The Dry Valley - Суходол

Sukhodol - Aleksandra Strelyanaya 2011

Peale "Raske on olla Jumal" vaatamist tuli vene kino isu peale ning otsustasin lõpuks alustada Juri Iljenko loominguga. Kuidagi nii aga alustasin, et ette sattus hoopis Aleksandra Streljanaja film. No ikka täitsa valesti alustasin, vale lavastaja, valed meeleolud kinoloos. Vene maaelu 19 sajandil - usu fanatism, hullumeelsus ja vägistamine. Ja kõik see nii kunstiline, nii kaadrikaunis, et igavus kohe sangpommina unele vedamas. Natuke elevust tõi kinoloosse veidrad maausu ilmingud õigeusu taustal ning aadlinaise süles beebina kantud kana. Viimane kusjuures tundub juba nagu vene maa-aadliku hullumeelsuse märgina, et kui ikka peen mõisapreili peast natuke opakas, siis peab tal kindlasti kana kaenlas olema. 2/5

Venemaa kolkamõisa "kahe korruse rahvas".

Spiritual Trinity

Ren gui shen - Min Kan Ng 1991

Ching-Ying Lam taas oma tavarollis, ehk siis kartmatu deemonikütina, aga temast paremini tuli filmis esile hoopis tema venna, mõnusa paksukese Kent Cheng´i roll. Viuimane oli abiellunud kuulsa kummitusepeletaja kunagise pruudiga ja siis higistas ning puhkis kartes, et koju naasnud vennas talt naise röövib, kui kunagine vastastikune armastus taas lõkkele lööb. Nii armas, ise paras hoorapurikas, aga konkurenti tajudes kohe kõva perekeskne mees. Seal see koomika oli, muidu labasem jant ning päris tüütuks veniv vägikaikavedu ühe ulaka deemoniga. Sekka natuke romantikat hea kummituse ja perepoja vahel.2/5

Taoist Lam Ching-Ying ühes tütrega kummitustele säru tegemas.

The Bandit

Eskiya - Yavuz Turgul

Kolmekümmend aastat vangis istunud mägiröövel ilmub peale oma vabastamist kodukülla avastamaks vaid, et see on jäänud lähedal asuva uue tammi tõttu vee alla, kõik ta sõbrad tuttavad lahkunud ning kunagine mõrsja läinud mehele ta parimale sõbrale kes röövli vangi kavaldas. Sõbrast aga saanud Istambulis äriimpeeriumi juht kes loomulikult kõiki klišeesid mängu võttes ei ütle ka ära kohalike pätigängide juhtimisest ja narkoärist. Kõmbib siis vanamehenäss suurlinna, et tappa reetur ning näha elus kord veel armastatut. Suur kinohitt kodumaal Türgis, mkis tähendab seda, et eriti vesine melodraama ja ettearvatav sisu. 2/5

Aah, kus mu kodu on?

Back to 1942

Yi jiu si er - Xiaogang Feng 2012

Sõjavägi taganeb ühes näljahäda eest pagevate tsiviilisikutega. Vaenlase lennukid lendavad maksimaalselt 200 meetri kõrguselt üle pea ja heidavad pomme. Keegi kraavi ei hüppa, keegi teelt pakku ei jookse. Veidra fatalismiga lastakse endid raual puruks rebida. OK! Järsku ei olnud hiinlased kunagi varem lennukeid näinud ega osanud ohtu karta? Järsku arvasid, et ega ometi vaenlased nii pahad ole, et neid tulistama asuvad või suisa maantee pommivaiba alla matavad? Aga lennukid naasesid kümne minuti pärast uue pommilaadungiga ning ikka veel kõik vahtisid taevasse, et huvitav mis nüüd küll juhtuma hakkab? Ja siis mõned päevad hiljem taas sama lugu. Kas järsku on tegu lolli rahvusega, kes tina ja terast karta ei oska, vaid iga kord ajab kaela õieli ning vahib kukkuvaid pomme. Püüab isegi revolvrist ja vintpüssist lennukit maha lasta, rääkimata sellest, et jookseb sõbra pikali, et teda muidu kindlasti pähe potsatava pommi eest kaitsta. Varaka maaomaniku perekonnasaatus Henan´i provintsi miljoneid inimelusid nõudnud näljahäda keskmes oli väga veenev ning südamesse minev, kuid tegijate püüdlus haarata suurt plaani, näidata näljahäda mitme poliitilise kandi ning erineva isiku kogemuse ja vaatenurga läbi, jättis laiali voolava mulje. Liiga palju taheti korraga filmi panna ning tõelised tragöödiad kahvatusid, muutusid pisemateks. 2/5

Nälg ja külm.

Ripper Street - 1. season

Ripper Street - 1. season - created by Richard Warlow 2012

HÕFFilt tulles kõlbas pohmakaga ja järgnenud post-pohmakaga vaadata küll, aga ei soovita. Pohmakaga leiab ka tegelikult paremat vaatamist, aga kuna ma sellises laisas olekus olin, siis ise otsida ei jaksanud ning nii seeesimene sesoon kahe päevaga libises. Head on niipalju, et eks kogu Jack The Ripperi järgne Whitechapel oli piisavalt eksootiline ning viited modernse aja tulekule tõid muiet näole, aga lõpuks jäi väheks isegi sümpaatsetest peategelastest, sest iga episoodi sisse paigutatud stoorid olid lihtsad ning labased. Ega 45 minutiga enam head krimkat valmis trei, seda enam, et aega vaja kulutada ka karakteritele, nende elu kulgemisele. Ühtset lugu hoidva sesoonina kindlasti hulga huvitavam kui see peotäis pisikesi mõrvauurimisi. Eriti häirisid mind aga kolm asja. Esiteks see snuff filmi tegemine. No mis kuradi snuffist sa juttu teed, filmikunstigi veel õieti leiutati ning valminud vaid paar tosinat linalugu. Teiseks tundus veider, et kui kord läks juurdlus juudi lastekodusse, siis hiljem kõik sarja jooksul leitud lapsed viidi vägisi just sinna, olid nad siis juudid või mitte, aga stsenaariumis visanduv armulugu nõudis, et just juutide sekka tuli ka goide lapsed paigutada. Ja kolmandaks ei mahtunud mulle pähe, et miks juba 4 aastat Londonis elanud jänki nägi ikka välja justkui kauboi ning vehkis pidevalt revolvriga. Kõik teised olid Holmes´id ja Watsonid, aga tema justkui mõni faking Wild Bill, viisaka ülikonna asemel veidrad hilbud ümber. No ja siis muidugi veel see CSI teema... 2/5

Viktoriaanliku inglismaa porno.

Battle in Seattle

Battle in Seattle - Stuart Townsend 2007

Naine tegi kodutoimetusi (nagu naisele kohane) ja mina vaatasin diivanil vedeledes seda filmi (nagu mehele kohane). Kati käis paar korda piilumas, aga jooksis siis taas pereema ametit pidama, sest ta kohe üldse ei sallinud linaloo macholikku naispeaosatäitjat. Ma hakkasin ka siis kohe selle silmaga vaatama, et milline jõuline naiskarakter ning järjest koomilisemana see tunduma hakkas. Ja mida film edasi, seda rohkem karm naisolevus mulle närvidele käima hakkas. Selline tsikk (Michelle Rodriguez), et kui oma armukest nägi, siis ei teadnud kunagi, et mida oodata - kas annab musi või virutab rusikaga mehele nina pihta. Ja siis ta veel kargas ringi justkui lastekodu kantpea, kogu aeg oli selline pätile omane püsimatus sees. Kaasa mul siis veel köögist hõikas, et see mehelik naine on rõve, aga kõige jubedam pidi ikkagi olema Helen Hunt filmis Twister. 2/5

Helen Hunt paljalt. Ei mingi amatsoon.

Taken

Taken - Pierre Morel 2008

Mulle tuli see "I kill you!" meem nii mitu korda 9gag´is juba vastu, et otsustasin filmi samuti ära vaadata. Luc Besson´i käsikiri ja see sitt on koheselt ära tuntav, sest nagu teada, ei ole maailmas midagi igavamat kui mööda Pariisi tänavaid toimuv tagaajamine. Näe, võta C'était un rendez-vous´i lühifilm ja sul on käes üks põnevamaid, isegi romantilisemaid, lühifilme, aga kui paned veel teise auto lisaks või ajad juhti jõelaeva jälitama, siis on see Pariisis just eriti väheütlev. Õnneks muidugi Liam Neeson kogu aeg autoroolisei istunud, vaid suuremalt jaolt seisis kahel jalal ning andis rusikatele voili või põmmutas käsitulirelvast kurjameid. Seda olipäris lahe vaadata, aga muidu oli stsenaarium ikka päris priske pask. 2/5

Hell

Hell - Tim Fehlbaum 2011

Sakslaste rip-off The Road´ist, ehk siis samalaadne post-apokalüptiline maastik ja seesama kannibalide farm, kus lõunasööki keldris kinni hoitakse. Lihtne stoori, veetakse rändurid kannibalide poolt minema ning siis nuptatakse pääsemisvõimalusi. Väheke põnevam on üldkonsept, mille järgi Päike on aktiveerunud ning Euroopa vaevleb kuumalaine käes, mis kuivatanud metsad ja muutnud olematuks veevarud. Kiirgus on isegi nii tugev, et palja nahaga valguse kätte sattudes riskid koheselt päikesepõletusega. Muidu aga liigagi tüüpiline, rõhk topakal survival horroril, vahele maailmalõpujärgset vee, söögi ja bensiini otsimist. 2/5

Justified - 3. season

Justified - 3. season - created by Graham Yost 2012

Justified´i teine sesoon oli mulle päris meele järele, aga kolmas langes taas mürinal. Läbivat lugu, haaravat ning põnevat, ei olnud pea mingisugust ja see mida pakuti, oli tükeldatud hakseldatud ja uustöödeldud vana. Natuke siit ja kübeke sealt, samad tegelased samu asju ajamas. Igav. Peategelane ikka veel sarjaajaloo ebameeldivaim kangelane, kõik teised aga sümpaatsed, kuid ilmselgelt ei antud selle hooaja jooksul neile lihtsalt võimalust areneda ning ennast säravamast küljest demonstreerida. Varju jäi ka rikka paikkondse ajalooga Harlan County, koht mis juba oma enese jõuga võiks kogu sarja võimsalt edasi vedada. 2/5

Kui muidu on Justified´i postrid väga stiliseeritud, siis venelastel on asjast ikka oma maitsele paremini sobiv nägemus.

Seven Psychopaths

Seven Psychopaths - Martin McDonagh 2012

Michael Pitt ja Michael Stuhlbarg filmi alguses - kena kummardus kvaliteetsarjale. Tom Waits ja Harry Dean Stanton - meeldiv üllatus oli neid näha. Christopher Walken - rõõmustasin nagu ikka. Aga tegija oli seekord Sam Rockwell, kes kõrbes totumütsiga ringi käies meenutas oma näitlejakarjääri alguspäevade episoodilist rolli filmis In The Soup. Aga film ise oli suvaline ajaröövel, sest hoolimata suurepärasest näitlejakaardist, ei pakutud lõpuks midagi. Ei pulp-põnevikku, millele alul kõik vihjas, ega smart-kontsepti, mille poole tüürida püüti. Näitlejad ainuüksi filmi ei tee, keegi peab trummi ka taguma ja pasunat puhuma. 2/5

Sam Rockwell filmis In The Soup.

Broken

Broken - Serge Becker, Peter Christopherson, Eric Goode, Jon Reiss 1993

Aeg on selle lühifilmi ja videote kogumiku jaoks möödas. Oli seda tegelikult juba ka kümmekond aastat tagasi kui Broken esmakordselt mu silmade alla sattus, kuid nüüd tundub kõik veelgi iidsema ning tolmunumana. Valmimisaastal muidugi oleks äge tundunud ja mõju avaldanud, kuid sel ajal ei olnud seda veel kusagilt võimalik saada ja nii hardcore mees ma ka nüüd ei olnud, et mõne jänkist ahviga VHS-e posti teel vahetada. No õnneks lekitas Reznor selle ise netti ning nüüd saab nautida, kuid samas on nüüdseks ka kogu artistide endi poolt salaja netti lekitatud asjad, alates seksivideotega ning lõpetades tuliuute albumitega, väga tülgastavad teemad. Lekitamine on osa reklaamikampaaniast ja kuigi Reznor-poiss tegi seda veel niinimetatud õigel ajal, on raha ja sita maik asjal juures enivei. Pluss siis veel see haigutama ajav libasnuff. 2/5

Deranged

Yeon-ga-si - Jeong-woo Park 2012

 Film kestab pea kaks tundi ja kui viiekümnendal minutil on mitmed lahendused ning paljastused juba kätte antud, võiks ju heameelest käsi hõõruda, sest kõigi eelduste kohaselt saab filmi põnevamaks muuta vaid uute ja veelgi ägedamate süžeekäikudega. Aga ootama võis jäädagi, sest fantaasia uusi kõrgusi ei võtnud ja selle asemel püüti vaid aega võita - venitati dramaatikat, kuigi seegi juba poole filmini piisavalt pingul, ning sibliti-sabiti rumalate lahenditega. Kui siin just hiljuti sai korea kino kiidetud kui oskuslikku žanrisegajat, siis imetlusväärselt pidi siinses loos suu puhtaks pühkima nii ulmest, müstilisusest kui horrorist ja vaikselt vaguralt järgima katastroofilmi kulgu. Ja siis see kulgeb ja kulgeb... 2/5

Põhimõtteliselt on käesolev poster põnevama hetkega kui terve film. Siin on üks intrigeeriv moment seiskunud, filmis oli seesama aga nätsuna venitatud 110 minutit kestvaks.

Grabbers

Grabbers - Jon Wright 2012

Idee sellest kuidas alkoholitase veres hoiab eemale võõreluvormi oli muidugi lahe ning kuna tegu iirlastega, siis sai napsutamisega siduda mitmeid nalju, kuid kahjuks kõiges muus jäi linalugu nõrgaks. Eks oli selline nagu ikka kõigi oma kohustuslike tõusude-mõõnade, lõpumöllu ning romantilise liiniga. Suurim miinus aga selle eest, et tulnukkoletis oli üks ilmetu junn ja nägi välja nagu mõni viie aasta tagune Sci-Fi Channelile omane arvutigraafika disaster. Vähem actionit, korralikum koletis ning kolm korda rohkem alkoholi oleksid teinud parema linaloo. 2/5

Conquest 1453

Fetih 1453 - Faruk Aksoy 2012

Türgi ajalooline film Konstantinoopoli vallutamisest aastal 1453 sultan Mehmed II poolt. See, et linn vallutatud saab, anti vaatajale juba linaloo esimeste minutitel teada ning jättis veits nagu imeliku mulje, et miks mängida põnevusega, et kas õnnestub või mitte, kui vaataja nagunii juba teab, et lõpuks üle ja läbi müüride ronitakse. Türk teab nagunii, meile oleks aga võinud ju väikese ärevuse sisse jätta; kuigi ilmselgelt kiskus nagunii vallutuse õnnestumise suunas nii, et vahepeal Wikis käimiseks pausile panna ei tohiks kellelgi põhjust olla.

Filmi esimene pool, printsi sultaniks saamine, enese maksma panemine ning poliitilised intriigid, olid hulga põnevamad kui teises pooles nähtud linna vallutamine. Ja isegi viimane poleks nii hull-nõme välja näinud, kui tegijad ei oleks lahingute vahele püüdnud täiesti sobimatut armulugu punuda, sest tunne vist oli, et kui musi ekraanil ei tehta, siis õiget kino ei saa. Sultanil (kes nägi välja justkui US The Office´i Ryan) oli armastusega niigi tibens-tobens ning seega poogiti naisevõtuplaanid külge ühele ta väeülematest. Peaasi et aga dramaatikat romantiliste tunnetega veelgi enam pingestada. Üsna piinlik. Pea sama nõme kui tuhanded ja tuhandes türgi sõdurid mis Konstantinoopili ründamiseks arvutivõlurite abil loodud ning siis robotilikult ühes taktis liikuma pandud. 2/5

Lahe oli, et paar aastat varem Egeri all nahutada saanud türklased kartsid ungarlasi nüüd nagu tuld. Pobisesid seal pidevalt, et loodetavasti madjarid ei jõua Konstantinoopolile appi, muidu on küll vesi ahjus.