Fox Legend

Ling hu - Ma Wu 1990

"Hiina kummitusloo" tuules vändatud filmilugu, ehk siis mainitud filmis tao-munka mänginud Wu Ma püüe millegi sarnasega välja tulla. Tavaliste kummituste asemel kujumuutjad deemonrebased, aga on olemas taoist, seekord siis rebasekütt Jahikuningas (lavastaja ise kaamera ees), on natuke opakas kutt keda kütt õpetama peab, on oma ema mõjuvõimu all kannatav heasüdamlik deemon, kaunid meelad momendid ning isegi sarnane heliriba kust otse loomulikult ei puudu rütmikam dao-lugu. Ilmselge koopia, aga ikkagi lõpuni välja nauditav, sest hea topaka nalja üle võib teist korda naerda ning wuxia ja hiina kummituslugude žanris on kordamine pea reegliks ning hinnata tuleks oskust ette määratud teemade oskuslikku kasutamist. Fox Legend sai sellega väga hästi hakkama, jäädes küll alati oma eeskujude varju, kuid olles ise samuti tõupuhas traagikanootidega fantaasiajant. 3,5/5

Meister Wu Ma suri 4. veebruaril 2014.

The Snake Prince

She wang zi - Zhen Luo 1976

Meelitasid Tsui Harki kujumuutjatest madudega, et näe, sellist kino tehti juba HK-s paarkümmend aastat varemgi, kuid ega neid kahte võrrelda saanud. Green Snake filmis olid kohmakad seksapiilsed madu-õed, Maoprintsis aga mesilõust Ti Lung, keda ma eriti ei kannata isegi möögafilmides, saati siis üht läbi ja lõhki heatahtlikku printsi mängimas. Selline naiivne laulu ja tantsu muinasjutt. Lugu tavaline, vast iga rahva pärimuses sees - ussprints saab teene eest kolmest õest kõige kaunima ja tagasihoidlikuma enesele naiseks, kurjad õed aga ullikesele sülle langenud rikkuse pärast kadedad ning ässitasid inimesed ussikuningriigi vastu. Peale madude ja inimeste sõda veel kõvasti armastustraagikat. Puhas lastemuinasjutt, aga paljaste naistega ning stseeniga kus maoga seksiti. Muss alul ajas irvitama, et mis india disko, aga varsti juba tundus sama igav kui filmi möllud. 1/5

Kaunitar, prints poolenisti moondununa, noored armunud ja prints loomulikul kujul.

The Battle Wizard

Tian long ba bu - Hsueh Li Pao 1977

Tõesõna, selle stiilipuhta stsenaariumiga wuxiafilmi jaoks oli lavastaja Hong Kongist välja otsinud kõige inetumad näitlejad ja seda nii mees kui naispeaosade jaoks. Ma olin ausalt öeldes kohe hämmingus kui järjekordne aasia "kaunitar" ekraanile ilmus. Aga see selleks, sest film ise oli tasemel. Ei mingit tavalist Shaw´i vendade peenutsemist plekkmõõkadega ega odadega vibutamist, vaid kohe alul hakkab paha sõrmest justkui revolvrist laserkiiri tulistama ja peatselt ilmub lagedale loomakont kust automaattuld lastes pistodad välja lendavad, rääkimata ühe õnnetu teleskoopselt kokku ja lahti käivatest robotjalgadest.

Segaselt ägedate võitluste vahele goret ja insestihõngulist romantikat, varjatud identiteete ning möödarääkisi, ehk kõike seda mis ühest fantaasiaga wuxiast nauditava teeb. Sellist armsat jama vaataks iga päev, peangi vist taas žanri tihedamalt ette võtma, hing nutab sedalaadi lemmikute järele. Meenus nüüd veel lõpuks väga lahedad ja originaalsed seigad filmist - nimelt ei olnud meespeategelane huvitatud võitluskunstide õppimisest ja sai lõpuks supermeistri oskused pooljuhuslikult ning võitles neid kasutades lõpuks gorillaga ja omapärane oli samuti see, et kurjami abiline püüdis teadvuseta olekus kangelannat vägistada. Vähemalt minu jaoks uudsed lähenemised vanas SB kinos.  4/5

Näpulaser.

The Holy Virgin vs. the Evil Dead

Moh sun gip - Chin-Ku Lu 1991

Pealkiri, pluss nõiad, paljad naised ja vanad võitluskunstid ning valmimisaastaks HK wuxia-kino puhul oluline 1991 - kõlab nagu super film, aga seda ta ei olnud nüüd kusagilt otsast. Mulle tundus justkui mingi H. P. Lovecraft´i mugavdusena, kus alul hüppab välja üks iidne jumal, imeb natuke paljaste naiste verd ning lõpuks lähevad julged "arheoloogid" džunglisse ja avastavad seal terve sekti kes iidseid kummardab ning neile ohverdab. Täiesti huumorist, romantikast ja võitluskoreograafiast vaba jant, isegi eriefekte, neid kõige nõmedamaid ja juustusemaid, ei olnud tegijad osanud piisavalt halvasti teha ning needki nägid inetud välja. Ajaraiskamine. 1/5

Rindadega meesjumalat samuti ei näidatud rohkem kui kujuna ning paberi peal. Damn!

No Such Thing

No Such Thing - Hal Hartley 2001

Petukas! Tegelikult see ei olegi Hal Hartley film, sest siin ei mängi Martin Donovan ja nagu teada mängib ta igas Hal Hartley linaloos. Nii, et petukas! Aga mitte vaid Martin Donovan´i puudumine ei ole filmi nõrkuseks, vaid korraliku stoori puudumine. Võib ju trallitada, et natuke fantasy, näpuotsaga vaimukas, Friðrik Þór Friðriksson´i puudutus samuti sees ning veel see ahvatlev indie-label, aga kui ikka vaatad filmi ära ja ükski emotsioon sinu sees enesest märku ei anna, siis ole nende ahvatlevate märkidega midagi peale hakata. Munatu värk. 1,5/5

Gongofer - Гонгофер

Gongofer - Bakhyt Kilibayev 1992

Kiitsin hiljuti Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi koostöös valminud Okrainat, nüüd võtsin ette sama tandemi stsenaariumil põhineva teise kultusmaiguga linaloo, mille lavastajaks Bakhyt Kilibayev, mees kes ise tuntud Igla stsenaristina. Filmi sisu on pealtnäha lihtne - tulevad maakad linna turule, joovad end täis ning üks neist veetakse veetleva naise poolt minema, uimastatakse ning röövitakse talt silmad. Just täpselt nii. Mees kaotab oma isalt-emalt päritud silmad ning saab vastu helesinised, kenad küll, kuid võõrad. Kukub siis mees jooma, kuni külavanem lubab kampa lüüa ning mehed sõidavad kahekesi Moskvasse tagasi, et röövitud silmi üles leida. Jasatutakse ussipessa kus kedagi ei saa usaldada ning iga nurga peal valitseb oht.

Skaskalik ülesehitus mis kangesti meenutas mõnda Ljudmila Petruševskaja kunstmuinasjuttu. All justkui klaassikaline vene rahvalugu, aga vorm moderne ja seda kuni gore-kinoni välja. Ja nagu Ljudmila Petruševskaja juttudes jääb midagi hämaraks, nii ka siinses loos, kus vaataja peab oma peas paar niiti kinni siduma, et stoorile selgust ning ladusust lisada. Undergroundkino vene moodi, hulgaliselt humoorikust vene mušikkide kujutamisel, lisaks paras doos müstikat ja põnevust ning isegi üks pea kümme minutit kestev kung-fu stseen, kus uljad kasakad võitlevad korrusmaja korteris kahe nõiaga. Viimane kusjuures meenutas kangesti maailma mille tõi vaatajani Timur Bekmambetov filmis Nochnoy dozor. Lõbus indiekino ajahetkest, mil sedalaadi linalugu liiga palju tähelepanu ei oleks pidanudsaama, kuid läks vastupidi. 3,5/5

Ansambli Ноль tehtud OST filmile on teema omaette - üliage UG mürane postpunk.

Painted Skin: The Resurrection

Painted Skin: The Resurrection - Wuershan 2012

Esimene Painted Skin ei olnud üldsegi halb film, aga järjelugu juba küll. Taaskord viga kehval loos. Teoreetiliselt justkui armastusdraama, aga seda armastuse teemat loobidakse justkui kuuma kartulit käest kätte ning kui kolmveerand filmi vaadatud, võid enesele tunnistada, et kogu kurb-romantilise armuafääriga ollakse täpselt samas punktis kust alustati. No ja siis see viimane veerand on veel eriti ülemängitud teatraalse mõõduga kemplemine kus naeruväärse välimusega barbarid kangelastelt ja neid abistavatelt deemonitelt koosa saavad. Mida oli muidugi ette arvata, aga et see kõik nii nõmedalt seatud, tuli pettumust valmistavana. 1,5/5

Age of the Dragons

Age of the Dragons - Ryan Little 2012

Ajalooline draama mis ilmekalt demonstreeris, et keskajal ei olnud mingit rassismi, sõbraliku perena elasid koos nii, tseteerides nüüd ühte viimaste päevade eesti arvamusliidrid -  neegrid, pilukad kui valged. Olen mitmel korral kuulnud jutte, et keskaega ei taheta meile tänapäeval kujutada sellisena nagu see tegelikult oli - illuminaadid püüavad näidata seda võimalikult räpase, tumeda ning trööstituna, täis vägivalda ning haigusi. Ometigi on mõned julgemad revisionistid nagu näiteks ka käesoleva filmi lavastaja Ryan Little (mitte väike, vaid Suur Mees) kes ei pelga näidata aastasadade tagust elu sellisena nagu see päriselt oli - inimesed tegid tööd, püüdsid draakoneid (ametlikust ajaloost täiesti mahavaikitud seik) ning negriid aitas mongoliidi, kes omakorda astus europiidi eest välja. Ühtsus ja jõud! Tõestisündinud lugu minevikust, mille Herman Melville sisse vehkis ning avaldas haleda plagiaadi nimega "Moby Dick". 1,5/5

Ei olnud üldse nagu Monsters Hunteri videomäng. :(

The Avengers

The Avengers - Joss Whedon 2012

Joss Whedon lavastajatoolis - kõik juba ette sahistasid kui äge see saab olema. Oli aga selline nagu üks hollywoodikas ikka, ehk siis palju pauku ja plahvatusi, sekka pangetäis isikupäratut madistamist. Paar tõeliselt head nalja, üks neist USA fundamentalistlikku kristlust ülistav ja teine liiga temaatilisuses, kuid üldpildis ikka hirmus mage pala. Iron Man oli muidugi oma šarmiga ning Natasha Romanoff andis samuti mõista, et seal kusagil kaugel ja asjade taga üht-teist huvitavat võib leida, aga kogu ülejäänud kamp oli lihtsalt üks tolguste paraad. Ja üldse olen ma kõriauguni tüdinenud sellest Manhattanil toimuvast actionist - nagu iga teine film lammutatakse saar maha. 1,5/5

Hollywood´i filmitööstus veel siiani üllatavalt rassistlik! Samuel L. Jackson soovis Marveli The Avengers´is mängida kas Loki't või Thor'i, aga pidi lõpuks rahulduma stuudiobosside armuliku loaga Nick Fury rollis.

Wrath of the Titans

Wrath of the Titans - Jonathan Liebesman 2012

Toa koristamine käis täna lihtsalt - panin mängima austraalia kaheksakümnendate popmuusika, korjasin ühte kilekotti kõik tühjad pudelid (Borjom ja Värska, mitte õllepudelid, you fools!), teise kõik kommipaberid, tühjad valmissupipurgid, nektraiinikivid ja jogurtitopsid, noppisin maast üles T-särgid, sokid ja aluspüksid ning viisin need pesumasinasse, tühjendasin nõudepesumasina ja ladusin mustad nõud sisse, ladusin DVD-d telekakõrval kenasse virna ning lõpuks käisin märja lapiga üle köögi ja söögilaua ning harjaga põranda. Nii lihtne, aga ometigi olin lükanud seda tegevust juba üle nädala edasi. Ja nii iga kord! Allegoorilise seose filmiga peate aga ise välja nuputama. 1,5/5

Game of Thrones - 2. season

Game of Thrones - 2. season - created by David Benioff, D.B. Weiss 2012

Esimese sesooni puhul oli hiljem loetud raamat tänuväärne täiendaja. Ja muidugi lugesin ma raamatusarja edasi ja teadsin kõike mis teises sesoonis toimuma hakkab ning seetõttu mõistan nüüd ka kõigi nende virinat, kes kirjandusteosega tutvumise järgselt teleteosega rahule ei jäänud. Kuulun nüüd ise nende hulka. Leidsin põhjust virisemiseks nii siin kui seal, kuid laias haardes tundus raamatu tegevuse massiivsuse kõrval ekraanil toimuv tubateatrina, kus aeda piknikku pidama läinud kamp noori pidi olema 100 000 meheline vägi, lagunenud müüridega ait iidne võimas loss, ojas hulpil kummipaat kuninglik laevastik ning paar kivimüüri ees uitavat neiut õukonnadaamid ratsasalgas. Kõik oli odava välimusega, mis muidugi ei takista HBO-l peatselt (OK, sesoon 3 on rahvale lubatud) asju kokku pakkimast väitel, et sarja tegemine läheb liiga kalliks. Nad on seda varem teinud (näiteks Carnivale) ja jätkavad vabalt samas vaimus. Väiksematest tujurikkujatest viskas sisse rumalaid loogikavigu (George R. R. Martin on raamatutes nendest üsna hästi hoiduda suutnud), kohati väga nõmedaid kostüüme ning näitas liiga palju paljast pinda, jättes tunde justkui oleks Game of Thrones´i casting väga sarnane pornofilmide omale, kus iga neiu peab enne kaamera ette lubamist kumerused ette näitama. Mina eelistaksin ikka eraldi vaadata erootika filme ja fantasy kraami või siis tagasihoidlikult kokku segatuna. Nüüd aga viskas tõeliselt täiega üle kui võisid juba ette ennustada, et peatselt on ekraanil seksi näha, sest selles episoodis veel ei ole jõutud seda varem näidata. Lisaks kõik need vihast ja armastusest rääkivad venitamised mis stoorile otseselt midagi juurde ei anna, aga samas sundisid muu tegevuse arvelt lühendusi tegema ning nurki lõikama. Vaatan ikka edasi, sest ka ägedaid momente jagus ja paari stseeni ootasin põnevusega, kuid ega ei oleks ette kujutanud, et jätan hooaja vaatamise mitmeks päevaks pooleli, sest lihtsalt ei viitsi kuna ei ole piisavalt huvitav. Kujutasin ikka ette, et õhtul alustan ja kell 6 hommikul lõpetan, aga läks pea nädal. 3/5

Magic of Spell - Child of Peach 2

Qu mo tong - Chung-Hsing Chao 1986

Esimese Peach Child´i filmi vaatamine ei ole vajalik, aga teise osa nägemine on kõigile kohustuslik. Muidugi tuleb ka esimese vaatamine kasuks, aga see on vaid tasemel, et mõned järjeloo tegelased on tuttavad ega pea pead murdma, et miks üks käitub nii- või teine naamoodi. Stoori on aga hoopis teine ja hoolimata lapsstaari juuresolekust, hoopis täiskasvanulikum. Ei pea kartma, et siin nüüd alla 16 keelatud seksinalju tehakse (kaka ja pissihuumorit pakkus esimenegi piisavalt), vaid pigem sisu poolest mis oli muinasjutust nihkunud hiina kummituskomöödiate suunas. Kohal oli isegi žanrist tuttav äpulik meistri õpilane kelle hooleks jäi valdav osa rumalatest naljadest, aga lollitamine oli muidugi kõigil veres ja tagasihoidlikust selles üles ei näidatud.

Lisaks korralikult tobehuumorile peab jätkuosa juures kiitma fantaasiarikkaid võitlustseene kus samuti oli rõhk pandud naljale, ehk siis arvasid tegijad, et kaklus on huvitav vaid seni kuni pulli saab ning neil oli absoluutselt õigus. Lõbus ja meelelahutuslik demon-fantasy mis peaks kõigi eelduste kohaselt sobima ka neile kes analoogsete aasia wuxia elemente sisaldavate kummituskomöödiatega sinapeal ei ole. Suurepärane töö, triloogia vaieldamatu esistaar. Lisaks näidatakse legendaarset ženžen´i kuningat kes seekord ei ole krimpsus mulla monstrum, väid väike armas poisike. Nunnu! 4,5/5

Nokuta kangelane ja kurjam.