Inside No. 9

Inside No. 9 - David Kerr 2014

Paar The League Of Gentlemen´i tüüpi oma asja ajamas. Meenutab natuke neid Alfred Hitchcock Esitleb asju lühifilmidena, et on natuke koomikat ja veidi krimilugu ning kohe kindlasti puänt. Erinev tase oli neil Hitchcock´i presenteeritud asjadel ni9ng samamoodi kõigub ka briti koomikute looming. Iga episood erinev stoori ja seetõttu soovitan teil tutvust teha vaid sesooni kahe esimese osaga, esimene neist üsna musta huumoriga perepidu ja teine slapstick kahest kunstiröövlist. Muu võib vabalt vahele jätta, sest kuigi nende lugude huumor ja lugu on OK värk, ei osata seda aga välja mängida ning kõik kipub venima. Aga kaks esimest - jah! 2,5/5

Metalhead

Málmhaus - Ragnar Bragason 2013

Noor tüdruk näeb pealt oma paar aastat vanema venna õnnetussurma ning hakkab ennast juhtunus süüdistama. Võtab üle venna huvi heavy metali vastu, asub näppima venna elektrikitarri ning kui Iron Maideni asemel teeb ilma juba Slayer, on neiuks sirgunud tüdruk läbi ja lõhki headbanger. Küla ainuke sellina. Seetõttu ei leia ta kedagi kellega oma metali huvi jagada, ei kedagi kellega koos mussi kuulata või raskete riffide üle arutada. Depressioon, alkoholism. Purjus peaga varastatakse naabri traktor, külasimmanil minnakse kaklema ning voodisse ronitakse esimese lahkelt vaatava noormehega. Ei ole neiul oma kohta elus, kuni teleuudistes näidatakse kurje mehi, kes Norras on kiriku maha põletanud. Black metal on sellega Islandi maakolkasse jõudnud.

Minu poolest oleks võinud sellega kinoloo lõpetada, sest edasi näidati vaid kena tillutamist kus kõik tegelased saavad lõpuks oma hingehaavad parandatud ning elavad õnnelikult oma elu lõpuni. Black metal jõudis Islandile küll, aga sellega kaasnev nihilism ja Norrasse, sest film püüdis käia vaatajasõbralikumat teed, andis selgeid kenasid vastuseid ühele ja teisele ning lõpuks justkui midagi ei toimunudki. Ei midagi määrivat, ega purustavat. Seetõttu võib filmi poster olla natuke väärale teele juhtiv, tegu lõpuks ikka ühe armsa islandi koguperefilmiga. 2,5/5

Kõigepealt saab poeg surma ja siis muutub tütar imelikuks.

President Wolfman

President Wolfman - Mike Davis 2012

Paar aastat tagasi tegin Mike Davis´ega oma blogi jaoks väikese intervjuu. Juttu jätkus aga kauemaks, saatsime teineteisele veel mõned meilid ja filmihärra kirjutas oma kodulinnas head mussi pakkuvatest klubidest ning kutsus külla, et lähme koos kuulama seda kõige õigemat psühedeeliafunki. Ju ma siis jäin oma meiliaadressiga tema kontaktide hulka, igal juhul kuid hiljem sain kirja, et näe, uus film valmimisel ning järsku saad rahaga aidata. 1000 dollari eest oleks oma nime produtsentide hulka suruda saanud. Nüüd filmi vaadates oli natuke naljakas tunne, oleks ju Trash Can Dance´i logo rahasummade eest filmi algusesse saanud, aga ega seda raha siis sel ajal niipalju olnud, et üle ookeani saatma hakata. Film valmis lõpuks ka ilma minu rahalis toetuseta.

Taaskasutatud filmimaterjalist kokku lõigatud. Põhjaks võtud 1973 valminud The Werewolf of Washington Dean Stockwell´iga peaosas ning sellele siis vastavalt vajadusele kümneid ja kümneid teistest filmidest pärit klippe sisse monteeritud. Ei ole mingi uus teema, aga lahedaks teeb asja lavastaja lähenemine huumorile. B-filmist tehakse uuesti b-film, ehk sama äpulik käpuli on ka uus materjal, samalaadsed halvad habetunud naljad ning sarnane odavus otsast lõpuni. Halvad madalad naljad ja meelega sätitud haltuura lõikelauatöös muudavad aga filmi vähemalt minusuguse madalalaubalise huumori austaja jaoks väga maitsvaks palaks. Mitmed uued ajakohased teemad sees küll, aga ei midagi õigesti, ei ühtegi värsket vaimukust nendega seoses ega teravat nipikust, kõik ühtmoodi halb halb halb. 4/5

Dean Stockwell ja libahundi pentagram.

Opium and the Kung-Fu Master - Lightning Fists of Shaolin

Hung kuen dai see - Chia Tang 1984

Linnakese põmmpea on kohe valmis oma isalt saadud riisiäri muutma oopiumi müügi ning nautimiskohaks, sest legaalse oopiumiga teenib rohkem kasumit kui toiduga. Unistused toovad rohkem sisse kui kõhutäied. Kohalik linnapea armastab samuti popsutada ning piibuots sobib ka linna kangelasliku, poolenisti politseiametit pidava,  kung-fu meistri suhu. Legaalne värk, suitsetage terviseks. Kung-fu meistri õpilane aga satub karmi sõltuvusse ning tema sõbrad asuvad oopiumimaja vastu sabotaažiakte korda saatma. Meister paneb ka korraks piibu kõrvale, seletab tarkust ühele ja teisele, kuid sekkuda ei soovi, sest esiteks kõik legaalne ning teiseks ise samuti ju müüjate puhtamat sorti majakraami innukas nautija. Oopiumiärikad aga lähevad järjest ülbemateks, hakkavad peagi linna teisi ärisid üle võtma, kuid selleks ajaks ei viitsi linna legendaarne rusikamees end asemelt püstigi ajada. .

Filmis on väga rajud vaatamisnaudingut pakkuvad duellid narkomaani ning oopiumikaubitsejate bossi vahel, aga ülejäänud võitlused jäävad kõik veidralt komöödia ja tõsise sahmerdamise vahele. Üldse tundub poole filmini, et vaatad rumalat tembutamist, isegi kõõrdsilmne kloun on kohal nalja tegemas, aga siis kisub oopium linnaelu traagiliseks, tapab kõik vähegi sümpaatsed tegelased. Et siis selline paari hea võitlusega jant, lisaks narkovastast propagandat, sest tegelikult on ju igale mihklile selge, et kui juba oopium legaliseeriti, siis pigem jäi narkomaane vähemaks ja mitte ei tulnud juurde, nagu filmis näidati. 3/5

No mis see väike popsutamine kung-fu hundiule ikka teha saab.

Chu Liu Hsiang and Hu Tieh Hua

Chu Liu Xiang yu Wu Tie Hua - Lung Ku, Ying Lin 1980

Üle hulga aja eriliselt kehva kvaliteediga kinolugu, super bootleg mis käinud läbi mitu konvertimist laserdiskist VHS-ini ja lõpuks bootleg DVD-le. Pilt oli selline, et justkui vihma sajab kogu aeg ja kui filmis õhtu pimedaks hakkab tõmbuma, siis ei näe midagi peale paari sähviva mõõgatera. Aga film ise selline, et tunne puudust kolmandast pöidlast, mida kergitada ning tõstma jäädagi. Põhineb tuntud kirjandusliku karakteri seiklustel, seekord oli Chu Liu-hsiang koos sõpradega missioonil tapmaks surma külvavat Kivikuningannat. Vahele mahtus kokkupõrkeid suvaliste mõõgakeerutajatega, naiste üle naljatamist ning veini rüüpamist.

Vaata nagu Taiwani versiooni Kolmest musketärist - on tasakaalukas strateeg Arthos, prullakas tormakas löömamees Porthos ning naisi meelitav ilueedi Aramis. Viimane sellise sarmiga, et isegi Kivikuninganna pidi nentima oma vastase imetlusväärset mehelikkust. Head huumorit ja vägevaid võitlusstseene, millest vaid viimane, ehk bossikaklus peategelase ja põhipaha vahel ning abiliste kähmlus muude paharettidega, jäi natuke kahvatuks ning venis. Aga see eest sain ma filmi vahendusel teada kuidas tuleb toitu mürgitada. Toidu sisse ära mürki aseta, vaid pane see koera suhu, keda kasutatakse toidu mekkimise juures katsejänesena. Koer sööb taldrikult paar ampsu ja midagi ei juhtu, aga koera suust valgub mürkki ning järgmine kahmaja on juba manalamees. Geniaalne! Proovin kindlasti järele. 4/5

Võrgutaja mesijuttu puhumas.

The Green Man

The Green Man - Elijah Moshinsky 1990

Kui ma lugesin, et peategelaseks on alkohoolik kes püüab oma hotelli sattunud kauneid daame kummitusjuttudega voodisse meelitada, kuniks õiged kummitused lagedale ilmuvad ning segadust külvama asuvad, siis tulid mulle koheselt silme ette analoogsed lahedad Hong-Kongi jandid ning seeläbi andsin Rohelisele mehele rohelise tule. Aga oleks pidanud muidugi arvama, et pritid ei oska pooltki nii hästi seksi ja kummitusi ja komöödiat ja horrorit omavahel segada kui hiinlased. Tegu ikka üsnagi kasise teleseriaaliga, täis odavaid eriefekte ja pealiskaudseid tegelasi ning lisaks rolli minu meelest absoluutselt mitte sobiv Albert Finney. Auhinnatud ja armastatud miniseriaal, kuid mitte minu poolt. 1,5/5

Kummitus. Õudne, eks?

The Mysterious Castle in the Carpathians

Tajemství hradu v Karpatech - Oldrich Lipský 1981

Noor krahvivõsu põgeneb karmi isa juurest kodunt ning võttes varjunime, teeb ilma ooperimaailmas lauljana. Armub kenasse lauljanasse, vannuvad teineteisele truudust ning plaanivad abielu, aga kuri muusikametseenist parun röövib neiu ning murtud südamega noor krahvike läheb Karpaatidesse reisile, et looduses matkamise läbi vaigistada hingekurbust. Teekonnal satub haavatud metsavahi peale, kes lähedal olevas külakeses toibudes vilistab meloodiat, sama viisi mida kadunud ooperiprimadonna laulda armastas. Meenubki siis metsavahile, et nägi küla kõrval mäel asuvas Saatana Lossis, ehk vanas lagunenud kindluses, imekaunist neidu ning aadlik võtab ta teejuhuks kaasa, seda vaatamata külarahva hoiatustele, et lossivaremed on neetud paik ning seal kummitab. Hiljuti lugesin, et aurupungi žanri on loonud tsehhid. Et nende Karel Zeman tegi suure töö ära aurupungi imago loomisel ning võib julgelt öelda, et Oldrich Lipský (Limonaadi Joe lavastaja) siinses filmis jätkab seda. Tegevust toimub 19. sajandi lõpus, kuid kuna üks tegelastest on robotkäega hullumajast põgenenud professor, kelle geniaalsed leiutised on küll kõik väga tänapäevased - helisalvestavad masinad, algeline televiisor ja turvakaamerate süsteem ning isegi väike aurujõul liikuv rula ning tõukeratta hübriid. Aga neid leiutisi on veel, kõik kenasti puust, klaasist ning vasest valmistatud. Aurupunk ehedamal kujul, isegi pikk nahkmantel ei puudu pildilt. Filmi endaga vaid kahjuks see lugu, et kena komöödiana alustanud seiklusfilm jookseb poole pealt oma uudsusest tühjaks ega kanguta ka mingit jõudu põnevikuna. 3/5

Ja kaamera valvab kuidas sa situd.

Europa Europa

Europa Europa - Agnieszka Holland 1990

Põhineb Salomon Perel'i autobiograafial "Ich war Hitlerjunge Salomon", aga filmis ja tõenäoliselt ka raamatus, on piisavalt humoorikaid momente, et seda äraspidist HOLOKAUSTIfilmi eluloojutustusena väikeselt distantsilt võtta. See on justkui sõjast läbi käinud juudi muigega meenutus minevikku, selline švejkilik lähenemine Teisele Maailmasõjale ning toimunud tapatöödele. Ellujäänu absurdimaiguline irvitus, kus juudina saksa mundris olemise ohtu, seda teemat mis dogmaliku HOLOKAUSTIfilmi looma peaks, kipuvad varjutama pidevad poisteseiklused ning elu poolt sisse heidetavad uued uperpallid. Eluloolise HOLOKAUSTIfilmina värskendav lähenemine, kuigi sama muinasjutulised, kui on sedalaadi filmides valitud rahva massimõrvade kujutamine, on samuti noore Salomon Perel'i (filmis Josef Peters) seiklused sõda pidavas euroopas. Seiklused, kus juudist saab poolakas, saab venelane, saab saksa rindesõdur ja lõpuks eliitkooli hitlerjugend kasvandik. 3,5/5

Kiitust sai nutikas juut nii pioneeride käest kui hitlerjugendi koolis klassi ees.

Fox Legend

Ling hu - Ma Wu 1990

"Hiina kummitusloo" tuules vändatud filmilugu, ehk siis mainitud filmis tao-munka mänginud Wu Ma püüe millegi sarnasega välja tulla. Tavaliste kummituste asemel kujumuutjad deemonrebased, aga on olemas taoist, seekord siis rebasekütt Jahikuningas (lavastaja ise kaamera ees), on natuke opakas kutt keda kütt õpetama peab, on oma ema mõjuvõimu all kannatav heasüdamlik deemon, kaunid meelad momendid ning isegi sarnane heliriba kust otse loomulikult ei puudu rütmikam dao-lugu. Ilmselge koopia, aga ikkagi lõpuni välja nauditav, sest hea topaka nalja üle võib teist korda naerda ning wuxia ja hiina kummituslugude žanris on kordamine pea reegliks ning hinnata tuleks oskust ette määratud teemade oskuslikku kasutamist. Fox Legend sai sellega väga hästi hakkama, jäädes küll alati oma eeskujude varju, kuid olles ise samuti tõupuhas traagikanootidega fantaasiajant. 3,5/5

Meister Wu Ma suri 4. veebruaril 2014.

Spiritual Trinity

Ren gui shen - Min Kan Ng 1991

Ching-Ying Lam taas oma tavarollis, ehk siis kartmatu deemonikütina, aga temast paremini tuli filmis esile hoopis tema venna, mõnusa paksukese Kent Cheng´i roll. Viuimane oli abiellunud kuulsa kummitusepeletaja kunagise pruudiga ja siis higistas ning puhkis kartes, et koju naasnud vennas talt naise röövib, kui kunagine vastastikune armastus taas lõkkele lööb. Nii armas, ise paras hoorapurikas, aga konkurenti tajudes kohe kõva perekeskne mees. Seal see koomika oli, muidu labasem jant ning päris tüütuks veniv vägikaikavedu ühe ulaka deemoniga. Sekka natuke romantikat hea kummituse ja perepoja vahel.2/5

Taoist Lam Ching-Ying ühes tütrega kummitustele säru tegemas.

Cat vs Rat

Yu mao san xi jin mao shu - Chia-Liang Liu 1982

Kaks varakast perest pärit naabripoissi on elu aeg rivaalitsenud. Meheikka jõudes on suurimaks mureks, et kes kahest on linna parim kung-fu meister ja siis nad kemplevadki kogu aeg isekeskis, üks sirgemat teed valides, teine kelmuste abil. Poistele võitluskunste õpetanud vanake jääb neutraalseks ja selleks, et tõelist meistrit leida, läheb vaja võõrast, seekord linna inkognito saabunud keisri kujul. Üks meestest nimetatakse keiserlikuks kassiks, teise kanda jääb roti roll. Tihedalt võitluskunsti pakkuv kelmikomöödia mille parimaks osaks jääb lõpuvõitlus kurikaeltega, mis ühtaegu nupuka koreograafiaga ja samas ka päris hästi naerutava koomikaga. Muus osas veidi igav, sest valdav osa ajast on sisustatud kahe mehepoja mõõtuvõtmisest rusikate, piikide ja mõõkadega ning mitte just kõige parema seadega. 3/5

The Haunted Cop Shop

Meng gui cha guan - Jeffrey Lau 1987

Minu taaskohtumine kunagise suure lemmiku, ehk hiina kummituskomöödiaga žanriga, ei olnud just kõige edukam. The Haunted Cop Shop oli kodumaal üsna edukas kinolugu ning sellel on hulgaliselt fänne, kuid mind püüdma ei ole mõtet tulla, sest žanrist on ikka kottide kaupa ägedamaid kinolugusid ning Wong Kar Wai nimi stsenaristina ega Jeffrey Lau oma lavastajana, ei lisa midagi. Stsenaarium vaimuvaene justkui pohmellis peaga punnitatud haltuuraots, film ise tavastandarteid järgiv jant ning mitte see HK jant mille üle kinoaustaja rõõmurõkatab, vaid labane lollitamine kulunud sketšidel. Samuti veab taset alla euroopalik vampiir. Kui üldse miski kummituskomöödiat rikkuda saab, siis see on hiinamaale importitud draakula ühes keebi ja kirstuga. Hiina vampiir teeb alati tuju heaks, lääne oma aga on nii sobimatu, et kohe häbi vaadata. Ses mõttes muidugi lahe, et läänelik vampiir tegi taoistist maagiga kohe üks null ära, ei lasknud end loitsudel kammitseda, ega pühadel instrumentidel siduda, vaid rebis riks-raks käe otsast. Aga jah, see võitlus, no nii 3 minutit, oli filmi ainus nauditav osa. 1,5/5

Thunderclap

Pi li lei dian - Siu-Hung Leung 1984

Mulle kohe üldse ei meeldi kui kung-fu filmides käib madim suurema seltskonna vahel, sest koreograaqfia on pea alati sel juhul nadi, ei saa ju paari tosinat suvalist statisti säästurežiimiga filmis keerukaid möögatantse esitama panna ning tihti näebki siis seda, et ühe odaga lüüakse neli meest pikali ja noaga visatakse maha veel neli lisaks. Käesolev linalugu oli selles mõistes õigel teel, sest kui suurem kamp kemples, oli igale matsile kindel ülesanna kätte antud ning kui kokkupõrge taandus kolme-nelja vaheliseks, oli tulemus lausa suurepärane. Iga võitlus oli kenasti läbimõeldud ning tänu sellele hoobid vehkimise asemel jõulised, lisaks veel meeldivaid detaile, ajastu videograafikat ning koomilisi momente. Eriline nauding oli jälgida kokkupõrget kus kaks meistrit üksteisest mõõtu võtsid ning üks pooltohman nende vahele oli sattunud, püüdes samuti kohmakalt kurjamit klohmida, kuid pigem oli jalus kui aitas. Super ägedalt seatud, kõik täppis ning loodis. Aga kiitust jagan ka fantaasiaküllasele sisule, ääretult armsatele tobedatele naljadele ning ägedale segule eriefektidest kus segati makettide animatsiooni, sajanditaguseid filmitrikke ning videomantaaži mis sel ajal Hong Kongis oli umbes samal tasemel kui ETV stuudiotes. Äge wuxia komöödia superpahadest, kiimastest nõidadest, naiivsetest printsessidest, opakatest teaduritest, pervodest võitluskunstimeistritest ning kutist kes sööb kogemata elueliksiiri ning saab selle peale veel pikselöögi pähe. Tipp meelelahutus, romantika vaid nadi. 4,5/5

Nagu aeroobika trennis.

Tracing Shadow

Zhui ying - Marco Mak, Francis Ng 2009

Järjekordne kelmikomöödia. Seekord kolm lõbusat pätti, rahaahne kaunitar ning tema tagasihoidlik kung-fu meistrist abikaasa ajamas iidse varanduse jälgi. Ääretult pealiskaudse ülesehituse ning halehõredate tegelastega, kelle hulgast vaid vanem võitluskunstide asjatundja esile kerkis, kuid seda nii kolmeks sekundiks. Koguperefilm, kus komöödia juba lääneliku maitse järgi seatud, tihti kohalikku actionkino parodeeriv ning kus võitlusstseenid ilma igasuguse originaalsuseta, andes huvitavat tulemust vaid momendis kus võitlust ennast korraks parodeeriti. Igav ja halb komöödia mille fantaasiavaene labane lõpp lausa tuju rikub. 1/5

Mad Mad Mad Swords

Shen jing dao - Tian-lin Wang 1969

Kelmikomöödia. Võitluskunstide kooli suurim võrukael nimetatakse kogemata uueks meistriks ning siis peab tüüp oma oskusi tõestama hakkama. Kuna õigest möögavehkimisest jääb vajaka, nuputab kelm iga vastase jaoks välja mingi uue nipi, on selleks siis kõhulahtisti või väsitab võistleva kooli meistrit kogu ööks palgatud prostituudi abil, igal juhul väljub mees kõigist kokkupõrgetest võitjana ning maine mudkui kasvab. Mõnusa kerge meelelahutusena väga lahe, näiteks see Zatoichi paroodia kohe alguses, aga mulle kohe absoluutselt ei meeldinud peategelane, kes kindlasti selle aja HK-kinos suur staar, kuid minu jaoks justkui grimmiga vanamehenäss ja mitte vempe viskav poisike, kellena teda pakuti. 3,5/5