Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.

Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.

Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.

Peaky Blinders

Peaky Blinders - created by Steven Knight 2013

Ilustatud dramatiseeritud lugu Birminghami kurikuulsast noortegängist Peaky Blinders. Kakluste, joomingute ja röövidega silma paistnud tänavanoortele on külge poogitud laiemate ambitsioonidega krimilugu, vaat´ maffia mõõtu ettevõtmised, kuid egas see vähenda sarja enese mõju, seda enam, et mitmeski pisidetailis hoitakse ajaloolisest tõest kinni. Ega eriti saa kiita ka sisu - liiga tänapäevaste organiseeritud kuritegevust valgustavate krimisarjade mõõtu, samad mures briti pättidel ja Atlantic City kingpin´idel.

Sarja kiitus tuleb ajastu kujutamise ja jutustatud loo sinna sisse sobitamise eest. Birmingham 1919 - sõjast naasnud põlvkond kus ühine rindekogemus seob omavahel üllatavaid rivaale, luues õrna kamraadlikkusetunde tavatööliste, nende kulul elavate kriminaalide ja isegi politseinike vahel. Sama kogemuse on saanud ka töölisi agiteerivad kommunistid ja oma lahutamatut riiki nõudev IRA. Sõjakogemuse olemasolu on sarja läbivamaid, kaevikukogemus tuleb tihti esile jutus, mõnikord vaid üksikute sõnakatkete toel, aga ta on pidevalt kõrval, ta on määrav. Sõda mis pidi lõpetama kõik sõjad, idealismi purunemine ning sellele järgnevad aastad kus maailma muutma läinud noored naasesid veelgi sügavama mülkana tunduvasse kodukanti, et saada tehases väiksemat palka kui minnes. Sarja tegijad on muidugi saatnud ka kõik pätid sõtta, pannud mõnele isegi medalid rinda, kuid see töötab, haarab vaatajat. Vähemalt mind.

Teine kiitus puudutab briti telestandartit kus hooajaks sobib ka vähem kui 12 episoodi ning tänu millele osatakse kirjutada hulga tihkemat stsenaariumi, heites üle parda suurema osa täitematerjalist mis otseselt sarjale midagi ei lisaks. Kuue pisoodiga saad just paraja koguse põnevust, süžeekäike ja kiirelt, kuid tugevalt visandatud karaktereid, kä'esoleva seriaali puhul veel ka doosi romantikat.

Täppi pannakse, on briti televisioonil ju selles vallas aastakümneid kestnud tugevad traditsioonid, ajastuaudentsuse loomisega, isegi neid segatakse, tuuakse üks soengumood paarkümmend aastat hilisemasse aega või asendatakse tõelised, tänaseks lammutatud, slummid töölislinnakutega. Ei aja siin juuksekarva lõhki, võrreldes mõne teise viimasel ajal ekraanil olnud trendika ajastukrimkaga, on Peaky Blinders kordi stiilsem ka väikeste vigadega. Kahju vaid et kompaktseid lugusid ei suudeta sellisteks jätta, jutud juba käivad, et sari saab järje, aga nagu näiteks Boardwalk Empire´ist teame, ei pruugi järjelood esmamulje tasemeni küünida. Ja ühe tänavagängi tähelend ei saa lõputult kõrgust võtta. 4,5/5

Näitlejad kõik tasemel, eriti Sam Neill, aga Cillian Murphy oli täitsa super kohe. Nägi välja ja meneerlikkus meenutas meie Taavi Eelmaad.

Bloody Parrot

Xie ying wu - Shan Hua 1981

Üleeile öösel sai minust täiskasvanud filmivaataja! Teate ju küll, täiskasvanu on õppinud hindama peale välise ilu ka sisemist ning sedalaadi silmade avanemine toimus minul tänu Bloody Parrot´ile Shaw Brothers´i filmistuudio toodangu suhtes. Siiani olin üleolev, wuxia kuldajastu, ehk 1993 aasta kino erineb ju piisavalt visuaalse külje, aga ka stoorisättingu poolest oma vaarisadest, viimased siiani ikka tundunud liiga butafoorsed, etlevad, ülemängitud ja camp-faktorit pakkuvatena. Nüüd aga järsku taipasin, et SB on mind sisse haaranud, olen suutnud selle enese jaoks läbi seedida ning esimesed õppetunnid selle hindamiseks kätte saanud. Justkui uus avar maailm on mu silmade ees lahti rullunud ja see ei koosne enam plekist mõõkadest, kirevatest kimonodest, papist majadest ega stuudiopõranda liivahunnikusse pistetud puuokstest, vaid ülimalt oskuslikust loo jutustamisest, kõrgest fantaasialennust ning huvitavatest karakteritest. Bloody Parrot algab muinasjutulise müstikafilmina, aga pöörab üsna pea klassikalise film-noir mängumaale, kus nii detektiivid, saatuslikud naised, pisikriminaalid, ülbed politseinikud ning loomulikult samuti mõrvaga krimilugu. Film meenutab sisult ka neid üheksakümnendate alguse neo-noir´e kus võõras satub väikelinna ning on peagi mässitud sealsete kurikaelte niitidesse ning kus iga veider linnaelanik püüab uustulnuka meelt sättida endale sobivale rajale. Aga võib võtta eeskujuks ka peeglitaguse maailma psühhedeelia, mingist hetkest, näiteks peale kurtisaani söödud (narkootikum) verekivi, tuleb ikka üsna peapeale pööratud tunne sisse, et mida nüüd, asja keeratakse ikka hea hoo ja mõnuga segasemaks. Aga ega veel loetelu lõppe. Muidugi saab siit mõõgavõitlust, saab romantikat ja goret ning sekka heidetakse veel exploitation mekki, ehk siis paljast tissi ja tussi, rääkimata paarist spagetivesterni šniti kopeerimisest. Bloody Parrot oli suurepärane filmielamus, väga haarav lugu ja selle jutustamine, esitlus. Ainsaks veaks pean ma filmi venivat lõppu, sest kui ülejäänud linalugu toob pidevalt sisse uusi tegelasi ja lausa loobib tegevust, siis viimased 20 minutit on üsna ühtne koopas ronimine ja selle maaaluse seikluse finaalik pakutav lõplik lahendus, maskide langemine, saladuste paljastumine, ei kaalu üles liiga pikalt ühtede ja samade dekoratsioonide vahel veedetud aega. Seega punn vähem täisskoorist. 4,5/5

Kohe hakkab tüdruk dope´i mekkima ja deemini häälega kurjustama.

The Assassin

Sha ren zhe Tang Zhan - Siu-hung Chung 1993

Täitsa pulli-mullikas, et aegu tagasi tõmbasin filmi prooviklipi ning praakisin selle kohe välja, sest pilt oli niivõrd nõmedalt videoselge, justkui vaataks mõnda teleteatri etendust. Aga aeg läks ja põhjalikumalt wuxia žanriga tutvumise eesmärgil võtsin DVD ette ning oh imet, siinses versioonis hoopis vastupidi - kulunud pleekinud, punast ja sinist rõhutav kinofilmipilt, no just sellise tonaalsusega nagu mitmed linalood hiinas ja HK-s üheksakümnendate alguses olid. See kohe nagu mingi eriline filmilint neil oli (Red Sorghum, Journey to Western Xia Empire... ), et niivõrd mitmed kinolood fännile äratuntavad värvigammas ja kuluvusastmes. Ja ei hetkegi videopilti. Kas nüüd tsekkasin valet filmi või mis maagia, igal juhul The Assassin oleks tulnud juba varem ära vaadata, tegu igati väärtkinoga. HK wuxias tundub olevat nagu jaapanu pinkus, et antakse noorele vihasele mehele vähene papp pihku ja kästakse üks žanrifilm film valmis vorpida, kuid väline külg ja sisu jääb mehe enese otsustada.

Fantaseerin, ega täpselt tea, kuid tunne küll selline, et lavastajal hulga põrandaalusema kinoga, indie ja autorikinoga seotud ambitsioonid kui traditsionaalse wuxia linale toomisega. See aga omakorda muidugi muudab kogu kinoloo põnevamaks, vaata teist nagu mõnda sõltumatu kino kunsttükki, samas kõik mõõgavõitlused ja sügavad tunded samuti sees. Isegi kui stoorit mitte väga eriliseks pidada, siis välise külje koha pealt on mitmeid ebatraditsioonilisi ilutabamise hetki, peened detailid võitluses, samuti vastaste üsnagi ootamatud surmad. Väga hea omapärane wuxiafilm, päris üllatav kohe oli sellist gorese kaunitari avastada. Ja valminud veel wuxia kuldaastal, samas võrreldes muude sama aastaarvuga filmidega on The Assassin justkui sohipoeg, sama tugev ja ilus, kuid tallis, mitte pererahva uhkes häärberis üles kasvanud. 4,5/5

Kaks kõva mõrtsukat, keisri mõjuvõimsama eunuhhi käsilast.

The Sword of Swords

Shen dao - Kang Cheng 1968

Kõigepaealt pikk tekstirodu, sinna Star warsi algustiitrite kantti, mis seletab, et millise ägeda mõõga kunagi ikka meistersepad tagusid ja siis ilmub nähtavale võitluskoolide meister kes kohe oma mõõgaga poolsada meest paika paneb. Aga abi vajab temagi ning taevakingina saabub kangelane kles aitab mõõka ihaldavaid pätte tagasi lüüa. Viimane on aga samuti mõõka tahtmas ning loodab meistrit abistanud kangelasena ise imehinnalisele taopariistale lähemale saada, õnnestumisele segab vahele vaid võitluskooli alandlik noor kasvandik, kes ise aga hoolib pigem meistri heaolu eest kui mõõgapidemest hoidmisest.

Meeletu eepikaga kinolugu, mille puhul võitlusstseenid ei oma mingit tähtsust, stoori ise on niivõrd südantliigutav. Vanakooli võitluskunstifilm, pigem meenutab jaapani samuraidraamasid kui hilisemat wuxiat, aga võitluskunst on teisejärguline, andes teed hästi kirjutatud draamaloole ühe mehe valikutest ning nende valikute traagilistest tagajärgedest. Palju kurbust ja kannatusi, palju surma ja vigastusi. Kuldaväärt klassikakino. 4,5/5

Noor mõõgavardja oma lapsega.

Thunderclap

Pi li lei dian - Siu-Hung Leung 1984

Mulle kohe üldse ei meeldi kui kung-fu filmides käib madim suurema seltskonna vahel, sest koreograaqfia on pea alati sel juhul nadi, ei saa ju paari tosinat suvalist statisti säästurežiimiga filmis keerukaid möögatantse esitama panna ning tihti näebki siis seda, et ühe odaga lüüakse neli meest pikali ja noaga visatakse maha veel neli lisaks. Käesolev linalugu oli selles mõistes õigel teel, sest kui suurem kamp kemples, oli igale matsile kindel ülesanna kätte antud ning kui kokkupõrge taandus kolme-nelja vaheliseks, oli tulemus lausa suurepärane. Iga võitlus oli kenasti läbimõeldud ning tänu sellele hoobid vehkimise asemel jõulised, lisaks veel meeldivaid detaile, ajastu videograafikat ning koomilisi momente. Eriline nauding oli jälgida kokkupõrget kus kaks meistrit üksteisest mõõtu võtsid ning üks pooltohman nende vahele oli sattunud, püüdes samuti kohmakalt kurjamit klohmida, kuid pigem oli jalus kui aitas. Super ägedalt seatud, kõik täppis ning loodis. Aga kiitust jagan ka fantaasiaküllasele sisule, ääretult armsatele tobedatele naljadele ning ägedale segule eriefektidest kus segati makettide animatsiooni, sajanditaguseid filmitrikke ning videomantaaži mis sel ajal Hong Kongis oli umbes samal tasemel kui ETV stuudiotes. Äge wuxia komöödia superpahadest, kiimastest nõidadest, naiivsetest printsessidest, opakatest teaduritest, pervodest võitluskunstimeistritest ning kutist kes sööb kogemata elueliksiiri ning saab selle peale veel pikselöögi pähe. Tipp meelelahutus, romantika vaid nadi. 4,5/5

Nagu aeroobika trennis.

Happy Birthday! - С днем рождения!

S dnyom rozhdeniya - Larisa Sadilova 1998

Suurepärane armas linalugu, mida reklaamitakse mockumentary´ina, kuid see on žanripõhiselt ikka üsna kaugelt haetud. Näitab küll kõvasti realismi ja isegi üht ehtsat sünnitust kaamera ees, kuid muidu jäätakse rohkem mängufilmi kui dokumentaali pildikeele juurde. Vaatluse all on mõned päevad vene kolkalinna sünnitusmajas. Kaamera jälgib ühtmoodi nii patsiente kui doktoreid, aeg ajalt eksitakse ka keldris asuvasse pesutuppa või haigla kööki. Sünnitanud naisi on mitmesuguseid - varakas kaunitar, hilises keskeas kogenud naine, teismeline tütarlaps ja moslemineiu, aga eredamalt eristud lõbujanuline Ljuda, psühiaatriahaigla patsient kes aastas korra sünnitusmaja külastab, et seal taas järjekordne "patuvili" oma ema kasvatada jätta. Arstid flirdivad kaastöötajatega, naised sünnitusosakonnas heidavad meeste üle roppu nalja ning sanitarid parseldavad althõlma maha patsientidele ja doktoritele õnnelike papade poolt kingitud šokolaaditahvleid ja šampusepudeleid. Päevad on sarnased, on rõõmu ja muret. 4,5/5