Hard to Be a God - Трудно быть богом

Trudno byt bogom - Aleksey German 2013

Kirjuta, kirjuta! Kamandati nõndamoodi. OK, võtan alla Alan Siguse arvustuse Reaktorist ning vaidlen vastu, kiidan kaasa. Kõigepealt kurjustab arvustaja, et pidevalt kõik sebisid ringi ning käitusid nagu ahvid. No juba seda lugedes oli minule selge, et tegemist kohe kindlasti Aleksei Germani isikupärase filmiga. Pidevat liikumist näeb juba filmis "Minu sõber Ivan Lapshin", aga "Hrustaljov, auto!" ainult sellest koosnebki. Miklós Jancsó tegi sama, teeb German ja mõlema puhul ma absoluutselt armastan kuidas iga inimene on ruumis liikuma pandud, seda tegelikult vägagi sätitud kaost mis meenutab kohati moderntantsu. Ahjah, unustada ei tasu ka noort Germanit, on temagi isalt sedalaadi stiili pihta pannud.

Aga siis on veel teksti hüplikus lisaks, see samalaadne korratus, pilla-palla heitmine, üksteise peale rääkimine, lausekatked siit-sealt. Ühtpidi on see ju Germanile omane, aga minu jaoks näiteks täpselt samamoodi võiksid visuaalselt ning dialoogiliselt välja näha ka Strugatskite tegelastevahelised vestlused raamatutes "Hääbunud linn" ja "Tigu nõlvakul". Minu jaoks see on täpselt sama, eelpool mainitud raamatutekstide visualiseerimine näekski just selline välja. Siia alla võib tuua ka mitmeid kümneid kordi ettetuleva kaamerasse vaatamise, aga minu silmad näevad selles samalaadset liikumiskaost, ega püüagi seda siduda mingi (varjatud)kaamerasse piilumisega. See detail ei häirinud mind põrmugi, pigem lõbustas ootus, et kes järgmisena silmad objektiivi suunas pöörab.

Heideti ette räpasust. Olgu nii. Monty Pythoni Holy Grail näitas keskaegset räpasust koomiliselt, Gilliam´i "Jabberwocky" viis selle juba groteski ja meie teame, et ega siis seal sajandeid tagasi kogu aeg mudas püherdatud ega sitta söödud. Aga praegu me ei vaata ajaloolist draamat, vaid ulmefilmi ning miks ei võiks sealne maailm juba iseenesest olla hulga räpasem. Maailm kus puhtusel ei ole nii suurt rolli, kus võib-olla sajabki rohkem vihma ning mülgas-mülkas kinni. Ei leia, et võõral planeedil toimuv võiks kuidagi Maa eluga võrreldes vale olla. Peabki olema teistmoodi. Öeldakse ju, et Maa sarnane tsivilisatsioon. Pluss kogu räpasus toonitab pidevalt haaratavaid puhtaid rätte millega end pühkida. Äge detail. Progressoridki olid seega omas elemendis - käitusid külas küla kombe järgi.

Minu jaoks isiklikult oli suureks meeleheaks Don Rumata jõhkrusesse minev käitumine. Mina nägin temas ääretult stiilipuhast aadlikku, kes andis vastu pead pahameelest, aga ka õrnusest. Tundis enda suursugusust, käitus sellele vastavalt. Igasugune Maa teadlase emotsemine oleks teravamal väljamängimisel karakterit rebestama hakanud, vääraks kiskunud. Leonid Jarmolnik oli aga lausa imetlusväärne ülik, ei mäletagi praegu ühtegi teist analoogi kinolinalt kes siniverelise seisuse poolt antud elurolli samavõrra hästi oleks osanud mängida.

Nõustun aga kõiges selles, et Strugatskite lugu jääb filmis raamatut mitte lugenutele arusaamatuks. Olen ju minagi stooripõhine filmivaataja ning seega üsna pettunud, et filmis toimuvat pidin mälusopist välja pigistama, ega saanud ekraanilt näha-kuulda. Minu puhul tegi karuteene ka filmi kestvus ja seetõttu, et silm väsis dekoratsioonidest ära nii, et lõpus ei olnud enam vahet millise nurga alt lagunenud kindlusemüüre filmitud oli, kõik kivid ja mudaloigud tuttavad juba nagunii. Visuaalselt ja koreograafiliselt suurepärane, väga läbimõeldud ning detailirikas. Loopõhiselt aga läbikukkumine. Ütlen, et selline Germani remix Strugatskitest. Remix mida suudad nautida ainult siis kui tead originaali. Siis tajud kõiki muudatusi, kõiki omapäraseid nüanse mida uuestilooja on omalt poolt lisaks pakkunud. 3,5/5

Vaat seda lõpus näidatud maa avarust oleks võinud ka filmi sisse tippida.

80 Hussars

80 huszár - Sándor Sára 1978

1848. Poolas resideeruv ungarlastest koosnev husaarikompanii ei ole 10 aastat kodumaa pinnal käinud, kuid nüüd liiguvad jutud austerlaste vastu toimuvast vabadusvõitlusest ning kõigi meeled on pööratud isamaa suunas. Ohvitserid on vaoshoitumad, reamehed aga lausa keevad vihast. Kui husaarid saadetakse poolakatest iseseisvust nõudvaid üliõpilasi vagivallaga maha suruma, otsustab valdav enamust neist deserteeruda ning kodumaale naasta. Pantvangidena võetakse kaasa ohvitserid, aga eks ole nemadki korralikud madjarid ning peagi liigub kergrelvastatud ratsaväekolonn ühtsena Ungari suunas, jälitamas ja varitsemas neid keisririigile truud väeosad.

Ungarlaste jaoks väga tugeva märgilise tähtsusega ajaloosündmus. Isamaaarmastus ja traagika, sõjaväeline distsipliin ning eneseületused sellest lahti murdmisel. Filmina vast mitte kõige põnevam ega paremini pildile saadud, aga ikka hea vaadata ju vihmast läbi ligunenud korisevate kohtudega husaarimundris mehi oma väsinud hobustel. Põgenemine, ajutised kokkupõrked. Iha minna ja aidata oma kodumaad luua. Ungarlastele kindlasti kohustuslik ning kooliprogrammis, kuid ajalooliste filmide austajatelegi soovitatav. 3,5/5

Knight of Old Cathay

Zhang men ren - Su Li 1968

Noor mees saab ämma käest oma pulmaööl teada, et ta ei olegi tänavalt leitud orvuke, vaid hoopis nimeka salasekti juhi laps ning kasuema poolt salaja päästetud siis kui kolm tapjat majja hiilisid ning pererahva surmasid. Hüppab vastne abielumees soojast pulmasängist välja, paneb riidesse, haarab mõõga ning lippab oma tõeliste vanemate tapjaid taga ajama, et kättemaksu läbi mõrvatute hingedele rahu tuua. Truu naine jookseb järgi, teab oma kohta mehe kõrval ja oskab temagi tapatööd süümepiinadeta korda saata. Vaatajale aga näidati kohe filmi algul, et majja sisenes kolm mõrvarit, üks aga jäi ukse taha ning taiplikum paneb kohe näpu selle isiku peale, kes kogu tapatöö tellis.

Mulle väga meeldib ühe seda Taiwani filmi arvustanud kuti ütlus, et tegu on nagu "Ühekäelise mõõgamehega", sest kohe filmi alul raiutakse ühel mehel käsiu ära, aga muidu on sisu hoopis erinev. Nii kenasti sõnadesse pandud - on nagu üks teine film, aga ei ole ka, sest sisu on erinev. On hoopis nagu samuraifilm ja see on järgivaks jooneks kogu linasloo jooksul, sest kuigi võitlusstseenid sisaldavad väheke wuxiale omaseid nippe, võib neid kõikki pidada siiski jaapani kinost tuttavateks kokkupõrgeteks, eriti veel, kuna pea kõik on mees mehe vastu duellid. Natuke lihtne, kuid tore draamalugu tõepäraste elegantsete relvakõlistamistega. Kiired korralikud mõõgahoobid, raiumised ja fileerimised torkamiste asemel. 3,5/5

"Kuidas käsi käib?"

Europa Europa

Europa Europa - Agnieszka Holland 1990

Põhineb Salomon Perel'i autobiograafial "Ich war Hitlerjunge Salomon", aga filmis ja tõenäoliselt ka raamatus, on piisavalt humoorikaid momente, et seda äraspidist HOLOKAUSTIfilmi eluloojutustusena väikeselt distantsilt võtta. See on justkui sõjast läbi käinud juudi muigega meenutus minevikku, selline švejkilik lähenemine Teisele Maailmasõjale ning toimunud tapatöödele. Ellujäänu absurdimaiguline irvitus, kus juudina saksa mundris olemise ohtu, seda teemat mis dogmaliku HOLOKAUSTIfilmi looma peaks, kipuvad varjutama pidevad poisteseiklused ning elu poolt sisse heidetavad uued uperpallid. Eluloolise HOLOKAUSTIfilmina värskendav lähenemine, kuigi sama muinasjutulised, kui on sedalaadi filmides valitud rahva massimõrvade kujutamine, on samuti noore Salomon Perel'i (filmis Josef Peters) seiklused sõda pidavas euroopas. Seiklused, kus juudist saab poolakas, saab venelane, saab saksa rindesõdur ja lõpuks eliitkooli hitlerjugend kasvandik. 3,5/5

Kiitust sai nutikas juut nii pioneeride käest kui hitlerjugendi koolis klassi ees.

Fox Legend

Ling hu - Ma Wu 1990

"Hiina kummitusloo" tuules vändatud filmilugu, ehk siis mainitud filmis tao-munka mänginud Wu Ma püüe millegi sarnasega välja tulla. Tavaliste kummituste asemel kujumuutjad deemonrebased, aga on olemas taoist, seekord siis rebasekütt Jahikuningas (lavastaja ise kaamera ees), on natuke opakas kutt keda kütt õpetama peab, on oma ema mõjuvõimu all kannatav heasüdamlik deemon, kaunid meelad momendid ning isegi sarnane heliriba kust otse loomulikult ei puudu rütmikam dao-lugu. Ilmselge koopia, aga ikkagi lõpuni välja nauditav, sest hea topaka nalja üle võib teist korda naerda ning wuxia ja hiina kummituslugude žanris on kordamine pea reegliks ning hinnata tuleks oskust ette määratud teemade oskuslikku kasutamist. Fox Legend sai sellega väga hästi hakkama, jäädes küll alati oma eeskujude varju, kuid olles ise samuti tõupuhas traagikanootidega fantaasiajant. 3,5/5

Meister Wu Ma suri 4. veebruaril 2014.

Fire Dragon

Huo yun chuan qi - Woo-ping Yuen 1994

Enesele paar kuud tagasi antud lubadusest, et kirjutan veebis pesitseva ulmeajakirja "Reaktor" jaoks parimatest wuxia filmidest tundub hetkel päris mõttetu olevat, sest avastan iga nädal mõne uue väärt loo ja kuis ma siis ikka seda top´i tegema asun kui pooled žanri kuningad nägemata. Fire Dragon sinna kuningate hulka ei kuulu, kuid õukonnas kõrgel kohal olevaks võib pidada küll. Võitlusstseenid on rõõmustavalt nauditavad, täis peeni uuendusi, minu jaoks žanris esmakordselt nähtavaid nippe ja HK kinole omast veidrat pildimontaaži, näiteks kui üks kokkupõrge on aegluubis, siis järgmine kiirendatult, kuigi midagi kummagi puhul peita ei ole vaja. Meeldis ka lavastaja püüd suurejoonelisuse järele - viimane võitlus piisavalt mahukal platsil või pidustused kus kohale oli aetud terve rühm trummareid. Vähem rõõmu valmistas aga sisukus, küll korralikult kaanoneid täitev, kuid ilma erilise usinuse ning hingeta. Sama võib öelda ka action-printsessi Brigitte Lin´i kohta, et kena teda näha ja võitlusstseenides igati vormis, kuid ilma maskita ei vedanud õieti draama ega romantikaliini. Komöödiaga olid lood aga hoopis halvad, sest kuigi lollitamist oli lisatud, tundus see väga punnitatuna ning poolikuna, lõpuni mängimata. Žanrikino on Fire Dragonis selgelt esil, on mitmeid uuenduslikku nüansse, on originaalsust ja laia plaani, kuid loos napib massiivsust, tegelastes aga isikupära. 3,5/5

Varjatud isiksused, eneseohverdus - kõik nagu vaja.

The Delightful Forest

Kuai huo lin - Cheh Chang, Hsueh Li Pao 1972

Võitluskunstide meister Wu Sung lööb maha paar "ebamoraalselt" käitunut ning saadetakse vanglasse. Tegu siiski respekteeritud ja tuntud kungfu meistriga, heasoovlikku suhtumist tuleb igast suunast ning ega vanglaski pea virelema kaua, peagi palgatakse ta vanglaülema poja poolt turvatööd tegema. Wu Sungi karakter on minu jaoks martial art kinos üks badass´imaid. Ta ei ole otseselt negatiivne kangelane, trügib ikka sinna ausate ja õilsate sekka, kuid paras jäärapäine molkus ja lühikese aruga kantpea. Mees ei ütle ära heast veinist ega jäta tiiba ripsutamata kõigi ekraanile ilmuvate naistega. Uhkust täis naga, kõva rusikamees küll, aga mina panustaksin pigem filmi järjeloole, mida kahjuks tehtud ei ole. Lõpp nimelt näitab, et kivikangest badass´ist saab hoopis põnevam tegelane. 3,5/5

Sands of the Kalahari

Sands of the Kalahari - Cy Endfield 1965

Pantrikuru vangid. Ainult et seekord on laste asemel täiskasvanud ning Armeenia lumiseid mäetippe asendavad kaljurünkad Namiibia kõrbes. Lennuõnnetuse läbi teinud reisiseltskond leiab varju veevõtu koha lähedal olevas koopas. Esialgu tundub ellujäämine võimalik olevat, jagub padruneid ning saakloomi, kuid abi ei saabu ning saab selgeks, et väike oaas keset kõrbe kõiki toita ei suuda. Ja mõned on muidugi teistes üle nii vaimselt kui füüsiliselt. Samadel kaljudel elutsevad paavianid ning inimesed muutuvad nendega sarnaseks, karja asub juhtima kõige tugevam isend. Aafrika seiklused on mulle alati meeldinud, samuti kõiksorti ellujäämislood nii, et võiks öelda - film minu maitse järgi. 3,5/5

Poster lubab ahvi-actionit ja seda saab, kuid selleks peab ikka väga kannatlik olema ning pea terve filmi läbi vaatama.

Heroes Shed No Tears

Ying xiong wu lei - Yuen Chor 1980

Mitmeid võitmatud meistrid, kaunis neiu, üks puhta südametunnistusega noormees ja viimase pisaratega mõõk. Oleks nagu lihtne sel kambal rahus ja harmoonias elada, kuid kurikaval strateeg mängib kõik üksteise vastu, püüab üht ja teist lõksu meelitada, et saaks hävitatud kõik klannid ning ise troonida. Kavaluse vastu aitab aga kavalus, täpsemalt öeldes veel topeltkavalus. Minul võttis nii kolmandik filmist aega, et üldse aru saada toimuvast, aga kui pilt selginema hakkas, siis oli päris kena intriigidemäng. Võitluskunstid teisejärgulised, jutustatud lugu kordi parem. 3,5/5

Suur Vend ja Väike Vend prügikala eemale peletamas.

Mad Mad Mad Swords

Shen jing dao - Tian-lin Wang 1969

Kelmikomöödia. Võitluskunstide kooli suurim võrukael nimetatakse kogemata uueks meistriks ning siis peab tüüp oma oskusi tõestama hakkama. Kuna õigest möögavehkimisest jääb vajaka, nuputab kelm iga vastase jaoks välja mingi uue nipi, on selleks siis kõhulahtisti või väsitab võistleva kooli meistrit kogu ööks palgatud prostituudi abil, igal juhul väljub mees kõigist kokkupõrgetest võitjana ning maine mudkui kasvab. Mõnusa kerge meelelahutusena väga lahe, näiteks see Zatoichi paroodia kohe alguses, aga mulle kohe absoluutselt ei meeldinud peategelane, kes kindlasti selle aja HK-kinos suur staar, kuid minu jaoks justkui grimmiga vanamehenäss ja mitte vempe viskav poisike, kellena teda pakuti. 3,5/5

Shotgun Stories

Shotgun Stories - Jeff Nichols 2007

Americana, mille puhul ootad kogu aeg ääretult teravaks aetud lõpplahendust, kuid lõpuks pakutu on ikka kordi parem, sest ega ühest peredraamast olegi ju vaja action-filmi välja pigistada ning eks tavaelus riiud lõpuks sobitataksegi hulga täiskasvanulikumalt. Lugu siis kahest vihavaenus olevast perest, kes jagavad sama isa, esimese naisega saadud kolm poega ei suuda isale nende juurest lahkumist, aga ka mehe varasemat loomust andestada ning vaenavad mehe uut peret. Väikelinna elu, kõik tunnevad kõiki ja vaen on kogu linnarahva kõneaineks ning leidub neidki kes vahelt surkimas käivad, aeg-ajalt hagu alla panevad. Kena USA draamalugu, Michael Shannon oli väga hea. Vaatasin vaem ära sama lavastaja, Jeff Nichols´i, uue linaloo Mud, aga see muljet ei avaldanud ja sellest kirjutada ei viitsi. Või noh, kunagi hiljem. 3,5/5

Romasanta : The Werewolf Hunt

Romasanta - Paco Plaza 2004

Tõestisündinud libahundilugu. Manuel Blanco Romasanta oli hispaania esimene sarimõrvar. Mitte just kõige targem, sest hakkas oma ohvritelt röövitud asju üsna avalikult müüma, aga vähemalt arreteerimisel väitis, et ta on libahunt ning tappa on lihtsalt tema hundilikus loomuses ja see ju päris kaval lüke. Algas sensatsiooniline kohtusaaga kus oma sõna oli öelda selle aja psühhiaatriat praktiseerivatel hulluarstidel ning külmaverelise mõrvari versiooni ajavatel kohtuuurijatel. Film on selline ilustatud versioon toimunust kus mõned fantaasiategelased on muudetud reaalseteks, mängitud faktidega ning isegi libahunt ise, reaalses elus väike alla pooleteistmeetrine kämbu, on Julian Sands´i esituses ilus sirge rühiga mees. Aga tühja sellest, sest ega ma muidu oleks kunagi kuulsast Allariz´i libahundist kuuulda saanud ning selliseid ajastuhõngulisi thrillereid on ikka lahe vaadata. Eriti veel siis kui ülepingutamist ei toimu ja lugu keritakse vaikses taktis vaataja ette. 3,5/5

The Fall

The Fall - created by Allan Cubitt 2013

Gillian Anderson´i mängitud pealinna uurija saab suunamise Belfasti, et aidata kohalikku politseid noore ärinaise mõrva uurimisel. Peagi selgub, et kuid varem on toimunud analoogne mõrv, kuid ülemus ei soovi sarimõrvari võimalust isegi kaaluda, selleks läheb vaja juba uut ohvrit. Jamie Dornan mängib sarimõrvarit, igati kena perepead, kes oma lähedaste eest varjab öiseid käike, luuret neidude akende taga, kuni aeg rünnakuks küps. Belfast unionistide ja vabariiklaste võitlustandrina aga ei ole nii lihtne linn kellelegi, politseinukud peavad ekstra tähelepanelikud olema ning samuti on mõrvari jaoks orienteerumine kartoliiklaste ja protestantide vahel eluliselt tähtis. Usk ei ole kõige tähtsam, kuid see on pidevalt kõrval. Mitte just parim, aga nii mitme ägeda hetkega, millest suurim on vast lõpus, ehk siis seriaal lõppeb nii nagu tavaliselt kombeks pole. Suur pluss muidugi ka sarimõrvari isik, ei mingi kuri geenius ega peast segi ullike. Ei mingit sarimõrvari tumedat koobast, ega religioosset hullust, aga eks väike kritseldatud vihik ikka ja mõned suveniirid. Väikesed veidrused (sic!), aga muidu üsna tavaline kutt, oma saatuslike vigade ja politseid aitavate ebaõnnestumistega. Ja äge karakter on ka politseiuurija - emotsioonitu karjääribitch, kes teab mida ta elult tahab ning seda alati püüab pressides saada, pannes mängu nii oma vaheda mõistuse kui seksapiili. Kaks korralikku tegelaskuju ning päris realistlik politseiuurimine. Korralik draamapoolne thriller, mille suurimaks veaks võiks lugeda vaid politseikorruptsiooni kõrvalliini. Tundub justkui, et tänapäeval enam ilma korrupeerunud mentidetata üht korralikku politseipõnevikku teha ei saa ja nii tuleb see teema igale poole juurde pookida. Tavaliselt muidugi kukub kenasti välja, aga siinses seriaalis ei andnud see küll midagi olulist juurde ja ligadi-logadi kolises niisama põhistoori kõrval. 3,5/5

Ei mingeid UFO-sid seekord.

The Undefeated

Neskorenyy - Oles Yanchuk 2000

See on nüüd selline film, et taas tuleks kiita Oles Yanchuk´i vastuvoolu liikuvat pühendumist Ukraina valusatele ajalooaastatele, tema tõeotsinguid ja piiritut patriotismi ning armastust kodumaa vastu, aga filmi ennast nagu väga kiita ei sooviks. Temale andestan keskpärase linaloo, temale luban amatöörlikkust, samas kui analoogset eesti filmi kipuksin kindlasti materdama. Võime ju öelda, et Elmo Nüganen tegi samuti patriootliku eesti filmi, aga ikka sitt mis sitt. Ja on meilgi ju küüditamist näidatud või metsavennad ekraanil käinud, aga ikka justkui uhket tunnet või valusat pistet sellest rinda saa. Aga ega meil muidugi selliseid filme tehta ka mis idanaabril nii pinnuks silmas, et seal peab kino kõrvale kohalik ajaloolane seletama, et mida see ukraina fašist ütlemata näitamata jätab ning selleks on muidugi palav armastus nõukogude/vene inimese vastu. 3,5/5

UPA vabatahtlikud andmas vannet võidelda oma kodumaa iseseisvuse nimel viimase veretilgani.