonile. Vanglast põgenetakse uude vangistusse ning pääsetee on vaid läbi juhuse või mõne üksiku inimese heatahtlikuse, tihti ka Lõuna-Korea abiorganisatsioonide toel. Masendavad lood selles kuidas kannatab elanikkond kommunistliku režiimi all mis väljaspoolt uhkustab paraadidega, kuid sisemiselt sureb vägivallas ning näljas.

Vaadates tuli meelde Anne Applebaum´i kirjutis sellest, et Põhja-Korea rendib välja oma vange, et Venemaa firmad saaksid neid kasutada eluohtlikel töödel mis seotud tuumajäätmete ja kemikaalide käitlemisega. Täitsa võdinaid tekitav kohe. Aga vaadake seda dokki ise ja pange kasvõi kõrva taha nende toodete nimetused mis valmistatakse sunnitöölaagrites (Hiina vanglates 18 tunnine tööpäev!) ja mida meie võime seda teadmata osta, toetades seeläbi võõraid kommunistlikke terrorirežiime. 4/5

Kimjongilia on lill, Kim Jong-il´i auks aretatud begoonia.