Shadow Of The Hawk

Shadow Of The Hawk - George McCowan, Daryl Duke 1976

Indiaanifilm musta maagiaga. Vana medicine man läheb suurlinna, et paluda oma linnastunud pojapoja abi kurja nõiaga võitlemisel, kuna poiss kannab eneses kõiki märke tulevasest šamaanist ning vana mehe jõud üksinda kurjamist üle ei käi. Aega noormehele muidugi õpetust jagada ei ole, seetõttu tehakse üks nobe hingede transformatsioon ning noorusjõu ning salateadmistega varustatud uus šamaan võib võitlusse asuda. Kanada väikeseeelarveline kinolugu, natuke horrorit, natuke romantikat ning paar päris head võlukunstiga võitluse momenti, viimastest eriti meeldejääv oli maagilise müüri ehitamine maanteele. 3/5

Surnute hinged naist ahistamas.

Thunderheart

Thunderheart - Michael Apted 1992

Viimati vaatasin Thundreheart´i nii ammu, et isegi ei teadnud veel kes on filmis Jimmy Looks Twice´i nimeliast aktivisti mängiv John Trudell. Film meeldis aga mulle siis ja meeldib siiani, kuigi nüüd märkas mu silm ebakõlasid mis varasematel kordadel silma ei hakanud. Filmi terviklikkus kannatas selle all, et kokku oli proovitud sobitada kolm erinevat tegevusliini. Seitsmekümnendate reservaatide sisesed konfliktid milles põrkusid kokku indiaanipoliitika stagnatsioon ning tõusvas eneseteadlikud rahvuslikud aated ja naasmine niinimetatud juurte juurde. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendate alul esile kerkinud skandaalid kus reservaatides või nende vahhetus lägheduses kaevandati uraaniumi või heideti peideti sinna toksilisi jäätmeid, mõlemal juhul tõusid indiaanlaste risk nakatuda haigustesse ning saada sünnist kaasa mõni tervisedefekt. Ja kolmandaks oli loossse punutud klassikaline new age muinasjutt kõiketeadvast pühamehest ning reservaadi üldisest spirituaalsest atmosfäärist, justkui oleks see maailma perseauk (Pine Ridge) koht kus automaatselt hakkad vaime ja teispoolsuse sõnumitoojaid nägema. Pigem siis koht kus mürgitatud vee joomine vallandab kaua varjus püsinud skisofreenia.

Püüd kombineerida kõike kolme liini ühte filmi oli liiga palju. Kaks veel, näiteks lavastaja versioon Oglala intsidendist ja Pine Ridge´i sõjast traditsionalistide ning reservaadi juhtkonna vahel segatuna müstikaga või siis loodusreaostuse ja müstikaga, kuid kogu kompott oli veits naeruväärne, võttes seega nii ühelt kui teiselt tõsiselt teemalt usutavust. Aga film oli ikkagi mõnus. 3,5/5

Kolm kanget meest mõrva lahendamas.

The Last of His Tribe

The Last of His Tribe - Harry Hook 1992

Harva toon sisse ingliskeelse teksti, kuid seekord sobib see siia blogisse, sest seletab väga konkreetselt ära viimase Jana rahva hulka kuuluva Jahi hõimu liikme traagika. Lõik Wikipeediast: Ishi means "man" in the Yana language. The anthropologist Alfred Kroeber gave this name to the man when he discovered Ishi had never been named. When asked his name, he said: "I have none, because there were no people to name me," meaning that no tribal naming ceremony had been performed. Ja teine iseloomustav hetk on stseen filmist kus indiaaniasjade nõunik soovib Ishit reservaati saata, et ta seal omasuguste hulgas saaks õnnelik olla, mille peale professori assistent vastab, et veider lugu, alul tapsite maha terve rahva ja nüüd muretsete viimase ellujäänu käekäigu pärast.

Telefilm väga sügavustese ei läinud, kuigi viimase hõimuliikme traagika suudeti kenasti ekraanile manada. Rohkem küll oli rõhk antropoloogiaprofessori Alfred Kroeber´i ja Ishi sõprusele kus mehed toetasid ning õpetasid üksteisele oma kultuuri. Arvatavasti tuleb ära vaadata ka dokumentaalfilm Ishist, et saada rohkem tema rahva ja kommee kohta teada kui seda pakkus käesolev linalugu. 3,5/5

Alfred Kroeber ja Ishi.

In MacArthur Park

In MacArthur Park - Bruce Schwartz 1976

Arizona Mohave Reservaadist suurlinna tööd otsima suundunud pereisa püüab peale üle aasta kestnud virelemist lõpuks läbi röövi raha hankida, kuid poolkogemata mõrvab ohvri. Ei tööd, ei raha, laps kodus haige, hotelliarve maksmata ning politseinikud kannul, mees püüab paar päeva veel LA-s end varjata, kuid leheveergudel on juba mõrvari portree ning kinnikukkumine on vaid aja küsimus. Low-budget krimidraama mille võluks oli, peale dokumentalistliku stiili ning suurepärase improvisatsiooni, indiaanlase kujutamine seitsmekümnendate keskpaigas. Stseenid mis demonstreerisid valgete suhtumist põliselanikesse olid kõik suurepärased, eriti hooraga voodis peetud jutuajamine. 3,5/5

Powwow Highway

Powwow Highway - Jonathan Wacks 1989

Reservaadis nagu ikka: töötukassa tsekid kulutatakse baaris piljardi j viski peale, kaevandusfirmad käivad hõimuvanemate nõukogu uute maardlate avamiseks seebitamas, indiaaniaktivistid peavad sütituskõnesid ning keegi jääb narkootikumide salaveoga vahele. Üks mees aga asub uurima oma juuri, vahetab paki kanepi vastu iidvana autologu ning läheb oma tootemilooma otsima, sõdalasehinge leidma. Samasse autosse hüppab ka pikaajaline aktivist ning nii sõidavad kaks meest lagunemisohus autoga läbi mitme osariigi, külastades indiaanlaste jaoks püha mäge, Pine Ridge´i ning Fort Robinsoni kunagist asukohta, sihtmärgiks Santya Fe ning seal maakonnavanglasse sattunud neiu kojutoomine.

Üks meestest on kinni induiaanikultuuris ja püüab olla osa sellest, tuletades meelde lapsena kuuldud legenda ja pärimusi. Teine aga on suunanud kogu oma jõu selle kultuuripärandi kaitsmisele, samas kui ta ise suurt traditsioonidest ei hooli ning peab seda vanurite jampsiks, olles pigem vaenlast kui kaevandusfirmat ja tema materialismi mõistev. Kaks lapsepõlvesõpra ja vastanduvat karakterit ongi filmi põnevaim osa, andes sisevaadet mis mõtted kaheksakümnendate lõpus rez´ides valitsesid, kuidas keegi oma teed valis ja elu seadis.

Peale huvitava realistliku sotsiaalse sõnumi, püüdis film veel olla ka põnevik ning komöödia, kuid ei saanud kummagagi hakkama. Humoorikust võis veel aksepteerida, kuid autodel kihutamis ja kräshimisi ning vanglapõgenemisi ja raharööve oli küll paha vaadata. Samuti täiesti põhjendamatut raharaiskamist mille mehhiklase A Martinez´i poolt mängitud aktivist kohe reservaadist lahkumise järel lahti lõi, nii sobimatu ja rumal käitumine, eriti kui see kõik panna filmi enese kultuuritausta mis peaks indiaanlasi soosima. Nüüd aga jäi mulje, et suur indiaaniõiguste eest seisja valetab hõimupealikule, et saada raha ja siis kasutab seda ebaotstarbekalt priisates, jäädes ometigi puhtaks poisiks, sest "ta on mees kes tead mida teeb". Bullshit! 2,5/5

Mees Santa Barbarast.

The Other Conquest

La otra conquista - Salvador Carrasco 1998

Mõistan hästi, et kui on vaja edasi anda pilti konkistajärgsest euroopa ning ameerika kultuuride segunemisest, siis sobilikult võib teemaks võtta ristiusu ning asteekide vanade jumalate segunemist, kuid mulle on kogu see katoliikluse teema juba eos tüütu. Siin sai aga veel pildiliselt ka näha vastandumisi igav ja huvitav, ehk siis hallid munkade rüüd ning kloostrimüürid ning värvikirev džungel ja ehises sõjarüüd. Või ka kasvõi vaga palvetamine versus vereohvri toomine, igal juhul oli algus nii kenas värvis ja kirevuses, et pakuti hiljem ükskõik kui palju religiosset sügavust või kombedraamat, esimeste minutite müstilisest ürgsest asteekide rituaalist ikka paremaks miski ei läinud.

Konkistafännina oli see mulle loomuylikult kohustuslik film ning ka sisu poolest täitsa hea, hing aga ihkab ikka mõnd lahingut meeste vahwel kus ühel pool raudturvises musketitega hispaanlased ning teisel pool mao, krokodilli ja leopardikostüümides pärismaalased kel laavaklaasist killud sõjanuiadele kinnitatud. 3/5

Topiltzin joonistab järeltulevate põlvede jaoks kroonikat pühas linnas Tenochtitlan´is toime pandud veresaunast.

Miss Navajo

Miss Navajo - Billy Luther 2007

Ester Korkiasaari, kahekümneaastane juuratungeng kes võitis mingis filmiteemalises reality-seebis kinokuniganna tiitli, ei osanud öelda Miki-Hiire autorit, ei teadnud kus asub Bollywood ning küsimusele, et mis on "Kevadest" tuntud Tootsi eesnimi, vastas vabandades, et ei tea, kuna ei tea filmindusest midagi. See tuli meelde kui vaatasin millisest tulest peavad kolme päeva jooksul läbi käima nored navaho tüdrukud kes kandideerivad tiitlile "Miss Navaho Nation". Tähtsaim on osata esivanemate keelt, navahos jutustada lugusid ning vabalt vestelda. Siis nõutakse navaho rahva ajaloo mõistmist, oskust orienteeruda hõimu hetkepoliitikas ning tunda kõiki legende ning rahvapärimusi, osates neid mõistlugusid ka lahti seletada. Ja lõpuks peab tulevane missikandidaat oma sobivuse tõestamiseks tapma lamba, selle nülgima, eemaldama rapped ning valmistama lihast maitsva roa. Kandidaadi ilu on viimane asi mida hõimuvanemate kogu valikut tehes silmas peab.

Väga südamlik ning humoorikas dokumentaalfim noorest tagasihoidlikust Crystal Frazier´ist kes püüab koos kuue teise neuiga missikrooni võita. Informatiivne ning südamlik pilguheit navaho reservaati kus seekord alkoholismi ning methi asemal näidatakse noori südikaid neide ning auväärseid hõimupealikke kes annavad hingest kõik, et nende rahvakultuur püsima jääks. Ilus vaatamine. 4,5/5

Alumisel pildil on vaikne armas Crystal Frazier.

Reel Injun

Reel Injun - Neil Diamond, Catherine Bainbridge, Jeremiah Hayes 2009

Kas teie teatsite, et peale apatšide ei kandnud teised hõimud peapaela, eriti veel sellist indiaaniornamendiga tikitut nagu hilisemad lillelapsed kanda armastasid? Mina näiteks mitte ja sain alles sellest dokumentaalfilmist teada, et indiaanlaste peapael tekkis kuna holluywoodi filmides oli sellega kergem näitlejate paukaid pea küljes hoida. Neil Diamond, Catherine Bainbridge ja Jeremiah Hayes olid võtnud ette ja lavastanud humoorika ning teaberohke filmi võltsmüütidest indiaanlaste kohta mida filmitööstus aastakümneid meile intensiivselt loonud nii, et isegi revisionistlik "Tantsib huntidega" jätab mitmes kohas soovida ning on kaldu stereotüüpsete indiaanikarakterite suunas.

Alustatakse huvitavast inimesest, liigutakse edasi ülla metslase juurde, sealt verejanulise punanahani, maa ja ilmatarkustest tulvil hõimuvanemani ning alles lõpupoole näidatakse, et indiaanlased olid ka täiesti tavalised inimesed. Kümmekond esimest minutit jätsid liiga kergemeelse mulje, tundus nagu oleks lihtsat soovitud kõik indiaanlastega seotud märgid ära näidata, kuid peagi pilt muutus ning teemasid hakati sügavama huviga puutuma. äbi võeti tõesti kõik tähtsamad miilikivid idiaanlaste ja indiaanino ajaloos, kuid seda tehti nii ladna huumori ning sümpaatse austusega, et igati lust vaadata, eriti veel kui filmid põliselanikest huvitanud on ning algteadmised olemas.

Kui lõpuks Atanarjuat - The Fast Runner´ini jõuti, oli mul meeleolu väga ülev ning hinges uhkus uuema indiaani sõltumatu kino üle, kahju vaid, et vimast nii väha demonstreeriti. Minul muidugi kõik Smoke Signals´id, Skin´id ja Dance Me Otside´id nähtd, kuid põhjalikuma tutvustuse korral oleks kindlasti saanud dokfilmi kaudu uusi noori hvilisi juurde.Mõnus reis läbi ühe väikese osa hollywoodi ja ka maailma kinokunstis, saatjateks tuntud indiaaniverd aktivistid, kriitikud, lavastajad ning näitlejad. 4,5/5

Väärtfilm Smoke Signals tuleks endal taas üle vaadata, viimasest korrast on juba aastaid.

War Party

War Party - Franc Roddam 1988

Aastal 1989 oli mul kinost lahkudes pisarad silmas. Kuidagi ei suutnud uskuda ülekohut mis tänapäeva USA-s põliselankele osaks saab ning ei olnud ennast valmistanud ette ka traagiliseks lõpuks mis tundus täiesti harukordne ühe meie kinodes jooksva j'änkimaa filmi kohta. Kakskümmend aastat hiljem pisarat silma ei tulnud ning kõik need nüansid mis selle fimi kommunistliku okupatsioonivalitsuse jaoks vastuvõetavaks tegid olid selged, kuid üsna nukker tunne jäi peale vaatamis ikkagi hingesoppi. Mõtlesin täna töölgi mitmeid kordi selle filmi peale ja leidsin, et noorena kogetud hingeline šokk oli asjakohane ning muutis mind õiges suunas paremaks inimeseks.

Reservaadi nõukogu võtab vastu otsuse korraldada muistse lahingu rekonstruktsioon, pakkuda turistidele vaatemängu mis peaks indiaanikogukonna jaoks raha sisse tooma. Noored tuulepead on aga tülli keeranud lähikonna redneck´idega ning US ratsaväe ning indiaanlaste näidiskokkupõrkes lastakse käiku ehtsad padrunid ning lüüakse tomahoogiga kolp sisse. Veretööst ehmunud indiaaninoored põgenevad südmuskohalt mägedesse ning kuni poliitikud situatsioonile rahumeelset lahendust otsivad, asuvad kohalikud põgenikku jälitama. Valged muutuvad taaskord kauboidest kättemaksu-posseks ning indiaaninoored elu ohverdavateks koersõduriteks.

Nüüd aastaid hiljem märkasin muidugi naiivseid kohti ning telefilmilikke momente, kuid lufgu sellest, et pealispinna all keevad samad tunded, punanahkade ning kahvanäguide vastandumine, köitis mind siiski. Isegi püütud pagana skalpeerimine valgete poolt oli sees, mida paremat ikka näidata sellest kui erinevas kultuuris elavad inimesed rez´i ääres ja sees. Film oli juurte leidmises, tahtmatult valgete poolt, kuid palju tugevama tunnetusega indiaaninoorte seas. Kurb film intsidendist mis vallandas sajandeid poliitilise korrektsuse alla maetud põlisomadusi. 3,5/5

Tänapäeva indiaanlased metsas sissielu veetmas.

Coyote Waits

Coyote Waits - Jan Egleson 2003

Tony Hillerman´i kriminullidel põhinevat põnevusfilmidega on alati üks ja sama: mõnus müstiline õhkkond ja huvitav antropoloogiline lugu päädib üsna läbinähtava ja vaese lõpuga. Väga mõnus on vaadata reservaadi elu, kuigi valukohtasi just otseselt esile ei tooda ning nagu teada, kujutavad just need seda tänapäeva indiaanikogukondade elu kõige paremini. Väga mõnus on ka kerge maagiline puudutus, hingedemaailma pidev kohalolu põlisasukate juures ja põnev on jälgida ka detektiivitööd, kuid lõpus on ikka nii, et ootamatusest jääb väheks ja kõige ilmsem kahtlusalune ongi mõrvar kes enne tabamist püüab veel mingit seebiooperlikku lauset sättida või halva actionfilmi stiilis üleolekut demonstreerida. 3/5

Skinwalkers

Skinwalkers - Chris Eyre 2002

Tony Hillerman´i krimiromaanide järgi on vändatud üsna mitu filmi, mina alustasin kogemata kõige viimasest (A Thief of Time), kuid selest pole lugu, sest peategelaste läbi filmiseeria jooksvad eraelulised seigad adub ära ning mõrvalugu on nagunii igas loos erineva taustaga. Mis aga ühtne, on tegevus indiaanireservaadis kus kaks native politseinikku tänapäevaste uurimismeetodite ning hõimutraditsioonide vahel otseteed otsdes lõpuks kurikaelad nabivad.Käesolevas loos hakkas keegi tapma hõimu pühamehi, šamaane kes kunagi olid seotud reservaadis toimunud keemilise reostusega ning ega vaataja jaoks just süüdlase leidmine raske olnud, tui lihtsalt tähele panna milline tegelane saab põhjendamatult palju ekraaniaega, kuigi on "väike mutter". Televisioonifilmi lihtsusest hoolimata meeldib mulle ikka neid reservaadifilme vaadata, eriti kui lavastajatoolis indiaaniverd Chris Eyre. 3/5

Uurija Leaphorn oma abikaasaga.