Inside No. 9

Inside No. 9 - David Kerr 2014

Paar The League Of Gentlemen´i tüüpi oma asja ajamas. Meenutab natuke neid Alfred Hitchcock Esitleb asju lühifilmidena, et on natuke koomikat ja veidi krimilugu ning kohe kindlasti puänt. Erinev tase oli neil Hitchcock´i presenteeritud asjadel ni9ng samamoodi kõigub ka briti koomikute looming. Iga episood erinev stoori ja seetõttu soovitan teil tutvust teha vaid sesooni kahe esimese osaga, esimene neist üsna musta huumoriga perepidu ja teine slapstick kahest kunstiröövlist. Muu võib vabalt vahele jätta, sest kuigi nende lugude huumor ja lugu on OK värk, ei osata seda aga välja mängida ning kõik kipub venima. Aga kaks esimest - jah! 2,5/5

The Bletchley Circle

The Bletchley Circle - Andy De Emmony 2013

A viib B juurde ja B viib C juurde. Nii lihtsalt lahendavadki neli endist, WW2 ajal armee jaoks töötanud, koodide dešifreerijat sarimõrvari juhtumit. Politseist ei ole asja, neli naist panevad mängu oma sõjaväe koodilaboris õpitud oskused ning voilaa!, mõrvar ongi leitud. A viib B juurde ja B viib C juurde, kusjuures punktide vahel hüpatakse nii kiiresti, et vaatajale unustatakse vahepeal paari lihtsat asja seletada. Ei pea sellega vaeva nägema, targad naised on nii hüpertargad, et vaataja peaks juba puhtalt sellest leilis olema ning unustama vildaka krimiloo mille õblused väga lõdvalt kinni tõmmatud. A viib B juurde ja B viib C juurde ja kui D-ni jõuakse, siis on selleks üks isikupäratu junn, keda isegi alati mõnusalt ekraanil viibiv Steven Robertson ei oska lahedaks mängida. Stsenaarium teeb mööndusi realistlikele detailidele, ehk siis stoori surutud vägisi olustikku või vastupidi - olustikku venitatud loo mõõtude järgi. Kiitust palju jagatud, aga minu maitse jaoks liiga lihtne ning mööndusi tegev, kuigi jah, teise sesooni võtan samuti ette, sest mõnikord on ju natuke esimese tegemise ajal juurde õpitud. 2,5/5

Targad naised. Suus aga mehe poolt sinna pandud sõnad ja peas mehe loodud teadmised.

The Crimson Field

The Crimson Field - created by Sarah Phelps 2014

Harva kui ma mõnda seriaali juba enne valmimist tähele panen ning ootama asun, aga käesoleva puhul seda juhtus ning tõenäoliselt selle tõttu olin ka rohkem pettunud. Lubadus näidata elu Esimese Maailmasõja aegses välihospitalis tõi silme ette mürsurahes kanderaamidega ringi jooksvad sanitarid ning veristel mädastel koikudel vaevlevad sõdurid, kuid selle asemel näidati vaat et idüllilist rahulikku elu kauni looduse keskel ning rõhk oli hoopis vabatahtlikena saabunud põetaja-neidude omavahelistel suhetel ja kergel kuramaažil noorte doktoritega. Seriaal oli liiga episoodipõhine ja kuigi taustal ujus ka põhiliin, ei olnud nii igas osas pakutav väike lugu ega suur draama mainimisväärse väärtusega. Natuke teavet jagati välihospitali elu-olu kohta, tutvustati reegleid ning paari lahedat tegelaskuju, kuid üldpildis magedapoolne. 2,5/5

Esimeseks tööülesandeks oli veriste sidemete pesemine.

Gomorra

Gomorra - Stefano Sollima, Francesca Comencini, Claudio Cupellini 2014

Roberto Saviano raamat "Gomorra" oli väga hea ning kaheksa punni kümnest ladusin ka Matteo Garrone romaanil põhinevale filmile. Sama helde olen ka teleseriaali suhtes. Kusjuures poole hooaja peal veel nii varmas kõrget hinnet panema ei olnud. Gomorra teleseriaal nimelt on liialt ühe pere keskne, ehk siis kõik keerleb Savastanode klanni ümber, kuvatakse organisatsiooni armutu juhi tegemisi, tema perekonda ning kapteneid. Kõik tundus liigagi tuttav olevat ja palju sa neid maffia filme ikka fännata jaksad kui kogu aeg sama teema sees on. No mõtlesin siis, et selline lugu taas ekraanil, et alul veab viltu ning siis sätitakse kõik taas korda. Selline klassikaline Boardwalk Empire, seal seriaalis ju absoluutselt iga hooaeg üles ehitatud nagu Ristiisa kinolugu. Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et ju need asjad taas nii on, aga vaadata nagunii mõnus, las kulgeb.

12 episoodi, seitsmenda pealt hakkas seriaal äkki oma hinge sisse saama ja kaheksas-üheksas juba müttasid täiega. Nimelt tuli sisse kirjanik Roberto Saviano sõnum, et camorra on organisatsioon mis on haarmed ajanud absoluutselt igasse eluvaldkonda ning sul ei pruugi olla midagi ühist kriminaalidega, kuid sinu saatus saab ikkagi nende poolt mõjutatud. Seda nii äris, poliitikas kui ka lihtsalt naabri "õnnistusena". Hooaja lõpp tõi selle päris kenasti välja, julmalt ja armutult nagu vaja. Teemat puudutati tegelikult ka sesooni alguses, kuid lõpus muutub süütute kõrvalseisjate traagika eriti selgelt tajutavaks, sõnum viiakse vaatajale vahetumalt pärale. Ja kui veel üldine stoori ei lähegi tüüpilise lainena, et mõõnale järgneb tõus, siis kiitus kiitus.

Väga lahe on vaadata Napoli pättide kodusid, nende elupaiku. Suur boss on rajanud oma "villa" keset paneelemamute getot, no umbes nagu Lasnamäe krimiboss laseks laguneva Priisle poe oma kulda ja karda täis residentsiks ümber ehitada, et siis üle müüride imetleda ümbritsevate üheksakorruseliste katuseid. Ja capitanod elavad kõik samas getos. Samasugune krigisev rauduks, nagu naabrist narkaril või üksikemal, viib ka tema korterisse, vahe vaid selles, et temagi on püüdnud läikivat nahkmööblit ning kullatud kroonlühtreid väikesesse korteripugerikku toppida. Mõnel mehel on isegi marmorkuju pisikesse gaasipliidiga kööki veetud. Elatakse seal kus raha kokku aetakse ja ega seda raha olegi nii palju peos kui meestel respekti tänaval.

Kokkuvõttes põnev vaatamine, seda just hooaja teises pooles kui vaataja ootusi niiväga enam ei täideta ning visatakse sisse vimkasid. Üllatusena võib muidugi tulla seriaali lõpp, selle selge vihje kuis saaks teist sesooni ehitama hakata, kuid kogenum filmivaataja võib sellegi ette aimata. Mina isiklikult jooksutan vaatamse ajal alati peas mitmeid tegevusliinide arenemise ideid ning seetõttu seda täiuslikku imestust ei tulnud. Olin juba pakutud lõpu, kui ühe võimaliku, peas kokku pannud. 8/10

Kodukant.

Top Boy

Top Boy - Ronan Bennett 2011
Top Boy - 2. season - Ronan Bennett 2013

Kirjutasin Facebooki sellest briti narkoärikate elust rääkivast seriaalist sedasi: "Kellel jäi hinge igatsus The Wire teleseriaali järele, siis brittidel on analoogi pakkuda - Top Boy. Muidugi mitte nii hea kui esimene süstlatäis seda alati on, aga kondivalu leevendab. Esimene sesoon veel natuke lapsik ja melodramaatiline, teine juba külm ning küüniline. PS. Head mussi paksult täis!" Jah, põhimõtteliselt saab nii väheste sõnadega kõik ära rääkida ning kui ma nüüd pikemalt heietada tahaks, siis hakkaksin ennast kordama. Aga siiski, aga siiski...

Kannatage esimene hooaeg ära, ei ole halb, aga leida võib mõningaid lapsikusi, selliseid lihtsaid ilusaid situatsioone mis lausa ootavad, et lavastaja neid kasutaks ning lavastaja/stsenarist teebki seda. Teise hooaja puhul on asi hulga karmim ja nunnutavat halastust ei pakuta. Mul on tunne, et seriaali loojad võtsid esimese hooaja kohta käinud kriitikat kuulda ning tegid minu maitse (ja kindlasti paljude teiste) järgi ümberkorraldusi, viies esimese sesooni peategelased kõrvalrollidesse ning tuues enam prožektorite ette neid ägedaid tüüpe (näiteks julmkoomiline Vincent), kes esimeses vaid hetkeks oma isikupära demonstreerida said. Stsenarist rääkis lisades, et kui realistlikult ta püüdis kõike teha, intervjueeris diilereid ja hängis nurkadel, aga esimene sesoon jättis ikka väikese muige sedalaadi jutu peale sisse. Teine äga ruulis jõuga, kuid õige naudingu saamiseks tuleb ikka mõlemaga tutvust teha. 8/10

Elamubloki boss oma adjudandiga.

Line of Duty - 2. season

Line of Duty - 2. season - Douglas Mackinnon 2014

Briti sisejuurdluse osakonna C-12 tööst rääkiv krimiseriaali Line of Duty teine sesoon ei ole parem ega halvem, sama kvaliteet jätkub, samad tegelased on samamoodi sümpaatsed ning põnevust jagub samapalju. Ette võiks heita viimases episoodis kahtlusaluse mälestustesse minemist, tema meenutusi sellest kuidas kõik tegelikult toimus. Loomulikult huvitav teada saada, kuid pigem oleksin eelistanud, et see mineviku rekonstrueerimine toimub detektiivide poolt ja mitte vaid süüdlase tagasivaatena, vaid temale ning vaatajale teadaolevate seikadena. Oleksin eelistanud, et need hetked tulevad välja ülekuulamistoas ja usinate uurijate pingelise töö viljana.

Plusspoolele läheb taaskord kõik ülekuulamistoas toimuv. Väga nutikad käigud nii sisejuurdlust läbi viivate uurijate, kui kahtluse all olevate korrupeerunud politseinike poolt. Seadust järgitakse ja tuntakse nii ühel kui teisel pool lauda ning sisejuurdluse etikett nõuab palju peenemat lähenemist kui tänavamendi mängud kurjategijatega, sellest ka kordi huvitavamad nipid süüdlaste vahele võtmiseks. Ja kiita tuleb muidugi ka viimast episoodi, mis annab märku, et pille veel kotti ei panda ning see hea põnevusseriaal saab veel kolmandagi hooaja. 4/5

"Õpeta mind selfiet tegema!?"

Happy Valley

Happy Valley - Euros Lyn 2014

Tundub nii, et kui eelmisel aastal oli traditsioonilise briti krimidraama üllatajaks Broadchurch (kas ma sellest kunagi kirjutada jaksan, ei ta, aga 9/10 sari oli igal juhul), siis tundub nii, et sellel aastal omab sama tiitlit Happy Valley. Kui Broadchurch oli veel sedalaadi klassikaline mõrvalugu, kus mõrvari isik on keegi lähikonnast, siis Happy Valley puhul mängitakse avatud kaartidega, kuritöö kordasaatjad on vaatajale teada, politseinikel lihtsalt võtab väheke aega nendeni jõudmisega. Viimane variant meeldib mule tegelikult rohkemgi, sest tihti juhtub nii, et vaatad kohe inimest kes on piisavalt ekraanil, kuid mitte liigse intensiivsusega ja märgid juba kahe kolmandiku seriaali pealt enese jaoks süüdlase ära ning kui siis nii juhtubki olema, on natuke nagu kahju, et tegijad peenemalt pahategija isikut varjata ei osanud. Happy Valley puhul aga kõik kenasti teada ja jälgitakse samavõrra pättide kui politseinike toimetusi.

Happy Valley muutis nõrgaks viimane episood, sest kui varem visati ikka ootamatuid käike sisse, siis seriaali pidurdavas osas oli tegevus mis juhtuma hakkas, üsnagi ette aimatav. Tugevaks muutsid aga just need varasemad veidrad vangerdused ning sarja peategelane - viiekümnele lähenev politseidetektiiv Catherine Cawood. Naispolitseinikud on justkui väike trend, aga Cawood oskas olla taas natuke erinev, nii mõnusalt naiseliku mõtlemise ja käitumisega, kuid samas ka väga karm ning löögivalmis. Äge oli juba see, et esimeses episoodis lüüakse naisele jalaga näkku ja nii ta siis lahendab mõrva, kergelt ülekaalukas daame sinise silmaalusega. Happy Vally on väga stiilipuhas ja ameerika seriaalikultuuri mõjutusteta briti krimidraama, kes selliseid asju austab, siis pakub seriaal keskmisest enam maiust. 4/5

80 Hussars

80 huszár - Sándor Sára 1978

1848. Poolas resideeruv ungarlastest koosnev husaarikompanii ei ole 10 aastat kodumaa pinnal käinud, kuid nüüd liiguvad jutud austerlaste vastu toimuvast vabadusvõitlusest ning kõigi meeled on pööratud isamaa suunas. Ohvitserid on vaoshoitumad, reamehed aga lausa keevad vihast. Kui husaarid saadetakse poolakatest iseseisvust nõudvaid üliõpilasi vagivallaga maha suruma, otsustab valdav enamust neist deserteeruda ning kodumaale naasta. Pantvangidena võetakse kaasa ohvitserid, aga eks ole nemadki korralikud madjarid ning peagi liigub kergrelvastatud ratsaväekolonn ühtsena Ungari suunas, jälitamas ja varitsemas neid keisririigile truud väeosad.

Ungarlaste jaoks väga tugeva märgilise tähtsusega ajaloosündmus. Isamaaarmastus ja traagika, sõjaväeline distsipliin ning eneseületused sellest lahti murdmisel. Filmina vast mitte kõige põnevam ega paremini pildile saadud, aga ikka hea vaadata ju vihmast läbi ligunenud korisevate kohtudega husaarimundris mehi oma väsinud hobustel. Põgenemine, ajutised kokkupõrked. Iha minna ja aidata oma kodumaad luua. Ungarlastele kindlasti kohustuslik ning kooliprogrammis, kuid ajalooliste filmide austajatelegi soovitatav. 3,5/5

The Green Man

The Green Man - Elijah Moshinsky 1990

Kui ma lugesin, et peategelaseks on alkohoolik kes püüab oma hotelli sattunud kauneid daame kummitusjuttudega voodisse meelitada, kuniks õiged kummitused lagedale ilmuvad ning segadust külvama asuvad, siis tulid mulle koheselt silme ette analoogsed lahedad Hong-Kongi jandid ning seeläbi andsin Rohelisele mehele rohelise tule. Aga oleks pidanud muidugi arvama, et pritid ei oska pooltki nii hästi seksi ja kummitusi ja komöödiat ja horrorit omavahel segada kui hiinlased. Tegu ikka üsnagi kasise teleseriaaliga, täis odavaid eriefekte ja pealiskaudseid tegelasi ning lisaks rolli minu meelest absoluutselt mitte sobiv Albert Finney. Auhinnatud ja armastatud miniseriaal, kuid mitte minu poolt. 1,5/5

Kummitus. Õudne, eks?

The Mysterious Castle in the Carpathians

Tajemství hradu v Karpatech - Oldrich Lipský 1981

Noor krahvivõsu põgeneb karmi isa juurest kodunt ning võttes varjunime, teeb ilma ooperimaailmas lauljana. Armub kenasse lauljanasse, vannuvad teineteisele truudust ning plaanivad abielu, aga kuri muusikametseenist parun röövib neiu ning murtud südamega noor krahvike läheb Karpaatidesse reisile, et looduses matkamise läbi vaigistada hingekurbust. Teekonnal satub haavatud metsavahi peale, kes lähedal olevas külakeses toibudes vilistab meloodiat, sama viisi mida kadunud ooperiprimadonna laulda armastas. Meenubki siis metsavahile, et nägi küla kõrval mäel asuvas Saatana Lossis, ehk vanas lagunenud kindluses, imekaunist neidu ning aadlik võtab ta teejuhuks kaasa, seda vaatamata külarahva hoiatustele, et lossivaremed on neetud paik ning seal kummitab. Hiljuti lugesin, et aurupungi žanri on loonud tsehhid. Et nende Karel Zeman tegi suure töö ära aurupungi imago loomisel ning võib julgelt öelda, et Oldrich Lipský (Limonaadi Joe lavastaja) siinses filmis jätkab seda. Tegevust toimub 19. sajandi lõpus, kuid kuna üks tegelastest on robotkäega hullumajast põgenenud professor, kelle geniaalsed leiutised on küll kõik väga tänapäevased - helisalvestavad masinad, algeline televiisor ja turvakaamerate süsteem ning isegi väike aurujõul liikuv rula ning tõukeratta hübriid. Aga neid leiutisi on veel, kõik kenasti puust, klaasist ning vasest valmistatud. Aurupunk ehedamal kujul, isegi pikk nahkmantel ei puudu pildilt. Filmi endaga vaid kahjuks see lugu, et kena komöödiana alustanud seiklusfilm jookseb poole pealt oma uudsusest tühjaks ega kanguta ka mingit jõudu põnevikuna. 3/5

Ja kaamera valvab kuidas sa situd.

Europa Europa

Europa Europa - Agnieszka Holland 1990

Põhineb Salomon Perel'i autobiograafial "Ich war Hitlerjunge Salomon", aga filmis ja tõenäoliselt ka raamatus, on piisavalt humoorikaid momente, et seda äraspidist HOLOKAUSTIfilmi eluloojutustusena väikeselt distantsilt võtta. See on justkui sõjast läbi käinud juudi muigega meenutus minevikku, selline švejkilik lähenemine Teisele Maailmasõjale ning toimunud tapatöödele. Ellujäänu absurdimaiguline irvitus, kus juudina saksa mundris olemise ohtu, seda teemat mis dogmaliku HOLOKAUSTIfilmi looma peaks, kipuvad varjutama pidevad poisteseiklused ning elu poolt sisse heidetavad uued uperpallid. Eluloolise HOLOKAUSTIfilmina värskendav lähenemine, kuigi sama muinasjutulised, kui on sedalaadi filmides valitud rahva massimõrvade kujutamine, on samuti noore Salomon Perel'i (filmis Josef Peters) seiklused sõda pidavas euroopas. Seiklused, kus juudist saab poolakas, saab venelane, saab saksa rindesõdur ja lõpuks eliitkooli hitlerjugend kasvandik. 3,5/5

Kiitust sai nutikas juut nii pioneeride käest kui hitlerjugendi koolis klassi ees.

Peaky Blinders

Peaky Blinders - created by Steven Knight 2013

Ilustatud dramatiseeritud lugu Birminghami kurikuulsast noortegängist Peaky Blinders. Kakluste, joomingute ja röövidega silma paistnud tänavanoortele on külge poogitud laiemate ambitsioonidega krimilugu, vaat´ maffia mõõtu ettevõtmised, kuid egas see vähenda sarja enese mõju, seda enam, et mitmeski pisidetailis hoitakse ajaloolisest tõest kinni. Ega eriti saa kiita ka sisu - liiga tänapäevaste organiseeritud kuritegevust valgustavate krimisarjade mõõtu, samad mures briti pättidel ja Atlantic City kingpin´idel.

Sarja kiitus tuleb ajastu kujutamise ja jutustatud loo sinna sisse sobitamise eest. Birmingham 1919 - sõjast naasnud põlvkond kus ühine rindekogemus seob omavahel üllatavaid rivaale, luues õrna kamraadlikkusetunde tavatööliste, nende kulul elavate kriminaalide ja isegi politseinike vahel. Sama kogemuse on saanud ka töölisi agiteerivad kommunistid ja oma lahutamatut riiki nõudev IRA. Sõjakogemuse olemasolu on sarja läbivamaid, kaevikukogemus tuleb tihti esile jutus, mõnikord vaid üksikute sõnakatkete toel, aga ta on pidevalt kõrval, ta on määrav. Sõda mis pidi lõpetama kõik sõjad, idealismi purunemine ning sellele järgnevad aastad kus maailma muutma läinud noored naasesid veelgi sügavama mülkana tunduvasse kodukanti, et saada tehases väiksemat palka kui minnes. Sarja tegijad on muidugi saatnud ka kõik pätid sõtta, pannud mõnele isegi medalid rinda, kuid see töötab, haarab vaatajat. Vähemalt mind.

Teine kiitus puudutab briti telestandartit kus hooajaks sobib ka vähem kui 12 episoodi ning tänu millele osatakse kirjutada hulga tihkemat stsenaariumi, heites üle parda suurema osa täitematerjalist mis otseselt sarjale midagi ei lisaks. Kuue pisoodiga saad just paraja koguse põnevust, süžeekäike ja kiirelt, kuid tugevalt visandatud karaktereid, kä'esoleva seriaali puhul veel ka doosi romantikat.

Täppi pannakse, on briti televisioonil ju selles vallas aastakümneid kestnud tugevad traditsioonid, ajastuaudentsuse loomisega, isegi neid segatakse, tuuakse üks soengumood paarkümmend aastat hilisemasse aega või asendatakse tõelised, tänaseks lammutatud, slummid töölislinnakutega. Ei aja siin juuksekarva lõhki, võrreldes mõne teise viimasel ajal ekraanil olnud trendika ajastukrimkaga, on Peaky Blinders kordi stiilsem ka väikeste vigadega. Kahju vaid et kompaktseid lugusid ei suudeta sellisteks jätta, jutud juba käivad, et sari saab järje, aga nagu näiteks Boardwalk Empire´ist teame, ei pruugi järjelood esmamulje tasemeni küünida. Ja ühe tänavagängi tähelend ei saa lõputult kõrgust võtta. 4,5/5

Näitlejad kõik tasemel, eriti Sam Neill, aga Cillian Murphy oli täitsa super kohe. Nägi välja ja meneerlikkus meenutas meie Taavi Eelmaad.