Attack on Titan

Shingeki no Kyojin - Tetsurō Araki 2013

Jah, on küll nii, et kuradi palju pakutakse still-kaadreid ja liiga tihti langetakse meenutustesse, näidates siis taas ja taaskord juba varem ekraaniaega saanud materjali. Säästurežiim töötab, kasutatakse samu taustu, fillitakse episoode kuis saab ning hoitakse mitmeid sekundeid sama pilti ekraanil. Aga kannatage ära, alates 14. episoodist tulevad uued algustiitrid ja sari saab uue hingamise sisse. Näha on, et raha anti juurde, kuna vaatajanumbeid jagus ning animatsioon paraneb mitmed korrad, täitemomentidele aga ei jää üldse ruumi, sest algab armutu action.

Sari haarab kaasa seal neljanda-viienda episoodi juures, kus noored kursandid saadetakse oma esimest titaanidega peetud lahngut pidama. Ei mingit animele omast hurraa! ja edasi! fiilingut, tuim tampiv reaalsus kohe näkku, laipu siia ja sinna ning kes esimesest kokkupõrkest eluga pääses, neil püksid hirmust täis kustud. See esimene kokkupõrge sidus mind teleka ette, andis teabe sarja õige olemuse kohta, sest sinnamaani oli natuke romantikat ja natuke japside tobenalja saanud. Edasi aga surm ja purustamine. Ja mõned episoodid hiljem eepiline lahing Rose´i Müürist väljaspool, kolm-neli episoodi kestev skautide retk, kus hingetõmbeaega ei antud ei tegelastele, ega vaatajale.Vapustav!

Muidugi on põnev teada saada titaanide olemuse kohta, nende päristolu ning võimete, kuid minu jaoks oli sarja põhiline tugevus hea militaristlik taust, korralikult läbi mõeldud manöövrid ning strateegiad, ägedad relvad ja liikumisvahendid ning nende kasutusoskus. Nojah, eks võib ju mossitada, et skautide hobused oleksid pidanud titaanidega peetud ajujahi käigus väsima, aga see on tühiasi, sest action ja sellesse põimitud saladuste esile toomine, vaigistasid mu peas iga kriitikanoole.

Attack On Titan on ägedalt välja mõeldud maailmaga, väga isikupäraste ja kiiresti omaseks tegelaskujude ning ahhetama paneva madistamisega verine ohvriterohke sõjasari. Tapmise ja tapetuks tulemise militaar-anime. Jään ootama järge, sest nii mitmed saladused jäid veel avaldamata. Samuti tahaks näha lubatud täispikkasid animefilme ning live actionit. Hetkel ilmunud kaks boonus OVA-t, kuid neid soovitan pigem vältida, rikuvad läbi väikeste vasturääkivuste ülejäänud sarja muljet. 4/5

Antarctica

Nankyoku monogatari - Koreyoshi Kurahara 1983

1958. Esimene Jaapani ekspeditsioon Antarktikas saab neile vahetust toonud laevalt käsu pardale tõusta, jättes neid ustavalt teeninud kelgukoerad kuni mõne päeva pärast maabuva teise ekspeditsiooni hoolde. Koerahooldajad kontrollivad üle koerte kinnitusrihmad ning ketid ja lähevad järgi saadetud väikelennukiga jäälõhkujale. Ilm aga ühe halveneb ja halveneb ning lõpuks võetakse vastu otsus naasta kodusadamasse ja kogu teine ekspedititsioon ära jätta. Otsus tähendab ühtlasi seda, et jaapanlaste baasi kinni köidetud kelgukoerad jäetakse saatuse meelevalda ning laeva kapten keeldub isegi autoriseerimast ühte tagasilendu, et koerajuht saaks oma ustavad kaaslased mürgitada, selle asemel, et neid lihtsalt jääle surnuks nälgima jätta. Mis edasi toimuma hakkas oli üsna uskumatu ning kui võtta arvesse veel, et põhineb tõestisündinud lool, siis ei ole ka ime, et Hokkaidol aretatud sahhalini huskide üle jaapanlased sellist uhkust tunnevad. Ega siin muidugi spoilerdamata suurt edasi rääkida saa ja seetõttu ütlen vaid, et tegu hea helitaustaga südamliku ja ääretult traagilise looduse ja loomafilmiga, mille miinuseks on vaid mõned kohmakad stuudiovõtted ning jaapani loomafilmidele liiga omane narraatortekst. Ilma viimaseta oleks linalugu minu arust veelgi mõjusam olnud. Aga teile soovitan peale filmi vaatamist netist veel koerte saatuse kohta lisaks lugeda. 4/5

Esimene ekspeditsioon oma koertega.

Dogra Magra - Dogura magura

Dogura magura - Toshio Matsumoto 1988

Austades filmiga hullumajast, on mul alati sees hirmuvärin, et järsku keegi "geenius" püüab taas ekraniseerida Poe loomingut. Kahtlus, et kohe-kohe selgub tõsiasi, mille järgi hullud on tegelikult doktorid ning nende järelvaatajad diagnoosidega inimesed. Eks nüüd tibatilluke mängiti siinses kinoloos ka selle vaatenurgaga, kuid õnneks suurem rõhk oliomapärasel krimilool. Igat sorti baasiks olevad psühhoanalüüsid jätsin mina kõrvale ning keskendusin filmi veidrale detektiiviloole. Raamatu autor Yumeno Kyūsaku oli neti andmetel enne oma sürreaalse tippteose Dogra Magra kirjutamist just krimkasid vorpinud ning selle žanri sidumine abstraktsionistlike kahespidiste dramaatikatega oli filmi tipp, kus põnevus seljatas paljukiidetud visuaalse mängulisuse. Minu jaoks kahjuks aga lõpus võttis võimust just viimane ning mõrvari leidmine muutus liiga mitmeti mõistetavaks ulmaks. Üks hulludoktor leiab siit kindlasti vaimustavaid meetodeid ja patsiendi sonimiste huvitavaid visuaalseid külgi, kuid jalad-kinni filmisõbrale jäi lõpuks asi liiga sumuseks. 2,5/5

Justkui tuttava joonega poster, kas järsku Suehiro Maruo?

Gyo: Tokyo Fish Attack

Gyo - Takayuki Hirao 2012

On selle animatsiooni kvaliteediga nagu on ja kõik need maitsetult arvutigraafikaga segatud kaadrid elab samuti üle, sest baasiks ikka nii kõva stoori, et kergitad vaatamiseajal mitmel korral kulme ja kordad asjatult enesele, et enam kõvemat vinti nad peale keerata ei suuda. Muidugi suudavad, sest põhineb see anime Junji Ito samanimelisel mangal ja ega see mees oma mõttelennule mingeid piire seadma ei asu. Aga lugu järgmine, et merest hakkavad kaldale ronima metallist jalgadega kalad ja siis on kõik kohad paha haisu täis ja siis hakkavad inimesed justkui zombistuma ja lõpuks näeb isegi üht metalljalgadega lehma inimest söömas. Vahepeal näidatakse veidrusi lisaks ning püante tuleb robinal juurde. Kehvapoolselt animeeritud, kuid veidra ulmelise horror-loona suurepärane. 4/5

Screenid animest ja pilt mangast.

Five Numbers! - Norageki!

Norageki! - Hiroaki Ando 2011

Keskmine korralik OVA. Maa orbiidil tiirlev vangla kus ärkavad kunstunest viis kinnipeetavat ning asuvad otsima võimalusi kosmosejaamast maale pääsemiseks. Viis inimest kes üksteist kunagi näidud ei ole, teineteisest midagi ei tea ega midagi ühist ei oma nii, et endast väära muljet jätta on imelihtne ning siia taha see põnevus end korraks peitiski. Tunne oli justkui oleks sedastoorit juba varem kuulnud ning mitmeid hetki varem näinud, aga kuna tegu korralikult animeeeritud lühilooga ning sci-fi aspekt iseenesest samuti igati aus, siis võis selle väikese ulmekaga rahule jääda. 3,5/5

Three Slave Women

Three Slave Women - Osamu Sato 2009

Nagu pealkirigi ütleb, on tegu kolme naisega kes armastavad SM-mänge ning nad kõik on sisse võetud neile läbi valude ja alanduste armastust jagavast sidumismeistrist. Viimane püüab siis neutraalust pidada, jätta suhted kliendi ja teenusepakkuja tasemele, kuid vaesekesel ei kuku see alati just nii hästi välja kui tarvis, sest kuigi naised soovivad mehe mängudes olla allaheitlikud, püüavad nad aga taas ja taas mehe eraelus dominantset rolli enese käes hoida. Poputada räsitud olemisega meistrit ja sättida tema elu nii, et püsiksid ise pidevalt valgussõõris, enim ihaldatud lemmikorjadena.

Suurepärase SM filmi New Toyko Decadence lavastanud Osamu Sato seekordne linalugu oli väike armas draama. Mõned humoorikad momendid läbi rumalate situatsioonida, kuid valdavalt lihtsalt episoodid elust mis ilmselgelt tänu vähesele ekraaniajale (umbes20 minutit per naine) jäävad lõpuni sügavuti välja mängimata. Seal kus New Toyko Decadence pakkus tugevat selgepiirilist hinge minevat stoorit, jääb Three Slave Women paljuski vaataja fantaasiale toetuma ning tulemus sõltub just sellest määrast emotsioonidest mis vaataja filmile omas peas kaasa annab. Osamu Sato võib ju SM-undergroundi kujutada oskuslikult, vaataja ülesanne on aga see maailm sama oskuslikult vastu võtta, teades samas, et paratamatult jäävad sellised mängud valdavalt võõrasteks. 3/5

Köidikutes koduperenaised.

Henge

Henge - Hajime Ohata 2011

Öeldi bodyhorror ja ma hüppasin kohe ligi. Oli bodyhorror küll, üks mees muutus putuka laadseks monstrumiks kes õgis inimliha, aga pigem oli tegemist ikka romantilise draamaga kus abikaasa kujumuutusest end mitte häirida lasknud naisterahvas hakkas meelitama koju mehi tänavalt, et nendega oma tagatoas varjavat putuk-meest toita. Milline pühendumus! Selle asemel, et abielulahutus kohe sisse anda, asud kuritöö teele ja sammud oma mehe kõrval lõpuni välja. Lõpp oli õnneks jaapanlikult lustakas ning see päästis igavamapoolse filmi. Väike lõpuvemp, samas tüüpiline aga seegi, oli lihtsalt hulga põnevam kui tüüpiline hääbumine. Japside jant, ei midagi erilist. 2/5

Filmi mitteametlik english nimi on Metamorphosis.

King of Thorn

Ibara no O - Kazuyoshi Katayama 2009

 Kohe kui kaksikud ekraanile ilmusid, oli selge, et mingit laadi juraks asi kisub, sest kaks ühe näoga pliksi toovad juba aastate inertsiga kaasaalatiklišeed kus vahetatakse isikuid või siis on nende vahel mingi telepaatiline side. Ei saadud sellest siingi ümber. Anime keskkoht oli aga üsna põnev, aga täpselt sinna maani kuni hakati seletama, et mis lõpuks toimus, mis värk seal uurimislaboris toimus. Lahendid saabusid koos haigutusega. Metsavana siin soovitas paar kuud tagasi üht head sci-ffi animet, aga nagu aru sain, siis oli tegu triloogia esimese osaga ning jäi seetõttu vaatamata. Käesoleva tilulilu Okasroosikese looga flirtiva sci-fi jurtsu asemel aga oleks võinud. 2/5

Starship Troopers : Invasion

Starship Troopers: Invasion - Shinji Aramaki 2012

Uue Starship Troopers´i animatsiooni hinne oli veel kuu aega tagasi IMDB-s 2,8, aga kuna ikkagi ju Starship Troopers, siis kuidagi ei saa vaatamata jätta. Ei saa ju, teate küll! No ja võtsingi ette ning siis imestasin, et justkui liiga madal hinne, sest võrreldes järjefilmidega oli anime ikka hulga põnevama sisuga ning parema teostusega. Inimeste näod olid küll väga isikupäratud ning tuimad ja mitmed lahingstseenid samuti puised, ehk siis sedalaadi, et näidati vaid leegitsevaid automaaditorusid, reas seisvaid troopereid ning kuulirahes väänduvaid putukaid, aga üldpildis võimaldas animatsioon ikka hulga enamat kui need kaks järjefilmi. Ja arusaadavalt nägi ka kenam välja kui Roughnecks´ide seiklused. Nüüdseks on hinne tõusnud loogilisema 5,8-ni.

Kiituse poole peale läheb originaalfilmi tegelaste kasutamine, mis siis niiväga sellest, et nende häälenäitlejad teised ning isegi näod ei klapi, aga lõpuks ikkagi ju omad tuttavad poisid. Tore, et ka suurem osa ajast hoiti kaitsekiivreid peas nii, et tegelaste rumalaid arvutigraafikas loodud nägusid imetlema ei pidanud, vaid missioonidel käisid üsna ühtemoodi välja nägevad soomusturvistes sõdalased ning vahele eksis samuti üks enam-vähem aksepteeritav mecha. Edasi viidi ning arendati sutsuke ka esimeses filmis loodud maailma ning kuna tegu ei ole just lasteanimatsiooniga, siis sai ekraanil näha ka tisse ja verd. Uus japsidega koostöös valminud Starship Troopers'i animatsioon (anime) oli justkui segu Paul Verhoeven'i ja Robert A. Heinlein'i Starship Troopersitest, kuhu natuke justkui oleks näpuotsaga lisatud Leo Kunnase tuleviku militaarmaailma. Loogikavigu leidub ja tobedusi samuti, kuid üsna mõnus oli siiski vaadata. No ikkagi Starhip Troopers ju, teate küll - c'mon you apes, you wanna live forever? 3/5

Soomustes on kõik trooperid ühte nägu, duširuumis aga leidub erinevusi.

Gantz : Perfect Answer

Gantz: Perfect Answer - Shinsuke Sato 2011

Järjefilmi nimi on küll Perfect Answer, aga väga perfektsed need ei ole, sest ikka jäi paratamatult paar asja kummitades vastust ootama. Mõningaid vastuseid aga antakse, Gantz´i maailma avardatakse ning üsna õiges suunas näidates, et kõik ei pruugi olla nii mustvalge kui esialgu paistab. Lugu ise oli esimesest osast põnevam, aga kui alguses tundsin puudust stoorist ning kirusin väheke taga erinevatega tulnukatega madistamisi, siis seekord oli vaat' et vastupidi - stoorit oli piisavalt, aga omanäolisi vastaseid nappis. Aga ikkagi ulme ja loopõhiselt põnev ulme, pluss lõpus veel aasiapärane eepilist laadi eneseohverdus. Anime seriaaliga tutvust tegema ei hakka, aga mõne Gantz´i filmi vaataks küll ära. Another Gantzi vast mitte, selle oleks pidanud kahe vahele paigutama. 3,5/5