Fun Home

Alison Bechdel - Fun Home
A Mariner Book 2006

Üks maailma väsitavamaid igavamaid asju on kuulata võõraid inimesi jutustamas ümber oma unenägusid. MIna ei kipu kellelegi oma unenägusid ümber panema, kui siis vahel imehärva, aga tean paari inimest kes pea iga kord kui kohtume, hakkavad rääkima mida nad eelmisel ööl unes nägid. Rääkija jaoks on see väga tugeva tundelaenguga, aga kuulajale ei paku see kunagi mitte midagi, sest väga raske on sättida oma empaatiat kellegi unes nähtud suhtedraama suhtes või elada kaasa seikluslikele juhtumistele. Sama lugu oli minul ka Alison Bechdel´i autobiograafilise koomiksiga - ma nautisin väga jutustamisstiili ja viiteid ilukirjandusele, kuid ühegi karakteriga ega situatsiooniga hingesugulust ei tundnud. Pigem isegi võõrastust tänu kirjanikupoolsele teadmistepagasile, mida ta püüdis demonstreerida isegi situatsioonides, mis seda aktuaalselt ei vajanud ning segas läbi selle loo teljelist lineaarsust, kasutades ühel hetkel tegelast oma ealises vanuses, et siis samas näidata teda tagasivaatena koomiksi kirjutamise hetkel. 12 aastane tüdruk oli nii 12 aastane kui ka minategelase poolt hiljem psühhoanalüüsi saav 12 aastane. Mind see näiteks häiris, pigem siis kogu teos tagasivaatena ning lapsepõlvepäevikute hilisema analüüsina.

Jack of Fables - The End

Bill Willingham, Matthew Sturges - Jack of Fables #46-50
Vertigo 2012

Mida rohkem Jack´i spin-off sari eemaldus Fables´ist, seda igavamaks muutus. Keskpaik oli juba üsna väheütlev, lõpp aga lausa selline, et hoia kätega peast kinni, muidu laseb aju sellise juralugemise sunni all peakolust jalga. Kusjuures mitte vaid stoori ei imenud, vaid ka pliiats oli juba kunstniku käes üsna väsinud joonega. Kui alul sai Page´i õdede pinuplikust nautida, siis viimases albumis olid nad nagu kolme joonega tõmmatud karikatuurid oma kunagisest säravast olemusest. Haigutasin ja sundisin end lugema, sest ikkagi ju lõpp, saab kaane kinni lüüa ja väita, et taas üks sari läbi loetud.

Three Shadows

Cyril Pedrosa - Three Shadows
First Second 2008

Suurepäraselt jutustatud lugu sellest kuidas seda lugu, mida lugeja tegelikult ootab, edukalt vältidasaab ning tuua esile hoopis teine külg. Mitte isegi teine külg, vaid kuidas keerata teelt kõrvale nii, et lugejat haarab samapalju uus sihtkoht kui häirib vana teekonna lõpus nägemata jäänud asjad. Väga kena hoogne pliiatsijoon lisaks, aga esmatähtis ikka sisu mis kohati nii kurb ja emotsionaalne, et võiks tujulausa terveks päevaks ära rikkuda, kuid sellest tuli Cyril Pedrosa samuti kenasti läbi, jättes hoolimata õhku rippuma jäänud küsimustest ning nukratest nootidest, südamesse sooja tunde heast koomiksielamusest.

Mouse Guard : Winter 1152

David Petersen - Mouse Guard: Winter 1152 #1-6
Archaia Studios Press 2009

Oli põnev lugeda ning väga meeldis, et kirjanik avardas ja täiendas oma loodud muinasjutumaailma, kuid esmane uudsuse tunne oli justkui kadunud ningläbi selle tundus album liiga episoodiline. Alles sa hakkadlugema ja juba läbi ilma, et justkui midagi märkimisväärset toimukski. Toimub muidugi pidevalt, kogu aeg onpisike pinevus sees ninglugemisnauding veerel, aga kui tagumise kaaneni, või siis nende lõpuslisadena olevate kaartide-postriteni jõuad,on tunne nagu oleks väheke petta saanud. Liiga vähe ja liiga ruttu sai läbi. Kusjuures esimese peatüki lugesin poolteist aastat tagasi arvutifailina ja küsisin isegi Nuksilt nõu, et mis progega seda kõige parem ekraanil avada oleks. Võib-olla niimoodi kuvarist tilgutades oleks isegi rohkem pakkunud kui kõvakaanelisega diivanilpikutamine. Kahtlen samas, sest arvutist koomiksit lugeda on ikka jube nuss, ega siis muidu ka see pildirida pooleli poleks jäänud.

Habibi

Craig Thompson - Habibi
Pantheon 2011

Alul ei saanud vedama, hiljem pidama, ehk siis esimese kolmandiku võrra koomiksist läbisin üsna raskelt, kirusin taga jutustamisstiili ning emotsemist, aga siis võeti naksti munad maha ja koomiks muutus hulga põnevamaks, storitellingut asusin innukalt nautima ning kui lõpuni jõudsin, siis oli tunne, et kuidas nüüd järsku juba tagakaas käes, vaja oleks ju veel vähemalt 100 lehekülje jagu materjali. Kõige paremat muljet mulle lõpuks siiski ei jäänud, sest Craig Thompson tundus liiga ambitsioonika koomiksikunstnikuna kes vere ja higiga pressib endast originaalsust välja, mitte ei lase sellel loomulikul teel voolata. Koomiks oli hea ja haarav, aga sisse jäi tunne justkui oleks kogu materjal liiga tehislik, liiga kunstiline ning seeläbi eba.

Fables : Inherit the Wind

Bill Willingham, Mark Buckingham, Steve Leialoha - Fables #108-113
Vertigo 2012

 Fables´i sarja uuskäivituse see niinimetsatud igavus tuleneb sellest, et ühes albumis justkui ei juhtu paljut. On küllaga head stooritellingut, kena pliiatsijoont ning vaimukat huumorit, kuid põhistoori kulgeb liiga aeglaselt ning kaks aastas ilmuvat trade paperback´i lihtsalt ei jõua piisava kiirusega huvi ülal hoida. Kui iga kuu ilmuks vihiku asemel üks koondalbumi täis tegevust või saaksid korraga kätte võtta 3-4 köidet, lugedes neid järjest, siis tunduks ka koomiksisisene julga energilisema ning põnevamana. Hea sari, aga suuri tegevuskäändeid ning võimsaid lahendusi tuleb liiga napilt ette. Seekord siis oli selline veniv tunne, aga pisikesed lõpulood jätsid küll hea soojuse sisse - väga toredad väikesed vallatud lookesed.

Fables : Super Team

Bill Willingham, Mark Buckingham, Terry Moore, Eric Shanower, Steve Leialoha - Fables #101-107
 Vertigo 2011

 Kahetsus hinges, et Fables´i sari enam esimese stoori, ehk siis köited 1-10, eepilisust, massiivsust ning põnevust esile tuua ei suuda, kuid väikese mõnusa sarjana jätkab ta siiski. Humoorikus on täitsa olemas, samuti mõned peened tegevusliinid mis pinget hoiavad. Käesolevas loos pannakse mister Dark´iga võitlemiseks kokku kamp muskli ja võlujõudu omavaid muinasjututegelasi, selline superkangelaste tiim, mida Pinokkio asjatundjana püüab vormida võimalikult sarnaseks mõne muu koomiksiliku supeggängiga. Paroodiat jagub, sest tundub, et kõik superkangelaste naljad ei ole veel siin ilmas tehtud ning Bill Willingham´i sule jaoks on neid samuti jagunud. Muhe lugemine nagu Fables ikka.

Northlanders : Metal

Brian Wood, Fiona Staples, Riccardo Burchielli, Becky Cloonan - Northlanders #30-34 "Metal", #29 "The Sea Road", "Northlanders" #35-36 "The Girl In The Ice"
Vertigo 2011

Tundub, et ma polnud vist pool aastat ühtegi koomiksit lugenud. Nüüd sai viga parandatud, jätkasin nimelt Brian Wood´i kirjutatud Northlander´i sarjaga. Olin juba kuulnud jutte, et mitte kõige parem ning tuleb nõustuda. Stoorid kolmel lühijutul on kõik väga hästi atmosfääri ning tunnet ehitavad, kuid lõpp jätab iga loo puhul soovida. Lõpp on liiga väheütlev, lihtsalt kuhugi teab mis suunas ära voolav. Olustik luuakse kenasti ja jääd mingit lõputwisti või pointi ootama, aga võta näpust, lahendid mis pakutakse on ludrimat sorti ning hingerahu ei paku. Jään ootama kuuendat albumit ja loodan, et seal on suudetud kompaktsemad stoorid välja mõelda.

Jonah Hex : Tall Tales

Justin Gray, Jimmy Palmiotti, Vicente Alcazar, Phil Winslade, Jordi Bernet, Giancarlo Caracuzzo, Brian Stelfreeze - Jonah Hex # 55-60
DC 2011

Seekordne Jonah Hex´i kogumik oli keskpärane. Hetkel FaceBooki koomiksisõprade foorumis käib arutelu sellest, et miks eesti koomiks vähe toetajaid omab. Tundub selline veits imelik värk olevat. Mina leian, et kuna eestis joonistatud koomiksid on jamad ja nemad arutavad, et koomiksid on jamad, kuna fänne ei ole. Oleks 5 000 potensiaalset trükitud graafilise novelli ostjat, siis oleks koomiks kohe sisult ja vormilt hulga parem. Lähme edasi. Kunstnik joonistab ühe jubeda jura vaid sellepärast, et tal lugejaid pole või? Või joonistab jubeda jura, aga kui viistuhat ostjat selle endale soetab, siis enam pole jube jura. No vaat´ joonistaks keegi vähemalt ühe tavalise vesterniloo, mitte parema kui siinses kogumikus, ehk siis sellise keskmise revolvriga vehkimise, jääks hing rahule, aga ei! Kauboid pole piisavalt hip, ei kanna endas sotsiaalset sõnumit ega ava piisavalt kunstniku artistlikkust.

Scalped : You Gotta Sin To Be Saved

Jason Aaron, R.M. Guera, Jason LaTour, Davide Furno - Scalped #43-49
Vertigo 2011

Sõber väitis, et hakatakse otsi kokku tõmbama ja ausalt öeldes oleks juba ka aeg. Scalped´i taolist sotsiaalrealistliku taustaga põnevussarja kirjutades/joonistades on venitamise kahjud üsna selged - kaob esmane reservaadi eluga tutvumisel teliv masendusšokk ja kaob usutavus, sest filleriteks topitakse pigem mõni relvaseiklus kui tõepärane elukujutus. Mina olen õnnelik kui sari lõppeb, on seal maailmas juba piisavalt ringi vaadatud ja parem lahkuda enne kui igavaks läheb. "You Gotta Sin To Be Saved" alustas kahe lühilooga millest esimene oli huvitav ja teine, ehk agent Nitz´i kangelastegu, liigne kõrvalepõige. Lõpuks läks edasi main stoori ja see vedas juba hea jõuga kaasa.

Magic Boy And The Robot Elf

James Kochalka - Magic Boy And The Robot Elf
Top Shelf 2003

Käisin minagi Rotermanni soolalaos toimunud Pop-Up Koomiksikeskusest korraks läbi, surusin eesti koomiksielu pea-jehul Joonas Sildrel kätt, tsekkasin seintele asetatud koomiksipaneele (millest 3 olid head) ja ostsin moe pärast lahkues kaasa selle väikese usa indiekoomiksi mis muu sinka-vonka kräpi vahel tundus kõige mõistlikuma pildi, sisu ja hinna omavahelise suhtega. Alul paraja nunnutamisjurana koomiks muutus lugedes järjest paremaks, sest puudus otsene stoori, eks siis lasti asjal kulgeda nii nagu kunstnik joonistamise ajal ideevälgatuste ajel paremaks pidas. On kõrvalepõikeid, mõned täiesti lahedalt mõttetud ning teemaaendusi mis kuhugi ei vii. On lihtsalt selline mõnus absurdsus kus puudub püüd midagi supersuurt teha ja saavutatakse korralik väike lahe.

Bodyworld

Dash Shaw - Bodyworld
Pantheon 2010

Tänud Fushile võrratu sünnipäevakingi eest! Ütlen kohe alguseks ära, et lõpp oleks võinud suurema jumakaga käia, kuid egas see halb olnud, vaid vast isegi koomiksile sobilik. Algus aga oli hea ja keskpaik nii freaky, et ei kannatanud üle paarikümne lehe korraga lugeda, kange kraam, ajab veel endal pea sassi. Kanget kraami popsutasid ka koomiksi peategelased, eriti tuleviku koolilinna saabub professor kelle erialaks on reisida maailma eri paigus ning katsetada enese peal uusi avastatud hallutsinogeenseid taimi. Mees kannab veel kohvris kaasas kõiki tavapäraseid narkootikume ning läidab ühe sigareti teise järel, uued ja huvitavad droogid on lihtsalt lisa mehe enesehävituslikule narkotarbimisele.

Koolilinnak oli seni elanud vaikset elu - õpilased tegelesid oma armuprobleemidega ning õpetajad peletasid igavust oodates oma rüütlit valgel hobusel. Kinnine väike kohakene kuhu raketina sajab sisse armunäljas suitsiidne rändprofessor ning lööb segi kõigi elud. Kui segi, seda saab alles koomksilehtedelt imestada, sest kui mängu tuleb senitundmatu popsutaim, ei ole enam miski endine. USA indiekoomiksile omasele pisidetailidel peatumine, suurepärane stooritelling ning kogu mix, ehk kolledžilugude ja narko deep-trippimise sidumine, iseenesest juba oli kiitust väärt. Mõnus raske dope.

Maus

Art Spiegelman - The Complete Maus: A Survivor's Tale
Pantheon Books 2003

Tänud Opsile, kes teadis täpselt millist sünnipäevakinki ma ihalesin! Jajah, Maus kui indiekoomiksi verstakivi oli mul siiani lugemata, kuigi neelud olid käinud juba tosinkond aastat. Lõpuks sain veel oma isikliku eksemplari, mis võiks parem olla, seda enam veel, et koomiks mulle tõesti väga meeldis. Kiitust tuleb jagada muidugi autori lähenemisele. HOLOCAUSTilugu ei jutustata vaid triibulistes riietes hiirtest kes okastraadi taga kükitavad, vaid samuti läbi koomiksikunstnikust poja ja laagri üle elanud isa jutuajamiste mis sisaldasid ohtralt musta huumorit ning juutidele isekloomulikke koomilisi situatsioone. Poeg intervjueeriomas isa oli hulga peenem ja huvitavam osa koomiksist kui aktuaalne isa jutustus sõjaaegsest Poolast.

Koomiksit võid HOLOCAUASTikajastajana pidada natuke revisionistlikuks ja pealiinist kõrvale kaldunuks, kuid samas demonstreeris see ka ilmekalt kollektiivse mälu ja meedia ajupesu toimemehhanisme kus isa kord räägib samast asjast isikliku meenutusena ja hiljem taas juhtunu ametliku poliitkorrektse versiooni. Wilkomirsikilikesse liialdustesse ei mindud, koomiksi autori isiklik vaatenurk andis meeletult juurde ning lõpuks oli tegu igati sümpaatse looga mis hoidus tagasihoidlikult teravatest toonidest ning pilas sümpaatiaga ka tegelasi endid.

Eraldi köited ja kõige uuem Mausikas.

Story of Adam and Eve - Le Roman d'Adam et Eve

Jean Effel - Aadama ja Eeva armastus
Kunst 1975

Paar päeva tagasi jäin hommikul tööl ukse taha, kuna koristaja oli varem lahkunud eeldates, et järgmisena saabujal on võtmed. Minul võtmeid ei ole, ega ka töökaaslasel kellega trepil trehvasime nii, et mökutasime paar minutit, helistasime ülemustele kes ei vastanud ning kobisime siis inna peale hulkuma. Mina läksin antikvariaati ja avastasin selle hea konditsioonis lapsepõlve lemmikraamatu väga mõistliku hinnaga milleks oli 4,5 eurot. Ostsin koheselt ja lugesin pargipingil istudes läbi, täpselt paras aeg kuni esimene võtmega isik tööle saabus. Esmakordselt sain lugeda ka sissejuhatst, sest lapsena oli mul ilma kaante ning kümnekonna esimese leheküljeta koomiks, nüüd siis kena korralik.