The Crazy Family

Gyakufunsha kazoku - Sogo Ishii 1984

Lõpuks ometi on täitunud pereisa unistus, peale aastaid rahasäästmist on koos piisav summa, et osta perele linnaäärne kahekorruseline väike eramaja. Õnn saabus uue elukoha näol, kuid kaua ei saanud elanikud väljateenitud naudingut mekkida, sest külla tulnud vanais otsustas samuti sinna elama asuda, mugavalt tundmiseks vajalikku ruumi majas oli aga vaid isale-emale ning nende kahele lapsele. Peagi hakkas vanaisa kohalolu kõiki häirima, vaid ennast hulluks õppinud perepoeg paistis ruumikitsikusse ükskõikselt suhtuvat, kuid eks tema juba oligi peast soe. Ülejäänud pereliikmete jaoks aga oli ülekuumenemine veel ees.

Poole pealt oli selline tunne, et nüüd tõukab see Sogo Ishii tõukab troonilt Miike mittefunksivast perest rääkiva linaloo Visitor Q, kuid üsna hea pidurdusmaaga võeti hoog maha ning millegi eriti pöörasega lõpus enam ei üllatatudki, kuigi filmi lineaarselt tõusev hullus seda tõotas. See mis juhtuma hakkas oli küll piisavalt veider, kuid mitte valus ega piinlik, muie suul kõlbas vaadata, kuid naljad kõhtu krampi ei kiskunud, ega pervotsemine puna palgeile toonud. Korralik jaapanipärane mustahuumori film aga minu jaoks veits lahja. 3/5

Perepoeg kisub ufoks kätte.

Electromagnetic Girlfriend

Denpa Teki na Kanojo - Kanbe Mamoru 2009

Kaks kolmveerandtunnist psühholoogilise thrilleri pärusmaalt leitud põnevuslugu kerge horrori ja romantika puudutusega ning anime vormis. Lood kusjuures väga head nii paljukest kui ühes 45 minutilises raamis arendada või üles ehitada saab, pinevus püsis ning ka lahendid ei olnud rumalat laadi. Ette võiks heita vaid kehva pliiatsit tegelaste kujutamisel, mõnes kohas liiga staatilisi taustasid ning mõningate suhteliinide voolavust mis eeldaks vähemalt tosinast osast koosnevat sarja ja mitte vaid paari OVA-t. Aga järsku vorbitaksegi edasi, mine tea? Mna vaataks paar koolilaste vägivalla ja goremaigulist krimilugu veel. 3,5/5

Ihukaitsja.

Tex

Tex - Tim Hunter 1982

Disney on ju tegelikult ka varem väga häid draamalugusid tootnud mida esmapilgul kohe mitte kuidagi mikihiirekompaniiga siduda ei oskaks. No Lynch´i muruniidukiga maailma mõõtev mees muidugi, temaga oli ju jutt juba ees, et Disney film ja puha, kuid on elus veel nähtud paar linalugu mille välimuse ja vormi kohta ei ütleks kunagi, et seda rahastas perefilmide tegija. Käesolev draama on just üks seesugune, sest peale väga mõnusalt kulgeva ning maitsekalt ekraniseeritud pereloo, pakuti veel teismeliste seksiprobleeme, kooliulakusi ning isegi amfetamiiniga kubitsemist.

Väga hea sooja minekuga väike lugu kahest Texases elavast vennast kes hoolimatu isa lahkumise järel on pidanud ots-otsaga kokku tulles ens elatama ning vaimselt teotama, püüdes koolis jätta muljet justkui oleks koduses elus kõik kõige paremas korras. Ilus ja armas film noortest mis põhines imelapsest kirjaniku S.E. Hinton´i loomingul ja tema sulest ilmunud ramatute järgi on tehtud ka filmid The Outsiders ja Rumble Fish. Hea ameerika kino, justkui väike armas indiefilm mis ometigi valminud illuminati kapitalil. 4/5

Kolm parimat sõpra.

Sudden Manhattan

Sudden Manhattan - Adrienne Shelly 1996

Alguses venis ega näidanud õiget tooni aga lõpus läks päris päris heaks. Tegu müsteeriumiga kus noor neiu näeb iga päev pealt kõrvaltänavas toimuvat mõrva kus üks habemes mees tulistab peale vaidlust kedagi selga, kuid hiljem pole laipa ning mitte kleegi ei taha tunnistajat uskuda. Saati siis kui neiu ise väheke imeliku käitumisega ning peale mõrvade nägemise kuuleb veel hääli mis tulevad kas röstsaiast või jäätisepulgast. Tundub, et vaid üks sire noormees usub neiu juttu ning on imelikust tüdrukust ka sisse võetud aga ega sellelgi mehel katus korras ole, sest tüüp eelistab imekauni neiuga voodis müramise asemnel hoopis lugeda Dostojevski raamatuid.

Absurdne, müstiline, romantiline ning hiljem ka koomiline. Mõned fantastiliselt hästi ülesehitatud stseenid nagu see indiefilmides tavaliselt juhtub olema - mõnusad momendid ja lahedad karakterid, kuid üldpildis kehvapoolne sisu. Seekord oli aga ka stoori ise piisavalt hea ja mulje jäi kui igati mõnusast väikesest kergest komöödiast. Aga mulle nagunii meeldivad (no peaaegu) kõik New York´i lood ja linnalegendid indiefilmides ning mulle kangesti meeldib ka Adrienne Shelly nii, et minu tagasihoidlikku kiitust ei pea tavavaataja väga tõsiselt võtma. 3,5/5

Nõia juures ja hiljem Dostojevskiga voodis.

Smithereens

Smithereens - Susan Seidelman 1982

Sõber Tiit tassis aastaid tagasi Richard Hell´i kassette minu juurde ja soovitas kuulata, pidavat hea muss olema. Kuulasin, kuid mingit erilist muljet see NY punkikoon mulle ei jätnud. Sama oli ka käesoleva filmiga kus muusik üht peaosalistest mängis. Ei olnud asjal õiget jõudu sees ning neiukese "õnneotsingud" suurlinnas jäid lõpuks väga etteaimatavateks ning pinnapealseteks. Mõned minutit enne lõppu hakkas soundtrackil esineva bändi laulja oma tekstides küll vihjeid karmima sobilikuma lahenduse suunas tegema, kuid peaosatäitjat mängiv Susan Seidelman jättis otsad lahtiseks, pöörates halvalt ära mitte millegi suunas. Oma ajastu filmina kindlasti paljudele oma eluga kõrvutuv film ning väike pungist rääkiv indiekino saavutus, kuid üsna igav selline. 2/5

Susan Seidelman ja Richard Hell.

Cyber Ninja

Mirai Ninja - Keita Amemiya 1988

Kui lääne vaatajate jaoks ehitavad mõtlevad tulevikumasinad mudeli T-1000 kes kukub inimesi halastamatult killima, siis japsidel olid tuevikumaailmas selle ülesande jaoks loomulikult hoopis küberninjad, kes samuti luust ja lihast olenditele armu ei anna. Üks küberninja aga pole lõpuni progetud ning vaikselt hakkab inimmõistus kaavast läbi lööma, praak toode ühesõnaga, halb tuleviku tehnomaailma jaoks, kuid õnnistus masinaga võitlevatele...samuraidele. Koos asutakse teekonnale masininimeste lossi, et peatada programmid ning vabastada röövitud printsess.

Alustasin vatamist tundega, et nüüd saab jubedat camp´i näh, kuid peale selle pakuti veel täitsa muhedat ulmekat, sellist aurupungi mõjudega lugu kus arhailine feodaaljaapan ning tulevikurobotid olid üksteise vastu võitlema pandud. Odav ulmekas, kuid mitmete võluvate momentidega ning igati armas. Aastaid tagasi oleksin kindlasti väga vaimustunud, nüüd tegi lihtsalt kena sooja tunde sisse. Oh seda armsat rumalat umekat. 3,5/5

Jaapani kübersõdalased.

The Yiddish Cinema

The Yiddish Cinema - Rich Pontius 1991

Raamatuga "Bridge and Light: Yiddish Film Between Two Worlds" kaasas olnud DVD mis toimib arvatavasti päris kenasti kirjatöö visuaalse taustana, iseseisva dokumentaalina aga jäi lahjaks. Kultusfilmis Airplane! küsib lennereisija lugemiseks midagi kerget ning talle pistetakse stuardessi poolt kätte peosuurune flaier pealkirjaga "Kuulsad juudi sportlased". Samasugune tunne oli ka kui juttu tehti ashkenazide seast sirgunud filmilavastajatest, polnud õieti kedagi võtta ega näidata, isegi lükates vahele viie minutilisi filmilõike, sai vaid hädavaevu tunni jagu enne Teise Ilmasõjaaegset materjali kokku. Ühe soovituse aga leidsin - Yidl mitn fidl. 2/5

Bang Rajan 2

Bang Rajan 2 - Tanit Jitnukul 2010

Mäletan eredalt kuidas kümme aastat tagasi silmasin Vabaduse Väljaku all oleva tunneli venelaste videopoes Bang Rajan´i VHS-i. Kaanepilt oli nii äge, et koheselt tekkis huvi, kuid venekeelse pealelugemisega videokasset ei ahvatlenud ühti ja lõpuks võttis paar aastat enne kui filmi nägin. Teos muutus hetkega ajalooliste lahingufilmide pisižanris üheks mu lemmikuks aga eks lugege siit ise mu filmisoovituse jaoks tehtud lühiarvustust : Bang Rajan - Legend of the Village Warriors. Nüüd kui jutud järjeloost liikuma hakkasin, olin justkui tulistel sütel, kuigi mõistus tuletas meelde, et midagi head siit tulla ei saa. See oleks olnud nagu Sinimäed 2. Kuidas saa ikka heroiliselt surnud kangelasi elustama hakkad?

 

Bang Rajan 2 sai sellega tegelikult hakkama, pakkudes tegevuspaigaks legendaarsest külast eemal asuvas provintsis toimuvat vastupanuliikumist ja hilisemat aega Tai ja Singapuri kuningriikide vahelisest sõjast. Leidus mõningaid sarnasusi, neist parim oli taaskord meeletult hästi väljajoonistatud tegelaskujud, umbes 12 sõdalast kes koheselt omapäraste võitlusstiilide ning välimusega lääne vaatajalegi eristuvalt meelde jäid. Korralikud olid ka varasemad metsadel ja välul toimuvad lahingustseenid. Esimese filmiga võrreldes küll väheke moodsamalt sätitud ja digiverega, kuid ääretult kaasahaaravad ning ülimalt korraliku koreograafilise seadega.

Aga mis siis viga oli? Filmi viimased 25 minutit oli selline jura, et pisarad kiskus silma. Esiteks inetu arvutigraafika mängutoomine nii looduskaunite kohtade kui hiiglasliku Buddha kuju loomisel. Siis muutus ka lõpulahing täiesti absurdseks kemplemiseks ja kui lõpuks veel esimesest filmist tuntud sõdur-kangelased vaimudena platsi ilmusid ning hakati vahele pikkima lõike varasemast linaloost, sai minu karikas küll pilgeni. Korralik sõjafilm asendati inetu kemplemisega, pool tundi enne lõppu osati kõik nii lörri lasta, et tuju läks kohe nulli. Ei tahaks kohe uskudagi, et lavastajatoolis sama mees kes varasema meistritöö lõi. Peaks vist meeleala tõstmiseks viie tunnise Suriyothai televersiooni peale vaatama, saab jälle hea Thai-kino tunde sisse. 2/5

Armutud sõdalased, kohalikud partisanid.

Rome Armed To The Teeth - Brutal Justice - Assault with a Deadly Weapon - Tough Ones

Roma a mano armata - Umberto Lenzi 1976

Nuxx on suur asjatundja itaalia seitsmekümnendate politseithrillerite alal, minul oli käesolev ales kolmas-neljas sedalaadi žanrifilm ja võin öelda, et täitsa hea kohe. Minu jaoks hea aga Nuksi jaoks on vist tegu isegi ühega ta lemmikfilmidest üldse, vähemalt peategelane, kompromissitult pätte klohmiv politseikomissar Leonardo Tanzi, oli mehel kenasti avataril või oli see siis pilt mõnest teisest filmist kus mängis Maurizio Merli? Meeldis filmi puhul konarlikkus, tänu millele ei teadnud kordagi ette mis juhutuma hakkab. Suvaliselt hargnesid mitmed kõrvallood, tuli sisse täiesti kasutuid tegevushüppeid ning lõpp pakkus samuti üllatuse, seda küll mitte niivõrd stooripõhiselt kui lihtsalt oma sirgjoonelisuses. Korralik krimka armututest pättidest ja hea-halva piiril oma tegusid ajavast kartmikäelisest mendist. Võmalusel vaataks hea meelega ka järjefilmi ära. 3,5/5

The Killer Inside Me

The Killer Inside Me - Michael Winterbottom 2010

Jim Thompson on igati mõnus pilp-kirjanik keda tuntakse küünilisuse poolesrt, tema (anti)kangelased on alati valmis petma, varastama ja tapma nii, et keegi ei saa end turvaliselt tunda. Raha nimel on Thompsoni loodud tegelaskujud valmis reetma elukaaslast, tapma lihast ema ja röövima vanamemmelt viimased krossid. Käesolevas linaloos oli see kõik samuti meeldivalt olemas, kohe alul näidatakse, et tundesidemed ei maksa midagi ning vägivalda eelistatakse kavalusele.

Thompsoni puhul on aga tegu kioskiromaanide kirjutajaga ning see eeldab ka niinimetatud pulp lõppu, veits ülekeeratud ja ülemängitud lahendust. Käesolev film aga oli piisavalt inteligentselt lavastatud ja sinna kahjuks pakutud pulp-lõpp absoluutselt ei sobinud. Jim Thompson on hea kirjanik, kuid film oleks nõudnud teravamat lahendit kui pehmekaanelise krimka dramaatika. 2,5/5

Casey Affleck oli oma iniseva ebakindla häälega väga hea, nõustun kõigiga kes teda siinses filmis kiitsid.

Reindeerspotting: Escape From Santaland

Reindeerspotting - Pako joulumaasta - Joonas Neuvonen 2010

Soomes parajalt kõmu tekitanud dokumentaalfilm. Mõistetav, sest teos on ühe Rovaniemi narkari poolt filmitud portreelugu oma sõbrast, veelgi sügavamalt uimastite küüsis olevast sõltlasest. Droogiks on Subutex ja mänguks pidev rahanuiamine, hankimine või varastamine, Portreteeritav räägib häbenemata oma sõbra kaamerasse kõigest mis hingel ning teeb varjamata oma süstid kaamera silma all. Narkari elu sellisena nagu ta on, ega imestada pole midagi ja teada värk, kuid ühe amatöörlavastaja jaoks on tegu siiski väga kõva debüüdiga mis liikus asja üdimes. Kui palju see režissöör ise junkie oli, on muidugi ise asi, kuid võib aru sada, et sooneoda ei ole temalegi võõras teema ja tänu sellele on fimis näidatu ehe elu mehe ümbert. 3,5/5

Soome narkaritel ei ole muidugi ka midagi viriseda, ikkagi heolu riik ja vajadusel saab nii ravi kui leiab ka raha Subutex´i ostmiseks, keegi prüguikasti kõrval ei süsti, tagumikku metroojaamas ei müü ega pargipingil maga.

The Gypsy Moths

The Gypsy Moths - John Frankenheimer 1969

Esmakordsel vaatamisel tundus minu jaoks teema, kus sa meelsamini kukutad end justkui transsi minnes või midagi jumalikku läbi kogedes surnuks kui avad langevarju, lausa müstiline ja seetõttu sai ka film minu silmis ebamaise tunnetusega teose aura külge. Seekord aga haaras silm ja pea hoopis rohkem tagasihoidlikku draamalugu, põgusast võõrate vaheisest kohtumisest tekkinud tundevirvendusi ning elusaatuste alt kerkivaid tumedaid saladusi, kui langevarjuhüpetega seotud fataalset surnukskukkumise naudingut. Well, ma nagu lobisesin nüüd välja, et keegi kukub suruks, kuid eks see oli ka filmi alguskaadritest saaka selge, show-langevarjurite ohtliku amet juba kord eeldab traagikat. Hea draama imepisikese müstika torkega. 3,5/5

Grandma and Her Ghosts

Mo fa a ma - Siu-Di Wang 1998

Hiina kummituskomöödiad on ikka mu lemmikžanr olnud ja otsustasin seekord siis vaadata üht animeeritud vormis. Kahjuks aga tähendas animatsioon seekord multikat, ehk siis pere pisematele põnnidele mõeldud meelelahutust. Leidsin mõnusaid momente sealt minagi, kuid üldpildis ei olnud tegu põneva ega jkenasti joonistatud looga. Isegi väheke liiga pikk ja veniv, sest arusaadavalt köidavad noori vaatajaid filmis nähtavad monstrumid ja kummitused, kuid neid oli muu jutuvada sees liiga vähe. Mina oma lastele vaatmiseks ei anna, lihtsalt tase on nii tarkade laste jaoks liiga madal. 1,5/5

Deemonlik kass.

Big

Big - Penny Marshall 1988

Teismelisena kinos seda komöödiat vaatamas käies, tundus tegu olevat just minusugusele neljateist-viieteist aastasele mõeldud komöödiaga mis peaks siis täiskasvanule lapsikuna tunduma. Aga ei. Film pakkus üllatavalt mitmeid seksiga seotud seiku ning ka kogu võimu ja rahaihaluse teema oli peente torgetega mida teismeline nii hästi ei aduks. Võib--olla oli asi selles, et vaatasin uut 25 minutit pikemat versiooni ja varemast kinolõikest lihtsalt puudusid tõsisemad seigad imaväel täiskasvanuks saanud poisi maailmast. Ise ma aga samas küll ei taibanud mida veel sealt pikemast versioonist välja lõigata? Kui siis vast mõned stseenid Tom Hanks´iga, kus ta mänguasjadega mängides käitub hulga nooremana kui tema 13 aastne iga eeldaks.

Muidu aga igati tipp-topp, natuke nagu mõnus lapsepõlve meenutuste pärast vaadata aga samas ka igati sümpatne fantaasialugu. Kusjuures nüüd vaatamisel meeldis mulle ka klaveril astumise stseen väga, kuigi varem pidasin sedalaadi "klimberdamist" ääretult tülgastavaks. Isegi nii nõmedaks, et see oli üks harvadest momentidest mis mul negatiivse emotsioonina meeles püsis, kuigi vimasest vaatamisest on nüüdseks juba kaks dekaadi möödas. 4/5

Klimberdamine.

Lyumi - Люми

Lyumi - Vladimir Bragin 1991

Venelaste versioon Punamütsikese loost, ehk sovjetiaja lõpul valminud libahundilugu. Professor Gumpert, ngu ka kõik ta vaarisad, on pühendanud ennast salapärase Ljumi otsingule ja peatamisele, sest kord saja aasta jooksul ilmub kujumuutja välja ning asub punase mütsiga last otsima. Seekord oli kahe ja poole meetrine karvane hiiglane, ehk hunt inimnahas, oma ohvri leidnud üsna Eesti lähedalt, Läti poole paarikümne kilomeetri kaugusel piirist. Mees ostis relvad ja hundilõksud ning läks libalooma oma südamedaami kodu lähedusse varitsema. Just selle naise tütre oli mees hundile söödaks ette valmistanud.

Alul mõnusa fiiliga algav müstikalugu hakkas järjest enam koomilisi jooni omama ning filmi finaal meenutas juba nagu mõnda hiina kummituskomöödiat kus kari tonte ja tondipüüdjaid ringi sahmerdab. Üldises mõistes muidugi hea filmiga tegu ei olnud, kuid nõukogude aegse kinoloo tunne mis filmi saatis andis juurde väikese nostalgianõksu ning lõpuks oli tegu üsna mõnusa tobeda filmiga. Selliseid paarikümne aasta taguseid vene õudusfilme vaataks teisigi kui keegi soovitada oskab. 3,5/5

Hunt Punamütsikese mütsi rabamas.

The Howling

The Howling - Joe Dante 1981

Klassikaline libahundifilm mis minul oli siiani nägemata. Koos samal aastal valminud An American Werewolf in London´iga näitas The Howling, et libahundižanr ei ole veel surnud, lihtsalt muutunud. Enam ei luusi papist stuudiopuude vahel ringi valehabemega mees, jänesenahk rinnale liimitud ning käed konksus justkui liigesehaigel, vaied hulga nõtkem ja salakavalam, aga ka koomilisem olevus. Libahunt ise juba kui selline on kaheksakümnendate mõistes naljakas ning seetõttu serveeriti mõlemas hundiloos kujumuutjaid humoorika kõrvalhelgiga, pakkudes paratamatult banaalseks kiskuvat lugu varjama oma aja kohta suurepärased eriefektid.An American Werewolf in London mulle ei meeldinud, kuid Howing oli küll päris hea. Suuresti tänu põnevale pidavale loole, kus klassikalist libahundilegendi kõigi hõbekuuidega ja puha, segati ajastule omaste märkide ning eneseabi filosoofiatega. Hästi tehtud ning järjelugusid igati vääriv teos. Naljakas, põnev ja piisavalt b-film, et ennast mitte liiga tõsiselt võtta 3,5/5

Hundid.