Inside No. 9

Inside No. 9 - David Kerr 2014

Paar The League Of Gentlemen´i tüüpi oma asja ajamas. Meenutab natuke neid Alfred Hitchcock Esitleb asju lühifilmidena, et on natuke koomikat ja veidi krimilugu ning kohe kindlasti puänt. Erinev tase oli neil Hitchcock´i presenteeritud asjadel ni9ng samamoodi kõigub ka briti koomikute looming. Iga episood erinev stoori ja seetõttu soovitan teil tutvust teha vaid sesooni kahe esimese osaga, esimene neist üsna musta huumoriga perepidu ja teine slapstick kahest kunstiröövlist. Muu võib vabalt vahele jätta, sest kuigi nende lugude huumor ja lugu on OK värk, ei osata seda aga välja mängida ning kõik kipub venima. Aga kaks esimest - jah! 2,5/5

Halt and Catch Fire

Halt and Catch Fire - created by Christopher Cantwell, Christopher C. Rogers 2014

Aasta 1983. Cardiff Electric kompanii uksest marsib sisse visionäär, IBM´i taustaga libadekeelne Joe MacMillan, räägib pehmeks kohaliku inseneri Gordon Clark ning käivitab kavalusega töö esimese kaasaskantava personaalarvuti tootmiseks. Laptopi esiisa loomisel võetakse abiks noor geniaalne programmeerija Cameron Howe ning trio asub raskusi trotsides looma midagi enneolematut seninägematut. Aga ega ka konkurendid maga, toimumas on personaalarvutite vallas hüppelised uuendused ning ajaga võidu joostes püütakse esimesed olla, pakkudes unikaalsust seniolematute tehniliste näitajatega.

Esimeses episoodis muugitakse lahti IBM´i arvuti tarkvaraprogrammid ning püütakse neid kloonida, luua samalt baasilt midagi sarnast, kuid samas piisavalt erinevat, et neid tööstusspionaažis ja kopeerimises süüdistada ei saaks. Selline tunne oli ka esimest episoodi vaadates, et AMC püüab lahti muukida Mad Men´i koodi ning luua sarnane toode, ajastupildiline stiilne draama. Õnneks see tunne hajus juba teise episoodiga ning Halt and Catch Fire jätkas originaalse draamasarjana, kusjuures erinevusena torkas esiteks silma tegelaste sümpaatsus. Kui Mad Men on ebameeldivate tegelaste presentatsioon, siis käesolev sari vastupidi - luuakse väga inimlikud situatsioonid ning igale ühele omased emotsioonid koos kenade aksepteeritavate lahendustega.

"Halt and Catch Fire" on läbi ja lõhki heatuju seriaal. Selline kaheksakümnendate heatuju stuff, nagu sel ajal ikka neid tehti ning luua seriaal mis mitte ainult ei peegelda stilistiliselt aastat 1984, vaid teeb seda ka stsenaariumi põhiselt, on üsna tubli töö. Seriaalis on piisavalt põnevust, seda just läbi ärigeeniuse Joe MacMillan´i petuplaanide, kes oma ideede elluviimisel ei kohku tagasi ei valetamise ega ... well, isegi ... eest ja mängib kõiki töökaaslasi nagu nukke, et vaid tema visioonid teoks saaks. Eesmärk pühitseb abinõu, oleks ta motoks sobilik. Silutud yuppie, aga kaugel corporate slut sildist ning pigem vastupidi - anarhisti hingega looja. Igal juhul suurepärane tegelaskuju, kelle isiklikku jõulisust ei suuda summutada isegi tema kaks lähimat töökaaslast.

Seriaal on kaheksakümnendate stiilis nunnult koomiline, aga samavõrra armsalt ka romantiline. Vaatajale pakutakse kahte romantikaliini - noorte nahistamisi, kus programmeerija, noorukese ja naiivse pungitüdruku, armastus yuppiest pomo vastu saab vitsu ning tasakaalukamat, ehk keskealise inseneri ning tema abikaasa pingestuvaid suhteid. Mõlemad armumised, armastused ja pettumused on ääretult hingelised ning meeldivad. Noorte armulugu on aga mõnusalt saatmas veel mõlema muusikamaitsete kokku põrkumine, kus noore neiu hardcore pungi vaimustust vastandatakse ta kümmekond aastat vanema ärimehest armukese pop´i ning new wave´iga. Väärt mussi kohe kuhjaga.

Halt and Catch Fire on üdini heatuju film ning kui ette heita peale tänapäeva seriaalides niivõrd kohustusliku gei-liini veel midagi, siis vast kohatist õrnalt kumavat lapsikust, kuid samas röövib ju kogu see kaheksakümnendate filmi hõng sellegi etteheite jõu, sest täpselt sellised need toona tehtud kinolood olidki. Ja täpselt selle pärast me neid armastame. Täpselt selle kaheksakümnendate hinge pärast nii draamas, koomikas kui ka romantikas, mina seda uut armsat seriaali nii kõrgelt hindangi. 4,5/5

Insenerid bossile edusammudest aru andmas.

The Parade

Parada - Srdjan Dragojevic 2011

Mööndustega võiks öelda, et "Seitsme samurai" serbia remake ainult, et külaelanike asemel geiaktivistid, röövlite asemel skinheadid ja seitse vaprat on endised sõjaväelased, kõrilõikajatest pätid. Satub siis nii, et Serbia kunagine staažikas kriminaal, mitme kodusõjalahingu veteran, seatakse valiku ette, et kas kaitsta geiparaadi kurjade neonatside eest või jääda ilma oma armastatud naisukesest, kes vägisi tahab oma tulevasest mehest tsiviliseeritud inimest kasvatada. Istuvad siis ühe pontsaka pedega autosse ning sõidavad terve endise Jugo läbi, et mehe sõjaväekaaslasi mitmelt poolt rindejoont, turvamisüritusse kaasata. Kohalike jaoks kindlasti kamaluge ex-jugo satiiri, aga mina nägin seal pigem tüüpsituatsioone ning klišeenalju. Liiga vähe taustateadmisi lihtsalt ja kuigi subbikad püüdsid teise kultuuriruumi inimest jõudumööda ka taustateabega varuistada, jäi ikka selline balkani palagani mulje mõjule. Lavastajaks muide nimekas mees, see sama kes tegi top-filmi Haavad. 2,5/5

Abivajajad.

Mission Hill

Mission Hill - created by Bill Oakley, Josh Weinstein 2002

Mission Hill saavutas kultusstaatuse suuresti tänu sarja pooleli jäämisele. Vähemalt nii ma targemate juttu lugesin ja seda kergelt ka usun, sest animeeritud komöödiasarjana ei olnud see just kõige vaimukamate killast. Küll aga kiidaks korralikult läbi mõeldud karaktereid ning nende omavaheliste suhete südamlikkust, sarja dramaatilisemat külge. Eeskujuks üheksakümnendate indiekoomiksid kus tegelasteks tavalised inimesed oma igapäevamuredega ning sedalaadi asi töötas suurepäraselt. Naljad aga olid tihti episoodide kaupa kvaliteedilt kõikuvad, üle pingutatud ning labaselt välja mängitud, pannes küll aeg-ajalt muigama, kuid kohe kindlasti mitte diivanil naerust vappuma. Iisi slacker-indiekana päris mõnus vaadata, selline vaikne ajaveetmine lahedate inimlike tegelastega, nende kümne aasta taguste hipsteritega. Eriti meeldis mulle alkohoolikust poolearuline koer Stogie. 3/5

The Perks of Being a Wallflower

The Perks of Being a Wallflower - Stephen Chbosky 2012

Üks neist filmidest, peale mille nägemist on eneselgi kange tahtmine taas noor olla ning kuna see ei ole võimalik, siis vähemalt parem inimene. Et siis hea tunne jäi peale vaatamist sisse, aga see muidugi ei ole ka mingi ime, sest film teadlikult mängib märkidele mis minuealist haaravad, näiteks isiklikult ääretult tuttav The Smiths´i kuulamine, F. Scott Fitzgerald´i lugemine, vihjed Seatlle´i scene tekkele, kassettidele lemmikträkkidest koosnevate kogumike lindistamine või siis kasvõi kogulinaloo nukker-nostalgiline joon nii muusikas, kui situatsioonides. Isiklikke paralleele kisub välja mitmeid ja olen kindel, et linalugu meeldibki pigem 40, kui paarikümne aastastele, kuigi tegu ju noortefilmiga. Või siis pigem vanu noortefilme meelde tuletava noortefilmiga. Film on ääretult romantiline, ajastuhinge kandev ning paari traagilise noodiga. Tagasivaatena aastasse 1990 (+/- aastake) suurepärane võluv noortekas, mille ainsaks miinuseks pean ma ebasobilikku niininetatud tunnelilaulu valikut. Mitte, et lugu halb oleks, kuid nii laia silmaringiga terava muusikahuviga noorte jaoks eioleks tohtinud see Bowie tuntumate träkkide hulka kuuluv "Heroes" küll tundmatu olla. Veelgi paremini oleks aga aja ja hetke kokku võtnud mõni insider infokandjana töötav Pixiesé või Sonic Youth´i träkk. 4,5/5

Kiita tuleb kogu sõpruskonna karakterite ehitus, sest ühtmoodi sümpaatsed ja tõepärased olid nad kõik.

Hustler White

Hustler White - Rick Castro, Bruce La Bruce 1996

 Tõestus, et Bruce La Bruce on tegelikult halb filmilavastaja ning see selgub, kuna film mille ta on teinud koostöös teise režissööri Rick Castro'ga on tema karjääri absoluutne tipp. Andestage mulle, et teen sellise avalduse kõiki tema linalugusid nägemata, aga siiani olen ju nimelt vaid koort riisunud ning kui seal ka on teisi filme veel, siis need on veelgi viletsamad kui ta minu silme alt läbi käinud looming. Ideid mehel ju jagub ja UG on ka nii, et võtab käeseljal karvad püsti, aga hoogsust jääb väheks ning vaimukuste vahel on selliseid auke, et unustad vahepeal ära mida vaatad. On ja saad aru, et on, aga ikka jääb nii palju puudu.

Ja siis on seal on Hustler White pakkumas kõike seda mida varem Bruce La Bruce´i filmides vaid näpuotsaga anti, ehk underground filmi kohta korralikku näitlemist, piisavalt musta huumorit ja teravaid vaimukusi ning pidevat tempot mis hoiab sind filmi küljes. Ära ei saa unustada samuti linaloo informatiivset tausta, sest üüripoiste maailmas keereldes jagatakse infot ka Inglite Linna tänavaprostituutide elu-olu ning mõttemallide kohta. Sees on justkui populaarteaduslik aspekt.

Filmi suurimaks plussiks on kahtlemata peosas, LA rendipoisina, üles astuv Tony Ward - mees kes heitis üle parda hoogu saava karjääri vaid selleks, et mängida väikeseeelarvelises poolpornograafilises (on cut ja uncut versioon) filmis tagumikku välja üürivat kutti. Mees särab - kogu ta olemus (elukogenud küüniline callboy, aga samas ka hooliv üksikisa) , riietus (rebitud sääretega teksad, tanksaapad ja nibudeni üles keritud valge maika) ning välimus (lakutud italiano) on nii stiilne, et isegi alati übercool Bruce La Bruce ise jääb tema kõrval kahvatuks üheplaaniliseks kujuks ning muudab lõpus meeste vahel toimuva armuloo punnitatuks. Monti Ward on lihtsalt nii lahe kutt, et igasuguste teiste meeste asetamine ta kõrvale on tühine mõttetu käik. Hustler White oli minu jaoks meeldiv segu odavast kinost, pedehuumorist ja pedeteabest ning mõnusast üheksakümnendate õhustikust. Bruce La Bruce parim, aga seda kohe kindlasti tänu Rick Castro'le. 4/5

LA hustlers.

Bear Nation

Bear Nation - Malcolm Ingram 2010

Karud on hollywoodi komöödiates ning seriaalides alati nii nunnud ja mõnusad olnud. Seetõttu otsustasin ka nende salaelu lahkava dokumentaaliära vaadata ja mis selgus? Peale selle, et kaamera ette tiritud mehed olidki nunnud ja mõnusad? Selgus, et mõned seda ei ole ning püüavad suurte meeste klubi lõhki ajada väites, et need õiged karud on musklikarud ning ülejäänud on lihtsalt suvalised rasvakarud. Kunagi sai liikumine just loodud selle tõttu, et kõik suured ja paksud tunneksid end hästi ning neil oleks oma scene kust ilueedid ja leegitsevad peded eemale hoiaksid, aga järsku läks liikumise sees samuti lahterdamiseks, et ühed on teistest paremad ning õigemad. Dokfilmina tavaline alternatiivset liikumist kuvav teos. Üllatus oli, et Bob Mould on karude esidiskor ja pettumus oli, et heterost Kevin Smith nii palju eetriaega oma tühja lobaga sai. 2,5/5

Al Borland peaks karurahva pefektne jerk off material olema.

Skin Gang - Skin Flick

Skin Gang - Bruce La Bruce 1999

Seda Bruce´i filmi kartsin ma enim, sest kui võtta arvesse, et mees toodab kunstilist homopornot ja seekord veel skinheadidega, siis on üsna selge kuhu aukku lööma hakatakse, ehk siis underground filmile omase sisu asemel lehvitatakse fetishiga. Ja muidugi nii oligi, kuid saladuslikul moel ei pakkunud lavastaja seekord nii graafilisi suguühteid kui varem - riistu suhu ja tagumikku sisenemas ei näidatud, amelemist ja softporno versioone kepist aga küll. Filmi ainuke naisnäitleja oli fun, esteet-pedede jutuajamised koomilise parodeeriva alatooniga, kuid kõige huvitavam oli skinheadide enda casting. Arusaamatu, aga intrigeeriv.

Kiilakaid poisse ja mehi mängisid mingid saksamaa ja idaeuroopa pornostraarid kel juuksed maha aetud ning bootsid-bomberid selga aetud ning siis kõige selle võimendamiseks oli lavastaja jätnud sisse idapoolsete puhul nende slaaviliku tausta. UK natsiskinnide mõistes veider valik - toa seinale on klišeelikult soditud swastika ning kirjutatud National Front, aga mõned skinnid briti kultuurile pea sama võõrad kui nende kiusualused. Lugesin netist, et gay´d olid filmi peale solvunud kuna see kujutab nende "gangi" liikmeid vägivaldsete natsidena, aga mis veel skinnid ütlema peaks...? Igal juhul šokeerimisega sai mees taotluslikult hakkama, oleks vaid sisu ka filmis, siis võiks ju seda undergroundkino mõistes isegi aksepteerida. 1,5/5

Super 8½

Super 8½ - Bruce La Bruce 1994

Hõiskasin siin küll, et ei ole vist osanud Bruce La Bruce´i filme vääriliselt hinnata, aga selle linalooga jäin taas kahtlevale seisukohale. Asi on nimelt liiga pikkades monoloogides, sest sealt nopib küll üksikuid teravmeelsusi, kuid lõpuks pidurdavad nad filmi, ega tundu nii ägedatena kui lavastaja valmimise ajal arvata võis. Muidu justkui kõik paigas mis ühelt UG kinoloolt tahta - vihased sõgedad noored, kriibu-kraabuline pilt, vaimukaid detaile ning ohtralt seksi. Isegi nii palju peeniste tagumikku ja suhu torkamisi, et tekkis tunne justkui see oleks Bruce La Bruce´i põhieesmärk olnudki ning muu aeti lihtsalt aukude täite vahele aukude täiteks juurde. Omade heade momentidega, kuid sirgel igavapoolne. 2/5