Along the Railway

Along the Railway - Du Haibin 2000

Ohoo, Hiinas keelatud sealne dokumentaal rongijaamade läheduses hulkevatest lastest, see peab küll põnev olema, sest valdavalt seal keelu saanud filmidest on ääretult terava sotsiaalkriitilise sõnumiga ja ülejäänud lihtsalt nii halvad kunstipunnitamised, et riik teeb õieti kui oma kadanikke neist säästab. Käesolev tundus koheselt seal esimeses kategoorias olevat, pigem ikka kriitikat ja vaesust kuvav kui võltsartistlikkust pakkuv. Vaatasin ja mõtlesin, et mis seal siis nüüd ikka nii riigivastast on? No näitab lapsi kes kerjates ja varastades end toidavad, paar krõbedat sõna öeldi ka riigi suunas ning kriminaalne tagakaar oli olemas, aga midagi eriliselt paha justkui mitte.

Peale filmi läksin netti pikemalt lugema ning selgus, et mitte Hiinas keelatud, vaid hoopis paari omavalitsuse poolt keelatud ja sedagi ainult vallas mis puutub käesoleva dokumentaalfuilmi DVD müüki. Kinos on näidatud, telekas on näidatud, lihtsalt mõnes provintsis ei tohi DVD-d müüa. Kohalikke tavasid tundes on aga selge, et kui po4s ei müüda, siis poe taga müüb piraat selle sulle kindlasti. He he, keelatud vilja magusust juures polnud, kuid hea ikkagi ning tasub tutvuda. 4/5

Raudteerahvas vanuses 9-25 eluaastat.

To The Ends Of The Earth

To the Ends of the Earth - David Attwood 2005

Ju siis minus ikka voolab seda paarisaja aasta ja 6-7 sugupõlve verd kes kõik meresõitjad olid, sest ühestki Napoleoni sõdade aega paigutuvast merefilmist ma mööda ei astu. Seiklus purjelaeva pardal on ikka ja alati kindel valik, olgu selleks siis Hornbloweri seriaal, Shackeltoni arktiline kaamos või homodele silmailu pakkuv poiste meheks saamise reis White Squall´i pardal. To the Ends of the Earth oli just täpselt sedalaadi film millega möödapanek ilmvõimatu, sest mis saab minna valesti kui sisuks reisijate veoks kohendatud endise päevi näinud sõjalaeva reis Inglismaalt Austraaliasse, peal kirju seltskond tegelasi ning parda taga vaanivad prantsuse sõjalaevad ning mere meelevald.

Peategelaseks noor snooblik ja ennast täis aadlisoost orb kes oma krahvist ristiisa käsul on saadetud asumaa ametipostile ning antud lisaks veel ka salajane ülesanne pidada silmas reisijate hulgas viibivat riigivaenlast. Noormehel on aga süda õiges kohas ning kuid kestva reisi jooksul muutub tema mõistmine kaasinimeste ja enese positsiooni suhtes märkimisväärselt. Seikluste ja läbielamiste taustaks pakutakse ühe noobelmehe sirgumist empaatiat omavaks inimeseks kes on võimeline astuma objektiivese pildi saamise vajadusel välja oma klassist.

Miniseriaal oli minu silma jaoks väga realistlik, hästi olid esile toodud kõik ajastu kombed, keelepruuk ning mõtteviisid. Kitsamas haardes pakub see seriaal väga hea pildi sellest milline nägi välja reisimine 200 aastat tagasi kus kontinendilt teisele ei lennatud poole ööpäevaga, vaid seilati ruumikitsikuses mitu kuud, jõudes selle ajaga tüdineda kõigest ja kõigist mis laevas leidus.

Kõige rohkem leidus muide alkoholi ja nii on kogu seriaal täis pidevat kaanimist. Joovad kõik ja kogu aeg, vaid vahimadrused ja arestis viibijad hoitakse pudelist eemal, A-klassi reisijatele aga suisa valatakse kangemat ja lahjemat sisse. Laevaga rootsi või sealt tagasi sõites on kõik kindlasti end laeval täis joonud, nüüd võtke ja korrutage see öö üheksakümnega ning saate pildi mis toimus laineil loksuvas laevas.

Miniseriaali kolm osa põhinevad William Golding´u kolmel romaanil ning kuigi tegevus on lineaarne, on raamatud kirjutatud ajavahedega ning erineva tunnetusega, mis on adaptsiooni käigus tuntavalt ka minisarja sattunud. Esimene raamat kui auhinnatud teos on ka filmisarja esimese osana kõige tugevam ning põnevam ja järjed kannavad lihtsalt alul välja käidud tugevat vaimu edasi. Lõpuminutitel oleks justkui hoog juba üsna vaikseks jäänud, tuuakse sisse lihtlahendeid ning mängitakse kergematele tunnetele, ehk vaataja janule romantika ja traagika järele. Põhjuseta, sest sarja tugevus on ikkagi oskus portreteerida erinevatest sotsiaalsetest klassidest pärit inimesi ning pakkuda teavet oma aja elu-olu kohta. Selles õnnestus BBC ekraniseering suurepäraselt. 4,5/5

Sherlock Holmesi noorpõlv merel.

Winter's Bone

Winter's Bone - Debra Granik 2010

Jonathan Raban kirjutab oma raamatus "Ahermaa", et rännates reisikirjanikuna üheksakümnendate alguses läbi Montana ja mõlemate Dakotade, sattus ta mitmel korral kohalikega arutama poliitikaküsimusi ning leidis isiklikuks üllatuseks, et settlerite järeltulijad on üsna tugevalt föderaalvõimu vastased. Wacko, Ruby Ridge ja kasvõi Unabomber on nende jaoks hoopis teise märgilise tähendusega kui linnainimese jaoks, kes korterist korterisse kolides ja elukohti vahetades eraomandi puutumatusest nii suurt numbrit ei tee . Uusasukate on põlvkondade kaupa oma maad harinud ja hoidnud, neil on isikliku maalapiga ja ümbritseva kogukonnaga hulga isiklikum suhe ning alati ollakse valmis seda püss käes kaitsma, samaväärselt vargile tulnud neegrite kui elustiili muutmist nõudva šerifi vastu. Piibel, püss ja mehesõna. Töökad käed ja aus südametunnistus on samuti peremehe jaoks teretulnud, kuid see tuleb tähtsusejärjekorras alles hiljem.

Samalaadseid kunagiste uusasukate järeltulijaid portreteeris ka Debra Granik. Politsei kui võimu esindaja ei seisa eemal mitte vaid paikkonna seotuse pärast kuritegevusega, vaid pärandatud tõekspidamiste tõttu, et esimesena aitab sugulane ja siis naaber, riik aga ei ole kunagi mitte midagi meie jaoks teinud. Rahval on meeles vaid reeturlik St. Louis´i Veresaun, mainerite streigid ning kuivseaduseaegne kassi-hiiremäng metsakohina tootjate ja politsei vahel ning pigem meenutavad nad austushärdusega Jamesi, Milleri ja Young´i vendade kangelastegusid kui omavad riigi uusi korrektsusenorme ja seadusi. See muidugi ei takista vastu võtmast kõiki abirahasid ja töötukindlustusi, kuid nii mõttelaad kui ka mägede eraldatus distantseerib sind igal juhul täideviiva võimu esindajatest, piirkonna šerifitest ja ametnikest. Viinavillimine on asendunud methi tootmisega, pilt jääb aga samaks.

Sellistest inimestest maalibki Debra Granik pildi ning teeb seda oma draamavormis hästi. Filmis kohtab küll konflikte, kuid suures plaanis tuksub terve mägederahva süda ühes taktis ja klannide siseselt seda tugevamini. Omasid ei reedeta, kuid seda peab tõestama tegudega, meelekindluse ja ustavusega. Filmi peategelane ei ole veel pere silmis isiksus. Tänu isa heidetud negatiivsele varjule on tal seda raskem ennast maksma panna, võidelda välja õigus oma nimele mis kaalu omab ja kandjast tõsiseltvõetava pereliikme teeb. Kõrvaltvaatajale võib kogukond tunduda julma ja küünilisena, kuid just sellisena on nad paarsada aastat säilitanud oma identiteedi hoolimata alkoholi ja narkootikumide laastavast mõjust. Omasid ei jäeta, jookseb sõnum mitmeid kordi läbi aga omaks saamise õigust tuleb tõestada. Tugev draama-thriller ühe regiooni mentaliteedist, inimestest kelle sangariks on John Kennedy asemel alati olnud Jesse James. 4,5/5

Mägederahvas.

Humble Cemetery - Смиренное кладбище

Smirennoye kladbishche - Aleksandr Itygilov 1989

Esmakordselt viimase aja vene filmide laines liikudes, tuli mul ette situatsiioon kus päris mitu momenti linaloost jäid arusaamatuteks. Selle lõi nii keelebarjäär kui olustiku mitte tundmine, sest kui vene keelega veel kuidagi sai, siis "tagasihoidlikul" surnuaial toimuva sahker-mahkeri mõistmiseks jäi taustateadmistest puudu. Arusaadav pettused olid muidugi teada, kuid kuidas kogu see hauakaevajate süsteem üles oli ehitatud jäi arusaamatuks. Hauakohtade müüki ja eelisjärjekorras hauakivi välja raiumust ma mõistan, kuid tihti jäi mulje, et kogu asi toimub hulga kõrgemal tasemel, mängus olid ju nii natšalnikud kui kuritegeliku grupeeringu liikmed. Hoolimata aga sellest oli tegu ikkagi väga hea draamalooga mis viis vaataja surnuaiavalvurite ning hauakaevajate maailma, kohta kus kunagi teenis üks kohalik allilmaautoriteet endale klitška - Mogila. Oli ka siin kalmistul endisi retsidiviste ja šuurikuid, lisaks lööktööölisi, üliõpilasi ja sõjaveterane, kuid kõiki neid seob ühine nimetaja - alkoholism. Traagiline olustikukirjeldav lugu, karm ja masendav nagu selle aja kinole kombeks oli. 3,5/5

Kalmistutöölised.

Karaul - Караул

Karaul - Aleksandr Rogozhkin 1989

"Esimene väljas...esimene sees..esimene kongis...teine väljas...teine sees..." selliste käsklustega saadeti koerte ning automaaturite spaleeris käed seljal jooksvaid vange autost rongivagunis asuvasse kongi. Tuima järjekindlusega ja ükshaaval. Siis saadeti neid käsklustega tualettruumi ja tagasi ning vahele loeti moraali, et vagunis ei ole ilus sigatseda ning tuld teha ega noaga lavatsitesse ja seintesse tekste või pilte lõigata. "Neli viiendasse! Viies täis! Viies suletud!" Klõps ja taas löödi järjekordse tapivagunis asuvava kongi ees uks kinni. Aleksandr Rogozhkin´i varasem film oli väga minu maitse järgi. Pedantlik pilt vangide konvoeerimisest, detailideni viidud täpsus ning toimingute monotoonsus lõi just õige tooni valvesõdurite argipäevast. Pidev samade liigutuste tegemine ning sõnade lausumine, sinna juurde veel klaustrofoobiline tegevuspaik, ehk vaguni tambur kus kaks meest üksteisest vaevu mööda mahuvad. Ei ole siis imetada, et demblil peagi katus sõitma hakkas ning noorte piinamine järjest tuure kogus. Filmis on konvoisõdurite töö ja vaba aeg. Esimene on vangide kantseldamine, uute peale võtmine ja paar päeva sõitnute maha panek mõne laagri läheduses. Vaba aeg aga oli omakorda jagatud kaheks, noorsõdurite ja dembli vabaks ajaks. Noortel muidugi seda vaba aega sõna otseses mõttes ei olnudki, hea kui sai vanakeste teenindamise ja karauuli vahele paar tundi magada. Peagi teenistusest vabanevad aga nautisid igat momenti, käis traditsiooniliste demblitoimingute läbi viimine ning niisama igavlemine. Taaskord vene perestroikaaegne aus draama millest ma vaimustusin. Väga informatiivne teos mis näitas vanglasüsteemi üht pisikest osa ning väga karm ja julm dedovšina kriitika. Lisaks veel imeilus pilt kus vaguni paaris kupees ja tamburis filmitu vahetus hetkeks möödavilksatava lumise lõputu maastikuga ning see mõjus taotluslikult väga müstilise ning nõiduslikuna. Lõpp oli väheke pingutatult sümbolistlik, kuid suurepärase draamaga on tegu igal juhul. 4,5/5

Aleksey Buldakov´i oli väheke harjumatu nii tõsises draamas näha, kuid kuna tema tegelaskuju oli sümpaatne, siis vajus kõik justkui omale kohale ning lõpuks ta isegi sobis siia.

Na tebya upovayu - На тебя уповаю

Na tebya upovayu - Yelena Tsyplakova 1992

The Road mõjus minu jaoks masendavalt aga järgmine film mille kavva võtsin pani kohe tõsise põmaka ära, lõi justkui noa rindu ja väänas seda sisikonnas. Kultusliku Pillirooparadiisiga debüteerinud Yelena Tsyplakova teine ja siiani viimaseks jäänud film oli minu jaoks maailma kõige kurvem linalugu. Tõesõna, ei ole ma varem näinud ühtegi filmi mis mulle nii laastavalt oleks mõjunud, isegi täna, kolm päeva peale vaatamist olen iga tunni tagant teose masendavamaid momente meelde tuletanud. Vaatamise ajal aga panin kolm-neli korda mängija pausile ja kõndisin mööda tuba ringi, nii valus oli see kogemus.
Rongijaama tualettruumis sünnitanud naine hülgab oma imiku, kooserdab välja ning saab sihitult raudteel tuigerdades vastutulevalt vedurilt löögi. Mõne aja pärast lastakse end enesehävituslikult ülal pidanud õnnetusejärgsete armidega kaetud naine psühhiaatriakliinikust tulema ning ta asub tööle pisikeses renoveeritavas pühamus. Peagi soovitab aga preester talle tööd lastekodus leides, et hüljatuid aidates võib õnnetuke heastada enesepoolse lapsest lahti ütlemise ja leida hingerahu. Valutunne südames aga ei kao ning hoopis suureneb, sest lastekodus nähtav pisikeste pidevad vaimsed ja füüsilised väärkohtlemised vaid süvendavad kaastundliku naisterahva hingevalu. Ei hakka ükspulgi seletama mida kriminaalse taustaga korrupeerunud sadistlikud alkohoolikutest kasvatajatädid 4-6 aastaste poisipõnnide ning tüdrukutirtsudega teevad, kuid tegu ei ole vägivalla demonstreerimise ega odava pisarakiskumisega. Jelena Tsõplakova draama on naturaalne kuvand üheksakümnendate aastate lastekoduelust kus nõukogude ajast jäänud mentaliteet seob end varakapitalismi hüvedemaailmaga ja loob situatsiooni kus laps on justkui tarbeese, mõnikord kasulik äri ajamiseks, kuid suuremalt jaolt tüütu nuttev olend keda võib oma suva järgi peksta või mõnitada. Oskuslikult üles ehitatud konfliktsituatsioonid ja elutraagikad, üksikisiku tragöödia ja laiem kriitiline seisukohavõtt süsteemi vastu mis ei hooli järeltulevatest põlvedest. Kurb, julm ja hingemattev film. 5/5

"Anna mulle andeks!"

Freedom Is Paradise - СЭР : Свобода - это рай

S.E.R. - Svoboda eto rai - Sergey Bodrov 1989

"Vabadus on paradiis", sellise lühendite tähendusega tätoveering on noore kolooniakasvandiku käe peale toksitud. Sasha jaoks on tõesti vabadus ääretult tähtis, kuid kinnise kasvatusasutuse seinte vahelt pääsemisest veelgi tähtsamaks peab ta kohtumist oma bioloogilise isaga, retsidivistist kinnipeetavaga keda poiss elus varem kohanud ei ole. Järjekordse vabadusse tungimise ajal ei sea põgenik suunda tädide juurde peavarju paluma, vaid sõidab ja hääletab end Siberi sisemaal asuva raske režiimiga vanglani, et leida võimalust korraks vaid oma isa näha. Aasta 1989 oli kinnipidamisasutustes karm. Lagunev riik ei suutnud enam küllaldaselt oma tsoonide eest hoolt kanda, õitses isemajandamine ning läbi selle muutus tooni andvaks raha. Ka kolooniaelu ei olnud neil muutumisaastatel kiita, kui varasemalt veel hoiti kasvandikke ideoloogia ja režiimiga vaos, siis nüüd on mõlemaga lood kehvad, lisaks ka igalt poolt välja paistvad majandusraskused ja nii tunduvadki noored "kurjategijad" justkui unustatud lapsed. Riik hoolitseb aga kuidas ta seda teeb, ei huvita eriti kedagi. Sergey Bodrov´i draama on hea realistlik kuva perestroika aegsetest kinnipidamisasutustest, nii täiskasvanute kui laste vanglast ning samuti pakuti ajastule omast linnapilti, jäädes aga kõige selle juures väga sümpaatse mõjuga positiivselt tagasihoidlikuks. Kogu viletsuse ja räpasuse keskel ei kukutud halbu aegu sarjama, vaid seati alati esile inimeste individuaalne hingesoojus ning vastutulelikkus. Võiks isegi öelda, et see vene hinge olemus nii mõnegi erineva kandi pealt. Kõige enam pakkuski film dramaatikas, need kümmekond minutit ekraaniaega mis isa ja poeg koos veetsid, olid väga sügavalt puudutavad ja südamlikud, räägiti vanglamoodi, kuid hoolimisest. Bodrov seenior on alati tugevaid draamasid lavastanud ja seekordne oli minu jaoks neist parim. 4,5/5

Lapsed ja nende isad.

Don't Move, Die and Rise Again! - Замри, умри, воскресни!

Zamri, umri, voskresni! - Freeze-Die-Come to Life - Vitali Kanevsky 1989

Hakkasin paar-kolm nädalat tagasi otsima vene filme mis ausalt kujutasid Stalini režiimiaegset elu Nõukogude Liidus ning leidsin selle Vitali Kanevsky poolt glasnostiaegses avalikustamisetuhinas vändatud draama. Väliselt väheke Valeri Ogorodnikov´i Barak´i meenutava filmi tegevus toimus Siberi väikeses kaevanduslinnas mis võttis suurema osa töökätest kõrval asuvast jaapani sõjavangide laagrist. Peategelasteks kaks last, poiss ja tüdruk, kes püüdsid turul kaubitsemisega oma vanemaid aidata ning jooksid peale kooli töötsooni pilusilmsete vabakäiguvangidega tutvust sobitama. Lavastaja oli loonud poeetiliselt kauni ja samas öövastava pildi nõukogude reaalsusest ja kõige šokeerivam ei olnud üldine vaesus ja armetus, vaid kõigi inimeste vaimsus. Kui lauldi, siis vaid platnoilaule ja kui räägiti, siis lipsas sisse väljendeid mida viisakas inimene ei kasutaks. Piir kuritegeliku ja tavalise maailma vahel oli õhkõrn ning sellest üle minek enesestmõistetav, varaste maailm oli loomulik osa elust ning kellelegi ei tundunud isegi veider, et varastatakse ja pidevalt. Stalini isikukultus jäi siinses filmis tahaplaanile ning vähe oli ka süsteemi kriitikat. Film näitas ajastu olmet, suuremalt jaolt linnaelanike oma, kuid aimu sai ka okastraadi taga aega kandvate õnnetute elust. Teos suutis olla pildi loomisel väga rikas ja peale ühe laagrilinna igapäevase elu, pakkuda veel ka sügavat depressiivset draamat. Lausa imetlusväärse tagasihoidlikusega ehitati üles tragöödia ning ilma ühtegi imalat pisarat pakkumata, suudeti tekitada tume masendus. Vitali Kanevsky linalugu oli ilus, terav ja ääretult kurb pilguheit GULAG´i kuldaega, julm teos ühiskonna mandunud vaimsest tasemest. 5/5

Mustvalge või seepiatoon on sedalaadi filmide puhul pea kohustuslikuks muutunud.

Germany Year Zero - Germania anno zero

Germania anno zero - Roberto Rossellini 1948

Ülimalt traagiline linalugu elust sõjajärgses Berliinis. Filmitud kaks aastat peale sõja lõppu, kuid esimestest kaadritest koheselt torkab silma, et linnas ei ole normaalne elu veel käima läinud. Kõikjal on varemed ja toidusabad, valitseb äärmine kitsikus nii elamispinna, olme kui toiduainete koha pealt, isegi tükike seepi on väärt päevapalka ning päts leiba ja kilo kartuleid on justkui piduroog. Kõik hangeldavad ja varastavad ning seda alates lastest. Tööpuudus ja kibestumine sõjakaotuse puhul, noored mehed on depressioonis, et nende kaasad käivad paari sigareti eest ameerika sõduritega kurameerimas. Suitsu teha tahaks aga kust läheb see piir mille taga ei ole enam sinu heaolu eest ennast ohverdav kallim, vaid okupantide hoor. Ainus kindel asi kogu Berliini Ameerika Sektoris tundub olevat tramm mis saabub täpselt aja pealt. Dokumentaalfilmi tehes ei oleks Roberto Rossellini saanud paremini kui neorealismi kaudu edasi anda kogu sõjajärgse Saksamaa ning Berliini elu-olu. Oskuslikult, kuid ülimalt lihtsalt seatud draama annab kogu masendusele hulga sügavama ning tumedama mõõtme ning muudab seeläbi olustiku empaatiliselt adutavaks, samas kui dokumentalistika oleks vast ainult jäädvustajaks jäänudki. Nagunii kasutab Rossellini audentseid võttepaiku ning poolvägisi kaamerate ette tiritud näitlejaid, kunstiliselt ei ole midagi juurde lisatud ega sätitud, kogu asi baseerub vaid ülimalt puudutaval sisul. Erilist rõhku tasub vaatamisel asetada pisidetailideni mis dialoogidest paljastuvad. Kui nähtud Berliin on üks asi, siis samapalju olustikukirjeldust leiab ka tekstist, lausekatked räägivad tihti isegi rohkem kui kaamerasilm ning peategelaste suust tuleb infot nii uute haldus kui sotsiaalstruktuuride kohta. See on Berliin kus nälgimine, haigused, (laste) prostitutsioon, mustal turul hangeldamine ja pettused ning seksuaalhälbed olid igapäevasteks saatjateks ja me räägime siinkohal veel Ameerika Sektorist, mitte Nõukogude omast. Valus draama, väga traagiline ning masendav. 5/5

Hitleri kõnedega heliplaati jänkisõduritele maha parseldamas.