Get Lamp

Get Lamp - Jason Scott Sadofsky 2010

Interactive fiction, ehk text adventure oli minu jaoks pea täiesti uus teema. Natukene olin sellest muidugi kuulnud, tänapäeva infoväljas viibides ju muidu ei saa, kuid otsene teabetutvus puudus. Käesolev entusiastide tehtud film andis nüüd aga päris hea ülevaate neist arvutimängudest mis kunagi troonisid, kuid nüüd... well, hardcore gamerid mängivad neid siiani, joonistavad kaarte, koguvad memorabiiliat ning suhtevad omasuguste fännidega, välimuselt üsna räsitud vanamehenässidega. Huvitavaim osa oli minu jaoks, et tänu programmidele mis muudavad kirjakeele kõneks, on need tekstil põhinevad mängud väga populaarsed pimedate hulgas ning see on kohe üks turunišidest, põhjus neid mänge siiani luua.

Põnev hariv vaatamine, aga natuke morjendas, et ma ei õppinudki DVD menüüd korralikult ära kasutama, sest sarnaselt mängudele oli ka dokumentaalfilm üles ehitatud interaktiivselt, lastes vaatajal puldinäppimisega nähtavat stoorit muuta. Mina, va tuhajuhan, vaatasin kõik lõigud järjest, ega taibanud süžeekäänakuid sisse viia. 4/5

Zork´i pärast olevat inimesed isegi personaalarvuteid ostma hakanud.

The Last Starfighter

The Last Starfighter - Nick Castle 1984

Ikka täielik klassika! Kunagi näitas YLE pühapäeva pärastlõunal neid poolenisti lastele suunatud seiklusulmekaid ning siis meeldis too Starfighter väga. Aastaid hiljem Opsiga tutvudes laenasin talt videokassetti filmiga ja siis tundus taas täielik titekas. Hetkel aga oli justkui perfektne moment filmi vaatamiseks nii, et mul kadus diski sisselükkamise järel isegi isu teha kavandatud lõunauinakut ja selle asemel helistasin Mandarini, tellides täieliku filminaudingu saamiseks teleka ette lemmikrooga - mustaoakastet baklažaanidega. Igasugune eighties coming back kõige oma retropostrite, video arcaidide ning esimeste kompuuter 3D sammudega oli kenasti teed silunud ja nüüd vaadates tundus tundus kõik õige olevat. Kaheksakümnendate noortekomöödia lahe tunne, ajastule omane algeline arvutigraafika, soe huumor ning armas romantika - kõik oli täpselt nii nagu vaja. Peaks vist nädal hiljem YLE pealt tulnud Battle Beyond the Stars´i ka taaskord üle vaatama. 4/5

Game On!

Iceman - Fred Schepisi 1984

The King of Kong : A Fistful of Quarters

The King of Kong - Seth Gordon 2007

Aasta tagasi vaatasin dokki nimega High Score, kus üks tavaline kutt lubas püstitada arcade mänguautomaadil maailmarekordi aga see tal saatuse tahtel paar korda ebaõnnestus ning mees lõi lõpuks käega, leidis asju mis talle enam huvi pakuvad kui joystick´i käes pigistamine. Käesolevas dokis oli samalaadne entusiast, kuid tema tegi rekordi ära ja kui seda ei peetud autentseks, siis veel teise rekordi ning filmi lõpus veel kolmandagi. Muidugi ma austan ka selliseid filme kus kaotaja saavutab mingitl aadi sisemise hingelise võidu, kuid üldpildis tahan ikkagi näha vaid medalit ja teostega kus plaane ellu ei viida, mind ei püüa. The King of Kong oli just selline film kus võideti, kuid ega see siis kohe alul nii selge ei olnud ning tänu sellele jagus põnevust ja närvikõdi kuni lõpuminutiteni.Kui minu poolt varem vaadatud analoogsed filmid on arcade-ässade elu imetlenud, siis Seth Gordon´i filmis näidati ka kuulsuse pahupoolt. Kritiseeriti ja naeruvääristati, kuid selleks ei pidanud lavastaja ega tema portreteeritav Steve Wiebe midagi tegema, kuulsate mängurite haavatud ego hoidis kogu homma nende eest. Suurepärane pilguheit arcade mängude maailma. Põnev, dramaatiline ning hulgaliselt koomilisi puudutusi sisaldav. 4,5/5

The Milk of Sorrow

La teta asustada - Claudia Llosa 2009

Vaatasin paikkonna värviküllust ja itsitasin kohalike kitšilike pulmakommete peale. Peategelanna pelglikut olemust lahata ei viitsinud ja kuigi imetlesin ta ( ehk siis näitlejatar Magaly Solier´i ) naturaalset puhast ilu, jäi kogu neiu tunnetepagas ning hingeavanemine minu jaoks majade, mägede ja liiva kõrval teisejärguliseks. Mind huvitas hoopis see, et kas tõesti iga puhkpilliorkestriga käib kaasas liibuvasse sätendavasse trikosse riietatud naine kes siis bändi muusika peale keha väänutas ja kõristitel üle pulmamelu krabiseda lasi? Vaikne ilus naistekas Peruust. 3/5

Magaly Solier

Moon - Whistle

Moon - Duncan Jones 2009
Whistle - Duncan Jones 2002

Ei ole ka mina kiidusõnadega kitsi, üle hea aja inimlik draama-ulmekas kus rõhk on ulmel ja mitte mõttetul actionil. Muidugi meenutas varasemaid suurfilme, kuid kopeerimisest juttu ei tee, "do androids dream of electric sheep" tüüpi sci-fi stooride sarnasused on sagedased ning interjööride omad seda enam. Käesolevas filmis oli 2001: A Space Odyssey disainivälimus kindlasti taotluslik, justkui austusavaldus tööle mis inspireerinud mitmeid. Minule tegi aga hoopis nalja need tillukesed sarnasused Outland´i kosmosevesterniga. Kui väheke viriseda aga ilma ma ju ei saa, siis heidaksin ette filmi lõppu, ehk siis neid tekste mis vahetult enne lõputiitreid ning nende ajal jooksid. Mõtled ju ikka väheke kaasa, et kuidas see tulevikumaailm ehitatud on, millised sotsiaalsed struktuurid või muutunud tavad. Lõpulausetest jäi aga mulje justkui toimuks kogu tegevus tänapäeval ja mitte tulevikus, seda reetis kloonide teema kohulikkus Maa õigussüsteemi jaoks. Jäi mulje justkui oleks vaid selles baasis Kuu teisel küljel kasutatud kloone, teoreetiliselt aga mitmetel ohtlikel töödel ning kõik need "eksploitatsioonid" oleksid ka kenasti seadustega sätestatud. Ja mis bullshit see veel seoses Lunar Industries´i 30% aktsiakukkumisega oli? Asetage see võrdlusse filmi alul tehtud ülevaatega ning asi näib eriti punnitatud kaunistekstina filmistsenaariumis. Boonusena lisaks olnud Duncan Jones´i varasem lühifilm oli põnevust tekitav, kuid liiga lihtsa lõpuga. 4/5

Ilus.

Breathless

Ddongpari - Yang Ik-Joon 2009

On selline korea pätt kes hommikul vara ärkab üles, joob pohmelli peale pool pudelit mineraalvett, ajab kargu alla ja longib tööle. Ametiks võlgade sissenõudmine ja nii hulgub tüüp raamatupidajast ja rusikamehest teismelisega mööda maju-kortereid ning peksab liigkasuvõtjalt raha laenanutelt summasid välja. Keskpäeval saab palga peo peale, mängib poole sellest kasiinos maha, viib õele ja selle lapsele kingitusi ning tsillib ühe hakkaja kooliplika seltsis. Öösel joob end maani täis, läheb koju ja peksab oma hiljuti vanglast vabanenud isa. Kõike seda tehes ropendab hullu moodi ja nii päevast päeva, hommikul algab kõik uuesti.Film oli täpselt kaks minutit liiga pikk. Kui oleks minu teha, lõikaksin koheselt lõpustseeni maha ja kui täitsa aus olla, siis võtaksin veel 10 sekundit viimase viie minuti pealt samuti maha. Draama film, inimesed saavad ilma liigsete sõnadeta ka aru mis toimus ja kuidas asjad tulevikus arenema hakkavad, lihtsalt selle pärast, et kõige selgitamine ei ole alati parim. Käesoleva draama puhul näiteks jättis see mulje justkui peetaks vaatajat idioodiks kes oma mõtetele ei oska hoogu anda, vaid koogutab järele seal kus lavastaja näitab. Vihale ajab see selle pärast, et tegu oli väga hea draamaga mis kohe kindlasti mõned minutid lühema veelgi parem oleks olnud. Mõned tähtsad minutid, sest tegelikult on ju kõik Korea filmid alati liiga pikad ja alati saaks veel rohkem maha näpistada. Üldpildis aga tugev film, selline jõuline ja ehe nagu need korea lavastajate debüüdid kukuvad olema. 4/5

Jean-Paul Belmondo "hingesugulane" koreast.

Second Skin

Second Skin - Juan Carlos Pineiro-Escoriaza 2008

Armastusväärne ja hellusega tehtud dokumentaalfilm MMORPG fännidest kes kulutavad suurema osa oma vabast ajast arvuti taga leveleid kasvatades, oma virtuaalmina järk-järgult üles putitades. Oli esindatud ka kõik sedalaadi arvutisõltuvuse negatiivsed küljed alates reaalsustunde kadumisest, liigsest mängimisest ja ohtlike suhete sõlmimisest mis on tänu mängus toimuvale chattimisele võimalik, kuid enamus luubi alla võetuid olid ikka täiesti normaalsed kutid. Ja paljudele oli mängimise läbi kasvanud sotsiaalse suhtluse tõttu ka abi olnud, täiesti usutavad olid inimeste rõõmud seoses kogu netipelamisega. Mis sellest, et nördid keskööl pelipoes uut World of Warcrafti ekspansiooni ostes arutasid, et mis kell homme peale tööd seda mängida võiks ja siis koju minnes kõik mängu koheselt arvutisse toppisid, hommikuni mängisid ja töölt haiguspäeva võtsid. No see on pigem naljakas kui traagiline. Sellist muhedat tooni olid tegijad osanud hoida kogu filmi vältel, hea tunne oli vaadata ja mängijatele kaasa elada, filmiti ju neid mitme aasta jooksul ja selle ajaga jõudsid üsna palju end avada ja selleläbi ka tuttavlikuks muutuda. Lisaks mängimise ja mängijate jälgimisele oli dokis veel ka suurtes kogustes informatsiooni mida lahkelt jagasid mängutootjad ja ala uurinud psühholoogid, tabelitega tehti turakatelegi selgeks kuidas toimub nakatumine mängu mis kunagi otsa ei saa. Sõbralikus toonis informatiivne dokk mängimisest. Soovitav kõigile arvutipelajatele, eriti MMORPG või lihtsalt RPG fännidele. 5/5

Tõeline mängumees kulutab niimoodi oma aega.

Bully

Bully - Larry Clark 2001

Ma olen tõsiselt vihane enese peale, sest olin siiani uskunud kusagilt külgejäänud juttu ( mul on tunne, et siin on mängus Nuksi jutud), et Larry Clark´i Bully ei ole suurem asi film. Kids ja Another Day in Paradise meeldisid mulle väga aga Bullyst hoidsin aastaid eemale, võimalus vaadata oli paar korda avanenud ka varem, kuid alati leidsin mingi põhjuse kõrvalenihverdamiseks. Lõpuks otsustasin plaadi peale panna, tuleb mis tuleb aga ikkagi ju Clark´i film, nägemata ei saa jääda... ning veerand tundi hiljem juba kirusin seda kes mu pähe väärarusaamu oli istutanud. Bully on justkui Kids´i next years, tegelased on samast põlvkonnast, vaid 2-3 aastat vanemad, kuid mõistust ei ole karvavõrdki juurde tulnud. Aga ega ei peagi ju olema. 17-18 aastased ei ole mingite kriteeriumite järgi täiemõistuslikud olendid ning isegi kui enesele tundub vastupidi, saavad nad aastaid hiljem ikka oma rumalusi taga kiruda. Loodan, et mitte filmis nähtuga sarnaseid, vaid hulga leebemaid, kuid neid jagub ning hea kui meenutamine vaid magushapu ning mitte masendav ei näi. Põhines tõestisündinud lool ning vaadates Trimark´i reliisitud DVD-d soovitan kindlasti tutvuda ka reaalsete karakterite failidel, kasvõi selleks, et võrrelda milliseid päriselu pakse ilmetuid seanägusid mängisid filmis hulga silutuma ning isikupärasema välimusega näitlejad. Ning filmi ennast vaadates ärge laske silmist mööda lavastaja cameot, mees nägi ikka väga raud välja. Hea film noorte rumalusest - Florida ossidest ja nende beibedest. 4,5/5

Eminem kids!

Adventureland

Adventureland - Greg Mottola 2009

Kas viga on vaid ainult minus aga igaljuhul hakkavad sedalaadi komöödiad kõik sarnastena tunduma? Näiteks tegevuse toimumise aeg. Mul võttis veerand tundi aega taipamiseks, et kõik toimub kaheksakümnendate lõpus ja mitte tänapäeval, sest sedalaadi "pisikeste armsate ja mitte väga imalate" draamakomöödiate stilistika on alati sarnane, ikka peab seda retrovärki sisse ajama, alati on kellegi käes ruubikukuubik või burgerphone ja seljas kümnendeid vanad sekkari riided. Väikelinnad kus sajandeid miski ei muutu, vanemad kes väheke veidrad tunduvad, sõbrad kel halb huumor veres, autod mis paari aastakümnesed loksud ja retro muss mis taas ja taas ringiga tagasitulles populaarseks saab. Ausõna, kui telekast ei oleks Ronal Reaganit näidanud, kirjutaksin ma sellest filmist kui tänapäevasest noortekast. Ja siis need nerd´id. Kuningnerd Napoleon Dynamite sai järsku popiks ja enam ei saa ühtegi filmi ilma nerdideta vändata, ikka peavad need nohikud platsis olema ja lõpuks kõiki neide oma laheda targa jutuga jalust rabama. Selline mõnus tore filmike aga kogu aeg püsis tunne, et seda kõike olen ma juba varem näinud. 3/5

Arcade Attack

Arcade Attack - Mike Wallington 1982

Omapärane väike film mis segas dokumentalistikat, ulmet ning animatsiooni. Alul näidati videomängude nerd´i ja pinball´i ässa kes rääkisid oma kiindumusest mänguautomaatidesse, nohik leidsid, et elektroonilised mängud on paremad kuna nõuavad rohkem mängija oskust, mitte ei jäta veel ka ruumi juhusele, pinball´i mees aga arvas, et vanakooli mängulustist paremat ei leia. Viimane, oma ala legend Geoff Harvey kusjuures oli ka kollektsioneerija ning demonstreeris kaamerale lahkelt oma arcade-masinaid täis tuba. Videomänge kiitis omaaegne Space Invaders´i ja Defender´i guru, nooruke piimahabe Stephen Highfield. Kui dokumentaalfilmi osa oli lihtsalt huvitav, siis kuus minutit enne lõppu keerasid filmitegijad asja päris hulluks. Andmaks meeste jutule jumet korraldati üks paras madin pinball´i ja videomängu vahel, kusjuures mitte arcadesaalis mängijaid testides, vaid ulmeanimatsioonina kus Space Invaders´i jubinad ilmuvad Londoni linna kohale ning ainsat abi on loota pinball-masinate peale joonistadud superkangelastelt kes häda peale ärkavad ja piltidelt võitlusse astvad. See oli juba päris tegija lüke - Londoni linnas toimuv animeeritud sõda arcade legendide vahel. Äge! 3,5/5

Tõeline fän, mees on oma lemmikmasina pildi lasknud ka seljale tätoveerida.

High Score

High Score - Jeremy Mack 2006

Chasing Ghosts : Beyond the Arcade dokist kirjutades soovitas kamraad Nuks kommentaaride sektsioonis üht teist samalaadset teost ja võtsin ta sõna kuulda. Kahjuks aga ei pakkunud High Score pooltki sellest dramaatikast ja informatiivsusest mis oli peidus Beyond the Arcade´is, vaid kõigest killukest mängufännlusest ja seda läbi ühe isiku kes püüab lüüa paar aastakümmet seisnud Missile Command´i rekordit. Muidugi oli haarav vaadata tüübi ettevalmistusi, treeninguid ja aktuaalset rekordipüstitamist, kuid lõpuks jäi kogu lugu liiga tasapinnaliseks, ei torgitud siit ega sealt, näidati lihtsalt ühe mehe hobi. Nagu ma enne mainisin jäi puudu dramaatikast, sest lugu ise ei jõudnud selleni. Vaatajale ei näidatud seda milleks teda ette oli valmistatud ning kuna lõpuks jäi kogu asi vaid jutu tasemele, ei olnud ju tegijail õieti midagi pakkuda. Toores grill vorts kõlbab süüa küll, kuid sütel seisnud maitseb paremini, teledoki mehed aga arvasid, et käib grillimata ka, televisioonipublik ei olu ju nii noriv oma ninaesise pärast. Dokfilm peab näitama aga seekord räägiti näitamise asemel. 2,5/5

Järgmisena kavas 1982 aastal valminud Arcade Attack mis segab dokumentaalfilmi animatsiooniga.