Stalingrad - Сталинград

Stalingrad - Yuriy Ozerov 1989

1989 valmis soomes maailma parim sõjafilm "Talvisota", aga samal ajal vändati idanaabrite juures maailma kõige sitemat sõjafilmi. No aastal 1974 oleks veel selline käkk nagu venkude ja jänkida koostööna valminud "Stalingrad" kuidagi mõistwetav olnud, aga 15 aastat hiljem küll sedalaadi nõmedusi teha ei tohiks, seda isegi perestroikajärgses Nõukogude Liidus. Perestroikast ja glasnostist oli vaid üks märk filmi sattunud - NKVD-lased maha laskmas taganemisel kuulipilduja kaotanud sõdureid. Kõik muu oli vanas vaimus. Film kestab nii kolm tundi, kusjuures otsest lahingutegevust näeb väga vähe ning see on ülimalt tuim, ehk siis mingid lähivõtted punaarmeelastest vaheldumisi panoraamkaadritega lähenevatest saksa tankidest. Patriootilis idealistlikult sätitud veel, et punaarmee on pidevalt ründamas, kuigi toimub ainult taganemine. Välja näeb see nii, et joostakse saksa positsioonidele tormi ja siis järgmises stseenis istutakse uutel, Stalingradi linnale lähemal olevatel, positsioonidel ning mõne aja pärast kõik kordub.

Lund ja nälga ei ole, filmis tehakse kiire lõpuspurt ning alates oktoobrist kuni järgmise aasta veebruarini toimuv tuuakse vaatajani kõiges paari lõpuminuti jooksul. Stalingradis toimuvat on kokku nii 25 minuti jagu, samapalju välisrinnetel ning ülejäänu võtab enda alla Berliinis hargnev mõttetu spioonilugu, Hitlri salaplaanide kuvamine ning noorusliku ja targa, väheke Ron Swansonit meenutava, Stalini kujutamine. Ahjah, korraks vilksatab ekraanil ka Nikita Hruštšov´i tegelaskuju ning üsnagi nutma ja naerma ajavana. 1/5

The Snake Prince

She wang zi - Zhen Luo 1976

Meelitasid Tsui Harki kujumuutjatest madudega, et näe, sellist kino tehti juba HK-s paarkümmend aastat varemgi, kuid ega neid kahte võrrelda saanud. Green Snake filmis olid kohmakad seksapiilsed madu-õed, Maoprintsis aga mesilõust Ti Lung, keda ma eriti ei kannata isegi möögafilmides, saati siis üht läbi ja lõhki heatahtlikku printsi mängimas. Selline naiivne laulu ja tantsu muinasjutt. Lugu tavaline, vast iga rahva pärimuses sees - ussprints saab teene eest kolmest õest kõige kaunima ja tagasihoidlikuma enesele naiseks, kurjad õed aga ullikesele sülle langenud rikkuse pärast kadedad ning ässitasid inimesed ussikuningriigi vastu. Peale madude ja inimeste sõda veel kõvasti armastustraagikat. Puhas lastemuinasjutt, aga paljaste naistega ning stseeniga kus maoga seksiti. Muss alul ajas irvitama, et mis india disko, aga varsti juba tundus sama igav kui filmi möllud. 1/5

Kaunitar, prints poolenisti moondununa, noored armunud ja prints loomulikul kujul.

Tracing Shadow

Zhui ying - Marco Mak, Francis Ng 2009

Järjekordne kelmikomöödia. Seekord kolm lõbusat pätti, rahaahne kaunitar ning tema tagasihoidlik kung-fu meistrist abikaasa ajamas iidse varanduse jälgi. Ääretult pealiskaudse ülesehituse ning halehõredate tegelastega, kelle hulgast vaid vanem võitluskunstide asjatundja esile kerkis, kuid seda nii kolmeks sekundiks. Koguperefilm, kus komöödia juba lääneliku maitse järgi seatud, tihti kohalikku actionkino parodeeriv ning kus võitlusstseenid ilma igasuguse originaalsuseta, andes huvitavat tulemust vaid momendis kus võitlust ennast korraks parodeeriti. Igav ja halb komöödia mille fantaasiavaene labane lõpp lausa tuju rikub. 1/5

The Holy Virgin vs. the Evil Dead

Moh sun gip - Chin-Ku Lu 1991

Pealkiri, pluss nõiad, paljad naised ja vanad võitluskunstid ning valmimisaastaks HK wuxia-kino puhul oluline 1991 - kõlab nagu super film, aga seda ta ei olnud nüüd kusagilt otsast. Mulle tundus justkui mingi H. P. Lovecraft´i mugavdusena, kus alul hüppab välja üks iidne jumal, imeb natuke paljaste naiste verd ning lõpuks lähevad julged "arheoloogid" džunglisse ja avastavad seal terve sekti kes iidseid kummardab ning neile ohverdab. Täiesti huumorist, romantikast ja võitluskoreograafiast vaba jant, isegi eriefekte, neid kõige nõmedamaid ja juustusemaid, ei olnud tegijad osanud piisavalt halvasti teha ning needki nägid inetud välja. Ajaraiskamine. 1/5

Rindadega meesjumalat samuti ei näidatud rohkem kui kujuna ning paberi peal. Damn!

Gangster Squad

Gangster Squad - Ruben Fleischer 2013

Enne James Ellroy "L.A.: City of Demons" dokumentaalsarja juurde jõudmist otsustasin end meeleollu sättida selle Los Angeleses toimuva thrilleriga, kuid igasugune meeleolu jäi seekord tulemata, sest midagi nii halba ei olnud ma ammu nägema juhtunud. Based on real story my ass. Muinasjutt missugune, kõik klišeed kenasti kokku pandud, kaasa arvatud see kangelase poolne kurikaela armukesega semmimine. Standartsed action-kohad, igavad tulevahetused ja tagaajamised. Tundub, et nüüd pean kiiremas korras selle Ellroy asja ette võtma, et normaalset meeleolu taastada. 1/5

Mickey Cohen

Sawney: Flesh of Man

Sawney: Flesh of Man - Ricky Wood 2012

Äge mees see Ricky Wood ikka! On elu jooksul ära vaadanud 10 kannibalislasherit, ega ühtegi muud filmi ning otsustas siis ise lavastajatoolile istuda. Kuna kümme tema poolt varen nähtud linalugu sellest, kuidas maakolkas ühed insestist värdjalikud kiiksuga perekonnaliikmed noori neidusid tapavad ning õgivad, on ainus mehe peas ruumi võttev filmivaramu, siis loomulikut ei kujutanudki ta ette, et film võiks olla kuidagi teistsugune, omapärasemate lähenemiste ja detailidega. Nii üks ühele klišeedel liugu laskmist ei suuda minu mõistuv võtta, isegi kuri kääbus, öökima ajavalt tuttav üllatus-paha ning see viimase sekundi sitatwist olid kõik sees. Või mis ma juran! Oli ju ka originaalsust! Inbreed kannibalid harrastasid šoti mägedes parkour´i ja capoeira´t. WTF!? Sellest coolim ja noortepärasem oleks olnud vaid see, kui nad veel ka tekno DJ-dena koopasügavuses biiti oleksid ladunud, aga sinna maani lavastaja aju muidugi ei küündinud. 1/5

Mida väiksem inimene, seda vähem ekraaniaega.

Tai Chi Zero

Tai Chi 0 - Stephen Fung 2012

100% kommertskino ja seda veel stiilis, et teeme filmi mida ka lapsed vaatama võiks minna ja seetõttu ei ole vaja midagi keerulist stsenaariumi sisse kirjutada. Ahjaa, mängima võeti veel ka selline posu HK actionkino staare, et isegi kõrvalosad kubisesid nendest ja iga turul pirukat kauplev mees või söögikohal nuudleid luristav vennike, olid ida kinosõbrale tuntud näod. OK! Nüüd valetan! Nägude järgi pioleks ma kedagi ära tundnud, subbikad jagasid seda infot jasiis jõllitasin ekraani, et kas tõesti on nende tuntud nimede taga ka need kuulsad inimesed. Aga stoorit, oh jah, seda ei olnud mingisigust. Vaid tuntud kõrvalosatäitjad ja mõttetu kargamine. Järg on samuti pea ilmumas. 1/5

Dreams - Сны

Sny - Aleksandr Borodyanskiy, Karen Shakhnazarov 1993

Venemaa 1993. Komöödia ja satiir, aga kumbagi justkui ei ole ehk siis kõik naljad on sedalaadi, et mõistad küll mida pilatakse ning mis naeruks on võetud, aga ennast naerma ei aja. Saad aru, et võiks olla vaimukas ja teravmeelne, sest materjal ju seda ometigi on, aga tegelikult üks lõppematu jant ja pullitamine mis lõpuks loob samalaadse rumaluste kuhila, nagu seda oli ka kogu Venemaa olukord aastal 1993. No oleks siis see veel aus rumalus, puhas peegeldus aga ei - ikka on tegijail püüd end just sellest samast rumalusest kõrgemale upitada, kuid ei mängi välja. 1/5

Ted

Ted - Seth MacFarlane 2012

Minu pisike aru küll üles ei noppinud ühtegi nalja. Pidi ju komöödia olema, mõne arvates isegi aasta oodatuim, aga kus siis lõpuks see nali oli, seda aru ei saa? Mina filmist ühtegi nalja ei leidnud ja kardan, et siin pole süüd selles, et vaatasin unrated versiooni, samas kui linaloo kümme minutit lühem theatrical version neist pakatas, vaid siin lõpuks lihtsalt ei olnudki midagi naljakat ja see mis oli, sarnanes pigem udusule õrnale puudutusele, kui valusale litakale. Idee iseenesest tõotas huumorit, räägiti veel midagi roppustest, kuid lõpuks oli kõik kogupere jõulufilmi tasemel jandi venitamine. Mila Kunis ka muidugi hirmuäratavalt inetu naine. 1/5

Vaat selliseid nalju ma mõistan, Ted´i omi mitte.

The Darkest Hour

The Darkest Hour - Chris Gorak 2011

Mul on tutvusringkonnas paar-kolm tüüpi kes väsimatu innuga edastavad nii Facebookis, isiklikes blogides kui foorumites infot peatselt linastuvate filmide kohta. Kohati isegi sellise tungiga, et trailer postitatakse ära, aga kõrvale pannakse märge, et ärge palun vaadake, liiga spoilereid täis. Aga postitama peab, tuleb kõigile näidata, et vaat mina olen kursis nende kõige värskemate uudistega ning mina jagan esimesena uut trailerit (sisust hoolimata) mis alles 2 minutit ja 34 sekundit tagasi netti paisati. Prometheuse infokildude avaldamine on ilmekaim näide, siin lausa rebitakse üksteist jalust, et kes saab taas ühe ähmase mobiiliga võtteplatsil tehtud foto oma kanalisse või kes tühipläma videointervjuu avalikkuse ette, aga egas mitmed teisedki filmid unarusse jää.

Asi ei tunduks nii veider kui hiljem suurem osa kuumaks köetud materjalist ilgeks sitaks ei osutuks. Kiidulaulu leelotajad muidugi takkajärge arvustust kirjutama ei kipu, neil niigi juba enne filmi nägemist seitse lehekülge ülevaateid kirja pandud. Nii on jäänud tihti mulje, et film on valmimisjärgus ja eriti reklaamikampaania ajal tähtsam kui peale linastust ja kui kord suurel ekraanil käinud, siis unustatakse ja haaratakse pool tosinat uut kinolugu mille järele õhkuma hakata, mida igast küljest tutvustada ning suure pühendumusega hellitada. Käitutakse vabatahtliku filmistuudio käepikendusena kellele söödetakse ette põnevaid killukesi, omamata tegelikkuses vähimatki aimu, et kas linalugu midagi ka väärt või sitt nagu tavaliselt. Mainitakse ära iga kõrvalosatäitja, prožemees ning sõõriku võtteplatsile vedaja, aga filmi enese kui kompaktse toote arvustust ei leia, ega saagi olema. Selle arvamuse ütlemisele kuluv aeg läheb uue megaägesüngesuperlaheda kinotüki eeltutvustamise jaoks. Ja nii ma loengi ühe filmipromoja blogist, et Chris Gorak pidi eriefektide vallas tugev käsi olema, aga ekraanilt näen piinliku välimuse ja kahe dekaadi vanuse arvutigraafikaga loodud idiootsust. 1/5

Mõned ideed, nagu näiteks see elektripirnide oma, tundusid absurdsusest hoolimata lahedad, aga need "ägedad kollid" ja vene "rüütlid" nulisid selle väiksegi poolehoiu linaloole.

Titanic II

Titanic II - Shane Van Dyke 2010

Film millele teoreetiliselt ei saa järge teha, osutus filmiks millele ometigi tehti järg. Tegijaks kurbkuulus The Asylum ja sellega nimega peaks kõik öeldud olema. Et aga tekst pildi kõrval napiks ei jääks, siis kirjutan teile kõigile meeldetuletuseks, et Estcon 2012 toimub sellel aastal taas Saarjärvel ja 13. kuni 15. juulil. Palju sõpru ja palju alkoholi, aga ka huvitavaid paneele, näiteks minu kaasblogija Mardi ülevaade mechadest, Arvi Nikkarevi ülevaade soome ulmest ning Raul Sulbi meenutab hardumuspisar silmanurgas esimesi kokkutulekuid. Tõenäoliselt saab selles Estconil ka limiteeritud CDR-i täis eesti eksperimentaalsemat muusikat. Kahe kuu pärast näeme! 1/5

Veel üks kord sama lugu...

This Must Be the Place

This Must Be the Place - Paolo Sorrentino 2011

Film sellest, kuidas endine popstaar hakkab natsikütiks oli üks sitemaid kinolugusid mida viimase aasta jooksul näinud olen. Esiteks oli juba Sean Penn´i poolt mängitud gootiliku välimusega pensionipõlve pidav rokkar nii viletsalt loodud tegelaskuju, kes meenutas justkui paroodiat Ozzy Osbournist, kuid selle vahega, et kui tõeline rockstaar liikus kogu aeg justkui aku viimaste impulside varal, siis kinolina rokkar unustas hooti ära kui vana, väeti ja vaevatud ta on. Aga sellega harjus ning kui Frances McDormand ta abikaasana mängu tuli, läks fiil täitsa mõnusks. Et kümme minutit hiljem taas roadmovie vormis mõttetustes solberdamiseks muutuda. Halb halb halb. 1/5

KISS Meets the Phantom of the Park

KISS Meets the Phantom of the Park - Gordon Hessler 1978

Jällegi üks kurioosum ära vaadatud. Vägisi, sest ega ükski normaalne inimene naudinguga sellist jura vaatama asu, aga kuna linalugu on üks piinlikumaid momente ansambli KISS ajaloos ning nii halb, et seda siiani digitaalselt levitatud ei ole, siis pidin ikka oma pilgu peale panema. Videokassetil kunagi ilmus, aga sellest hetkest peale on tahetud teha kõik, et see ununeks. Mis loomulikult omakorda muutis televisiooni jaoks toodetud linaloo kultusfilmiks ja kohustuslikuks vaatamiseks minusuguste nerd´ide jaoks. Näha saab õiget KISS´i, robotitest KISS´i ning kuulata muu sagimise taustaks paari bändi lugu. Kohe otseselt halb film. 1/5

Kunagi 12 aastaselt sain naabripoisilt kingituseks KISS´i bändifoto. Sai seda mustvalget pilti ikka tunde uuritud ja mõeldud, et mis bänd ja miks selline välimus. Hiljem kadus foto ära ja mäletan, et olin kohe südamest nukker selle kaotuse üle.

Real Steel

Real Steel - Shawn Levy 2011

Robot Jox oli silme ees, kui asusin seda filmi vaatama. Arvasin, et nüüd näeb ägedaid robotitevahelisi jõukatsumisi kus plekk paindub, raud ragiseb ja polte lendab. Aga WTF!? Sain hoopis mingi lastefilmi kus poiss andestab isale, et viimane on eluaeg ilge munn olnud ja viimane heldib nii, et tunnistab lapse DNA testi tegemata enda pojukeseks. Ja siis on mingi robot, kes alul tundub poissi katsudes ja talle näkku vaadates tüüpilise pedorobotina, aga ei keera ta jõmpsikale mingit poltti pärakusse, vaid hoopis tantsib viimasega klassiõhtu diskosamme seades. Üks ilge hale kusi oli see algkoolidele mõeldud Rocky remake kus alul näidatud jõukatsumine härja ja roboti vahel jäi filmi kõrgpunktiks. 1/5

Kuhu jäi jõukatsumine roboti ja viikingite, dinosauruste ja spetznasi vahel? Fakk it!

Gothic & Lolita Psycho

Gosurori shokeinin - Gô Ohara 2010

Muinasloo eksperdid ja vanarahva õpetused väitsid, et kui õhtul vaadata haakriste ja alles peale seda tegevust siis napsutama hakata, jääb pohmell tulemata. Võtsin minagi nõu kuulda, sorteerisin mitmel netileheküljel kus igast kuju ja tuju haakriste pakutakse, jälgisin igat pilti suure tähelepanuga, kuid tolkku ei miskit - järgmisel päeval lõhkus justkui metsaelajas pealuu sees ning kodukäija keeras konte nii, et paaril korral pressis lausa pisarad silmanurka. Ei teagi nüüd kohe kas eksisid nõuandjad ja iidtargad või vaatasin mina kraaksjalgu liiga vähe, igal juhul oli selline pohmell, et mängijasse läks säherdune ajutu jura nagu Gothic Lolita Psycho. Aga leevendust see vere ja lolli nalja segu ei toonud. 1/5

Väidetavaid pohmelli ennetavaid fotosid võib leida lisaks veel siit.

Cowboys & Aliens

Cowboys & Aliens - Jon Favreau 2011

Western kus võideldakse tulnukatega - no mis võiks veel ägedam olla? Vähesed asjad, kuid kahjuks mitte selle filmi puhul. Cowboys & Aliens oli nii isikupäratu junn, ei western ega õige tulnukafilm, vaid justkui Sci-Fi Channeli telelavastus, selline kolm korda telkus ja siis otse DVD-le käkk, mida on küll üsna mõnus väsinuna vaadata, kuid külaliste ees masinasse ei topi. Käesolevalt filmilt sai aga oodatud enamat kui telekäkk ning seega on pettumus suurem. Mõte ei ole paha (näiteks Tremors kauboidemaailmaas oli ju täitsa OK), aga teostus on nii kuradi hale, et vägisi kiskus vihale. Põhimõtteliselt oli ju Battle LA sarnane, kuid seal vähemalt direct action töötas ning tulnukad polnud sellised pussy´d ja indiaanlasi vibudega hi-tech kosmosetsivilisatsiooni maha nottima ei saabunud. 1/5

Ковбои против пришельцев.