Heavy Metal Picnic

Heavy Metal Picnic - Jeff Krulik 2010

"Heavy Metal Parking Lot" oli kohene kultusfilm ja mul on tunne, et pikniku tegijad salasoovides lootsid seda sama. Aastal 1985 korraldasid mõned laisklevad Maryland´i noored väikese metal festari oma sõpradele, kuid kohale vajus mitmeid teisigi värvikaid tegelasi ning pidu venis tervele nädalavahetusele. Kogu jooming võeti videoentusiasti poolt linti ning aastal 2009 näidati seda kohalikele, nüüdseks juba keskeas esinenud bändide liikmetele ja paikkonna maakatele ning paluti kommentaare. Lõbus oli noorena ja naerma ajas enese nägemine mehi nüüdki, sest tegu ikka korraliku redneck´de laaberdamisega, peoga kus tooni andsid purjus kohalikud jõmmid ja hulka eksinud ka mõni tõsine hevimees, kusjuures viimased nägid suvaliste maajorsside taustal välja eriliste tontidena. Kohal olid ka peenema maitsega härrad muusikaajakirjanikud, kel seljas Slayeri särgid ja iga teine sõna death-metal. Lahe vaadata, kuid kultusfilmi seekord sündimas ei ole, sorri vaan! 3/5

Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.

Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.

Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.

President Wolfman

President Wolfman - Mike Davis 2012

Paar aastat tagasi tegin Mike Davis´ega oma blogi jaoks väikese intervjuu. Juttu jätkus aga kauemaks, saatsime teineteisele veel mõned meilid ja filmihärra kirjutas oma kodulinnas head mussi pakkuvatest klubidest ning kutsus külla, et lähme koos kuulama seda kõige õigemat psühedeeliafunki. Ju ma siis jäin oma meiliaadressiga tema kontaktide hulka, igal juhul kuid hiljem sain kirja, et näe, uus film valmimisel ning järsku saad rahaga aidata. 1000 dollari eest oleks oma nime produtsentide hulka suruda saanud. Nüüd filmi vaadates oli natuke naljakas tunne, oleks ju Trash Can Dance´i logo rahasummade eest filmi algusesse saanud, aga ega seda raha siis sel ajal niipalju olnud, et üle ookeani saatma hakata. Film valmis lõpuks ka ilma minu rahalis toetuseta.

Taaskasutatud filmimaterjalist kokku lõigatud. Põhjaks võtud 1973 valminud The Werewolf of Washington Dean Stockwell´iga peaosas ning sellele siis vastavalt vajadusele kümneid ja kümneid teistest filmidest pärit klippe sisse monteeritud. Ei ole mingi uus teema, aga lahedaks teeb asja lavastaja lähenemine huumorile. B-filmist tehakse uuesti b-film, ehk sama äpulik käpuli on ka uus materjal, samalaadsed halvad habetunud naljad ning sarnane odavus otsast lõpuni. Halvad madalad naljad ja meelega sätitud haltuura lõikelauatöös muudavad aga filmi vähemalt minusuguse madalalaubalise huumori austaja jaoks väga maitsvaks palaks. Mitmed uued ajakohased teemad sees küll, aga ei midagi õigesti, ei ühtegi värsket vaimukust nendega seoses ega teravat nipikust, kõik ühtmoodi halb halb halb. 4/5

Dean Stockwell ja libahundi pentagram.

The Park Is Mine

The Park Is Mine - Steven Hilliard Stern 1986

Tommy Lee Jones Vietnami veteran. Leiab sõbra plaani, mille järgi väike terrorirünnak NY Central Park´is paneks inimesed mõtlema nii hüljatud veteranide kui kõigi puudustkannatavate olukorrale. Laseb õhku mõned pommid, seab lõksud teda nabima tulnud politsei eriüksusele. Elab keset suurlinna asuvas pargis rambolikku partisanielu ja püüab oma teoga läbi meedia rahvast kaastunde ja teineteise abistamise teele pöörata. Kaheksakümnendate unelm, tänapäeval enam terrorismiga südameid ei võida ega hingeheadust esile mana. Nüüd saadetaks droon pargikohale ja tehtaks sellise ullikese guerillaga üks-null nii, et mees ise ka ei märka kust poolt surmav löök tuli. 2,5/5

Terrorist.

Shotgun Stories

Shotgun Stories - Jeff Nichols 2007

Americana, mille puhul ootad kogu aeg ääretult teravaks aetud lõpplahendust, kuid lõpuks pakutu on ikka kordi parem, sest ega ühest peredraamast olegi ju vaja action-filmi välja pigistada ning eks tavaelus riiud lõpuks sobitataksegi hulga täiskasvanulikumalt. Lugu siis kahest vihavaenus olevast perest, kes jagavad sama isa, esimese naisega saadud kolm poega ei suuda isale nende juurest lahkumist, aga ka mehe varasemat loomust andestada ning vaenavad mehe uut peret. Väikelinna elu, kõik tunnevad kõiki ja vaen on kogu linnarahva kõneaineks ning leidub neidki kes vahelt surkimas käivad, aeg-ajalt hagu alla panevad. Kena USA draamalugu, Michael Shannon oli väga hea. Vaatasin vaem ära sama lavastaja, Jeff Nichols´i, uue linaloo Mud, aga see muljet ei avaldanud ja sellest kirjutada ei viitsi. Või noh, kunagi hiljem. 3,5/5

Hannibal - 1. season

Hannibal - 1. season - created by Bryan Fuller 2013

Kirjutasin just The Fall sarjast ja meenus, et suvel sai seda va Hannibali samuti vaadatud. No ma ikka praakisin kohe välja, aga siis üks usaldusväärne sarjasõber soovitas ning uuesti listi ta läks. Minu jaoks oli ta koht aga seal väljaspool, sest ega haledamat sitta mu silmad suvel ei näinud ja kui ka nägid, siis hetkel küll ei meenu. Mis kuradi CSI seeriamõrvari eri? Et kõik on järsku ühed faking asjatundjad ja spetsialistid seal ulmefilmi laboris ja siis veel üks emo kambas, kes kogu aeg nutab, sest tal on paranormaalsed võimed, aga Xavier´i kooli vastu ei võetud, vaid peab pipravitust tsiki, ebaloomulikult julma toonikaga ja ennasttäis kokaga ringi jõlkuma. OK, selles kokas on klassi, aga vaid siis kui ta oma vastuvõturuumis suu lahti teeb, aga muidugi peab ta igas ameerika kolkas asjamees olema, võrke vedama ja kärbseid püüdma. Ja siis ülejäänud aktivistide kamp silkab samuti maksumaksja raha eest mööda kontinenti edasi-tagasi, jookseb iga mõrva peale kohale, kuigi uurimisel järgitavad protokollid sellist asja ei luba. Ime lausa, et Alaskal ära ei käidud.

Mäletan, et aastal 2001 oli briti sarimõrvari seriaal Messiah ning seal mõrvar jättis laibad põnevalt maha, andes sellega edasi sõnumeid ja varem tegi seda Se7en, aga aastal 2013 on minul väga igav igasugust verist nipitamist vaadata, eriti veel siis kui see on mõeldud hollywoodlikult vaataja ahvatlemiseks, aga mitte korralikult kirjutatud stoori osaks. Selline mõrvade põnevamaks muutmine, mis hästi välja ei kuku, vaid hoopis tülgastust tekitab. Aga eks peale Punast draakonit ja Voonakeste vaikimist on Thomas Harris muutunudki järjest rohkem sopakirjanikuks ning ega siis tema järgijadki paremad ole. 1,5/5

The House I Live In

The House I Live In - Eugene Jarecki 2012

Veider jah, et alkoholireklaamid rihivad sinu heaolu täiustamise poole, püüavad niigi mõnusat olemist märgistada alkoholiga, justkui annaks see veel paar pööret juurde. Pista piknikukorvi paar siidrit ühes, võta õlu kui sõbraga linnas kohtud või kangema kraadiga margijook õhtul peale päevatööd tugitoolis vaba minutit võttes! Mulle meeldis väga siinses dokumentaalfilmis ühe intervjueeritava uuriva ajakirjaniku sõnad, et ta elu on piisavalt huvitav ja lahe ka ilma narkootikumiteta, kuid tal peaks ometigi olema õigus neid tarvitada kui tuju tuleb. Üsna täpselt sama mis ma ise mõtlen. Hetkel küll tunnet ei ole, et võimalusel viskaks peotäie rattaid keele alla, veaks valget vagu või ajaks lusika kuumaks (kanep ei ole kunagi mulle sobinud), aga kui tahan, saaksin seda teha ning loodetavasti hankida kraami sel juhul legaalset kanalit pidi. OK, esialgu pole me ju veel ravikanepinigi jõudnud, rääkimata siis apteegikokaiinist. Esialgu räägime alles sellest, et kui sul taskus peale hommikuse doosi veel ka õhtune, siis pole mõtet kohe türmi saata. The House I Live In räägib USA valitsuse absurdsetest seadustest mis laastavad ühiskonda ning hävitavad indiviide. Sotsiaalprobleemidest mille lahendusi otsitakse vaid piitsa ning mitte prääniku abil ja kus poliitiline näotegemine ja on lõpuks tähtsam reaalselt toimuvast. Statistiliselt võib väärseletada, et kuna rohkem diilereid on vangis, siis seda edukam on narkovastane võitlus, kuid tänaval on iga kinni nabitu asemele kohta ootamas mitu foot soldierit. Ei ole nii täpselt kursis, kuid mul on eesti puhul samuti tunne, et eduka narkootikumide piiramisena esitletakse võrkude viisi prügikala, samas kui haid edasi ujuvad. Ja ega saa neid haisidki ju välja noppida, narkarid lähevad abiprogrammide ja selgitustöö nappuses siis täitsa hulluks, kukuvad standartkraami puudusel pesupulbrist ja kaminasüütevedelikust hirmuäratavaid asju kokku keetma, mädanevad elusalt ja põlevad heleda leegiga. Inimlikum ja säästlikum oleks hoopis kliente diilerite juurest neid ära tooma hakata, püüdes neid jalule aidata, sest kui raskerelvadest peetud sõda narkootikumidega ei ole USA-s tulemusi andnud, siis kuidas saabki sama meil läbi minna? Aga lõpuks on surnud ring nagunii, ei ole ühendriikides neile uut elu läbi töökohtade pakkude, ega suuda ju siingi riik oma kulul rehalibiteerituid lõputult poputada. Süstigu siis pigem edasi, järsku pakuks järgmisele põlvkonnale töökohti ja läbi selle piisavat heaolu, et nad narkootikume ei tahakski panna. Et nad võiksid kui tahavad, aga et see neil ainsa huvitava asjana elus ei tunduks. The House I Live In´i kiituseks tuleb öelda, et ääretult professionaalselt monteeritud, vägagi teaberikas ning teemakasitluses meeldivalt piiri pidav. Illustreeriva selgitusega nii, et lihtsaimgi otu asjadest aru saaks, inteligentse lähenemise ning maitsekalt üht või teist sümpatiseeriv. Ainsa möödapanekuna jäi silma oskamatus leida mõnda innercity noort, kes diileriks hakkamise paratamatust sama mõistetavalt oleks osanud seletada kui professorihärra või endine krimiajakirjanik. Jutt, et diiler respekt olla ja siis saab osta kõigile sotsmajade noortele jäätist või botaseid töötas vastu haritud meeste analüüsile vastu ja kuigi viimastel on kahtlemata õigus, jääb kahtluseuss ikka hinge kripeldama, et kas tõesti mõistatav paratamatus või soovitud inimlik kehklus bossi panna. Soovitan vaadata! Soovitan DVD-d, seal 6 lisalõiku informatiivse tekstiga. 4,5/5

Gangster Squad

Gangster Squad - Ruben Fleischer 2013

Enne James Ellroy "L.A.: City of Demons" dokumentaalsarja juurde jõudmist otsustasin end meeleollu sättida selle Los Angeleses toimuva thrilleriga, kuid igasugune meeleolu jäi seekord tulemata, sest midagi nii halba ei olnud ma ammu nägema juhtunud. Based on real story my ass. Muinasjutt missugune, kõik klišeed kenasti kokku pandud, kaasa arvatud see kangelase poolne kurikaela armukesega semmimine. Standartsed action-kohad, igavad tulevahetused ja tagaajamised. Tundub, et nüüd pean kiiremas korras selle Ellroy asja ette võtma, et normaalset meeleolu taastada. 1/5

Mickey Cohen

InAPPropriate Comedy

InAPPropriate Comedy - Vince Offer 2013

Kui juut teeb rassistlikke nalju, siis see kaotab justkui poole oma mõjuvõimust. Juute keegi rassismis süüdistada ei saa ning seetõttu on sedalaadi huumori monopol nende valduses, vaadake ükskõik millist komöödiat või seriaali, kus aga pilatakse juute või toonikaid, seal ikka valitud rahva pojad ise taustal. Nii nagu toonikad võivad vabalt üksteise suunas N-sõnu loopida, võivad ka juudid kõiki nende ümber olevaid tõsiseku ning legende ükskõik kui palju väänata ja isegi tõtt endi kohta ekraanile lubada ilma, et keegi rassismiküsimust esile toob. Mõned juudid räägivad samu asju huumori asemel tõsises vormis ning nemad ei pääse, vaid saavad kohe enesevihkajast juudi märgi külge. Aga nalja teha võib juut palju lustib, oma poja tehtud eneseirooniast peavad lugu teised juudid ning poliitkorrektsusesse köidetud valge heteromees saab seda vaadates samuti natuke auru välja lasta. No vaatan minagi ja itsitan, et näe kus mees paneb, oskab valusat nalja teha küll. Häiris muidugi see, et niinimetatud reality hetked olid kokku mängutid ning lavastatud, kuigi püüti pakkuda tõe pähe, kuid dialoogid olid ikkagi ääretult vaimukad. Siis valdavalt, sest lipsas sisse ka labasusi. Ma nüüd rääkisin filmis olevast The Amazing Racist karakterist ning sketšidest temaga, aga see on koos pornofilmide kriitikutega kogu linaloo ainuke vaatamist vääriv osa. Muu on ikka nii halb satiir, et piinlik kohe vaadata. The Amazing Racist ja The Porno Review mõlemad pea täishinnet väärt, aga üldhinne tänu muule jurale keskmise kanti. 2,5/5

Pornokriitikud.

The Gold Rush

The Gold Rush - Randall MacLowry 2006

Kalifornia kullapalavik jutustatud läbi viie tegelase elukäigu. Kõik viis jõudsid aga jõgedest kulda pesema aasta peale seda kui suurimad kamakad olid juba taskutesse pistetud ning järgi vaid legendid sellest, et kui palju üks päevaga välja uhtus või teine mõne tunniga eluaegse heaolu oma sadulataskutesse pakkis. Ometigi pakkus Kalifornia kõigile midagi, sest noor maa suutis pakkuda muid hüvesid, oli selleks siis võimalused alustada oma äriga, kaubelda maatükkidega, panna püsti restoran või nautida lihtsalt metsikut vabadust kus kodune kirikuõpetus tihti kaardilaua taga hooradega viskit kulistades ununema kippus. Kalifornia õnn ei peitunud alati hernesuurustes kullatükkides. Huvitav pilk USA 31. osariigi loomisesse ja lapsepõlve. 3,5/5

Pildil küll valged ja hiinlased sõbralikult kõrvuti, kuid tegelikkuses hoiti üksteisest väga eemale. Põhilise litaka said aga mehhiklased, keda pisimagi, tihti kellegi teise poolt korda saadetud, korrarikkumise eest oksa tõmmati.

Évocateur : The Morton Downey Jr. Movie

Évocateur: The Morton Downey Jr. Movie - Seth Kramer, Daniel A. Miller, Jeremy Newberger 2012

1988 otsustas MTV produtsent paisata eetrisse uut moodi vestlussaate, mille eesmärgiks oli rahva valgustamise asemel hoopis nende patriotistlikele konservatiivsetele mõttemallidele surumine ning selleks palkas ta saadet juhtima karismaatilise Morton Downey, Jr´i, kes lihtsalt sõimas kõiki liberaalseid väärtusi austavaid saatekülalisi kommunistideks ja satanistideks. God bless America! Kes vähegi teelt eksis, rääkis kanepi legaliseerimisest, naiste õigustest või homoseksualismist, sai kohe rämeda sõimu ja teravalt torkava kriitika osaliseks. Menusaade, mille kõrval kõik Geraldod ja Jerry Springerid kahvatusid. Trash TV võimas esiisa. Saade, mida tänapäeval teha ei saaks, sest Mortoni valusalt ründav humoorikus annaks alust tuhadetele kohtukeissidele, aga 25 aastat tagasi oli veel kõik lubatud ning stuudiokse taga lookles järjekord inimestest kes 15 minutise kuulsuse eest olid valmis end avalikult häbistada lasta.

Meediakriitikud muidugi nägid läbi, et võltspatriootlikusega püütakse vaid vaatajanumbreid, kuid lihtrahvale jättis mölaklik saatejuht ausa ja otsekohese inimese mulje nii, et ülepäeva hüppasid numbrid kõikjal lakke ning Mortonist sai armastatud superstaar. Mida kiirem tähelend, seda piinlikum alla kukkumine. Poolteist aastat hiljem oli pakiti stuudiodekoratsioonid kokku ning The Morton Downey, Jr. Show lahkus eetrist. Tõusu ja languse tagamaadest see dokumentaal rääkiski. 3/5

A Band Called Death

A Band Called Death - Mark Christopher Covino, Jeff Howlett 2012

Peale petufilmi Sugarman, on analoogseid linalugusid tulemas nagu sohilapsi punaarmee poolt "vabastatud" euroopas. Silma on juba paar sellist hakanud, kus keegi omalajal tähelepanuta jäänud geenius lõpuks avastatakse ja selgub, et ta oma bändiga tegi juba ragtime´i kuldajal techno-industriali või oli hüpnagoogiline juba siis kui Fender elektrikitarri tutvustas. Proto-pungi bändiga Death on sama lugu - lindistasid punki juba ajal mil kõik teised veel lilli juustesse seadsid ja San Francisko poole sammusid. Olgu nii. Muss oli ju OK, aga seda pläma, et tegelikult maailma esimene pungibänd ja nime Death tõttu nii võõristatud, ei peaks küll ajama. Neid analoogseid karmima saundiga gaaražibände leiaks kindlasti teisigi ning kui omal ajal ei osatud pungilaines kaasa minna, siis lollide oma asi. See et nüüd vanamehepässidena püüavad sama trummi taguda, on igal juhul hale. 2,5/5

Spring Breakers

Spring Breakers - Harmony Korine 2012

Mis sul viga on Harmony Korine? Su filmis on karakter, keda mängib James Franco, aga ometigi peaks seda tegema Riff Ruff, sest see on 100% kirjutatud just Riff Ruffi jaoks, sisaldades isegi sarnaseid aluloolisi kokkulangevusi. Ma loodan, et Korine ikka küsis Riff Ruff´i sinna rolli ja see langes viimase vastuseisu tõttu ära, sest vastasel juhul hakkan Korine´i lauslolliks pidama. Siis ma olen ikka üsna löödud selle rollivaliku möödapanemise tõttu. Vaatasin enne kirjutama hakkamist pea tund aega Riff Ruff´i videosid ja intervjuusid YouTube´ist ja kasvatasin austust selle armsa segopea vastu veelgi. Selle segopea, keda võiks ühteaegu pidada armsaks ullikeseks ja samas ülipeene stiilitundlikusega kavalaks manipuleerijaks. Kaks äärmust üheskoos ja sama äärmuslikud on ka tema fännid - ilueedi meeldib ühteagu MTV generatsioon 64 kõlupeadest blingijanulejatele ja samas ka ultrakriitilise meelega muusikaarvustajatele. Samad nipid tema olemuses köidavad mõlemaid pooli, keda tehissäras ja keda selle sära loomise geniaalsuses. Ja siis veel muss samuti, hip-hop mis justkui ei anna midagi, ei lisa uusi väärtusi, aga samas kleepub oma tagasihoidlikuse, humoorikuse ning joonepidavusega kõrva külge, aidates ääretult kenasti artisti tahtlikku, või tahtmatut, olemust välja maalida. Riff Ruff tõestab taaskord, et lolluse ja geniaalsuse vahele ei peagi midagi mahtuma, tuleb lihtsalt tool asetada nii, et näed sulle sobivat külge. James Franco on Riff Ruff´i kõrval väike pooleks lõigatud pärakukarv. Minu hing ihkas sajaprotsendist ehedust. TRVE KVLT BLING BLING! 4/5

Ohoh! Internet andis vastuseid: 

"On February 15, 2012 film director Harmony Korine contacted Riff Raff about appearing in an upcoming movie of his which would turn out to be Spring Breakers. Once the details of the movie came out, there was speculation that the main character Alien was based on Riff Raff.[33] However according to James Franco, his character was based on the underground rap artist Dangeruss. He said "Of course Harmony and I looked at some of Riff Raff's videos as inspiration, but he was one of a number of people we looked at. I would say the biggest influence on the role was this local Florida rapper named Dangeruss. He's fairly unknown, but he was down there in the place, living the life, and he became the biggest model for me, and he's in the movie." After much back and forth between both camps about the issue, during July 2013 Riff Raff announced he was suing the creators of Spring Breakers for 10 million dollars for sampling his life without his permission or a proper producer credit."

Arrested Development - 4. season

Arrested Development - 4. season - created by Mitchell Hurwitz 2013

Oli nii, et natuke tore vanade tegelastega taas kohtuda, aga üldiselt pettumuseuss sees närib. Maeby´t mänginud Alia Shawkat nägi välja nagu vanamutt ning George-Michael´i osas üles astunud Michael Cera omas nii tugevalt juudile iseloomulikke näojooni, et tedaei saanud enam inimesekski pidada. Huumor oli üldvõttes sama hea ja korraliku konstruktsiooniga, kuid selles puudus hoogsus, sest kui varasemalt sai igas episoodis suuremat mõõtu naljade virr-varr käima löödud, kõik lõputult sassi aetud ja absurdselt pea peale pööratud, siis siin oli kõik venima pandud, isegi hetkeni kus mõne osa jooksul haigutus peale kippus. Neljas sesoon kaotab võrdluses esimese kahega. 2,5/5

Phoenix´i lennuvälja seinamaaling oli kind of cool move.

Only the Young

Only the Young - Elizabeth Mims, Jason Tippet 2012
Thompson - Jason Tippet 2009

Kui sulle meeldib Air´i Mike Mills´i poolt lavastatud muusikavideo All I Need, siis on see film täpselt sinu jaoks. Minu arust on All I Need´ile tehtud muusikavideo siiani maailma parim ja seetõttu ei ole siin midagi imestada, et käesolev Kalifornia noortest rääkiv dokumentaal saab minult täispunktid. Indiekino tulevikulootused Elizabeth Mims ja Jason Tippet said kaamera ette kaks Kalifornia kutti, 15 aastast parimat sõpra, kes laisalt käivad koolis, aga see eest usinasti harjutavad rulasõitu, sest unistatakse võistlustest ja võitudest. On skate, on punkrock ja loomulikult ei puudu ka tüdruk, kellesse mõlemad peategelased natuke armunud on. Vähemalt on seal sellist väikest sädet ja see just filmitegijate süütenöörile leegi külge pani.

Only the Young on üdini vahetu ja südamlik lugu eneseotsingutest keskkooli lõpuklassi ajal, tihti mitte enda poolt tehtud valikutest mis panid proovile sõpruse ning armastuse. Kuid ärge oodake siit suurt dramaatikat, sest noorte jaoks on kõik nii kerge ja hooletu. Püütakse küll täiskasvanulikke mõtteid mõelda ja otsuseid seada, kuid hing ihkeb veel ikka lapsemängude juurde tagasi ning meel ei ole veel ühtegi kindlat suunda võtnud.

Kevin Conway ja Garrison Saenz olid filmitegijaile tõeliselt väärt leid. Lugesin ühest intervjuust, et kutid said valitud, kuna neil puudus igasugune kompleks seoses filmikaameraga ning seda on kohe märgata. Noored on kaamera lasknud endale väga lähedale ja kiitus tegijaile, et need on osanud niivõrd hästi  kaamerapildi ja helimaterjali kokku monteerida, jättes vägisi mulje justkui vaataks mockumentary´it, sest nii sujuvat kaunist pildikeelt koos hingest tulevate mõtetega on raske tõelisuseks pidada. Aga ometigi. Imeilus poeetiline linalugu noor olemisest, tunnetest ja tegudest. Suurepärane kino! DVD-l on boonusena Jason Tippet´i analoogne lühifilm ja kena seegi. 5/5

Kalifornia päikese all.