The Third Planet - Третья планета

Третья планета - Aleksandr Rogozhkin 1991

Raskelt haige teismeline tüdruk on Helsingis ravil, kuid lääne doktorid teda aidata ei suuda. Varakast ärimehest isa otsustab panna kõik viimasele lootusele - viia tüdruk tagasi Venemaale ja seal asuvasse mõistatuslikku Tsooni. Saarel asuvas Tsoonis oli kunagi toimunud mingilaadi tuumakatastroof, ala on armee poolt valvatud ning võõrastele suletud, kuid altkäemaksu eest smugeldatakse isa ja tütar sisse. Nüüd tuleb saarelt otsima hakata saladuslikku tervendajat, kelle radiaktiivsusest tekkinud mutandivõimed võivad tüdruku elu päästa. Enne seda hulk seikluseid ning peale tervendajaga kohtumist samuti.

Aleksandr Rogozhkin on teinud pool tosinat rahva seas ülipopulaarset komöödiat esiotsas "Rahvusliku jahi eripäraga" ning väga masendava karmi draama "Tsekist", kuid ka ühe sci-fi stoori, siis käesoleva. Tsoon ise on põnev koht, segu Tšornobõlist ning Stalkeri tsoonist ning seda kujutades oli leitud mitmeid ääretult ägedaid võttepaiku. Paik oli müstiline, väga paljut vaatajale ei seletatud nii, et kõhe tunne oli kerge tekkima, et mis surnukeha ja kujumuutjad ja... Lugu ise aga selline rumaluke, seda eriti filmi lõpupoole kus "metshaldjad" tegid desantnikutega kung-fu´d ja lillelapsed tervendajahipid headust kiirgasid. 1991 aastal ekraani näinud filmina ei puudunud ka selle aja vene kinole omane tisside näitamine ning Soome külluslike poelettide demonstreerimine oli samuti väga aegunud mekiga teema. Aga Tsoon oli huvitav, ähvardav. 2,5/5

Isa ja tütar Tsoonis. Nagu The Last Of Us.

Attack on Titan

Shingeki no Kyojin - Tetsurō Araki 2013

Jah, on küll nii, et kuradi palju pakutakse still-kaadreid ja liiga tihti langetakse meenutustesse, näidates siis taas ja taaskord juba varem ekraaniaega saanud materjali. Säästurežiim töötab, kasutatakse samu taustu, fillitakse episoode kuis saab ning hoitakse mitmeid sekundeid sama pilti ekraanil. Aga kannatage ära, alates 14. episoodist tulevad uued algustiitrid ja sari saab uue hingamise sisse. Näha on, et raha anti juurde, kuna vaatajanumbeid jagus ning animatsioon paraneb mitmed korrad, täitemomentidele aga ei jää üldse ruumi, sest algab armutu action.

Sari haarab kaasa seal neljanda-viienda episoodi juures, kus noored kursandid saadetakse oma esimest titaanidega peetud lahngut pidama. Ei mingit animele omast hurraa! ja edasi! fiilingut, tuim tampiv reaalsus kohe näkku, laipu siia ja sinna ning kes esimesest kokkupõrkest eluga pääses, neil püksid hirmust täis kustud. See esimene kokkupõrge sidus mind teleka ette, andis teabe sarja õige olemuse kohta, sest sinnamaani oli natuke romantikat ja natuke japside tobenalja saanud. Edasi aga surm ja purustamine. Ja mõned episoodid hiljem eepiline lahing Rose´i Müürist väljaspool, kolm-neli episoodi kestev skautide retk, kus hingetõmbeaega ei antud ei tegelastele, ega vaatajale.Vapustav!

Muidugi on põnev teada saada titaanide olemuse kohta, nende päristolu ning võimete, kuid minu jaoks oli sarja põhiline tugevus hea militaristlik taust, korralikult läbi mõeldud manöövrid ning strateegiad, ägedad relvad ja liikumisvahendid ning nende kasutusoskus. Nojah, eks võib ju mossitada, et skautide hobused oleksid pidanud titaanidega peetud ajujahi käigus väsima, aga see on tühiasi, sest action ja sellesse põimitud saladuste esile toomine, vaigistasid mu peas iga kriitikanoole.

Attack On Titan on ägedalt välja mõeldud maailmaga, väga isikupäraste ja kiiresti omaseks tegelaskujude ning ahhetama paneva madistamisega verine ohvriterohke sõjasari. Tapmise ja tapetuks tulemise militaar-anime. Jään ootama järge, sest nii mitmed saladused jäid veel avaldamata. Samuti tahaks näha lubatud täispikkasid animefilme ning live actionit. Hetkel ilmunud kaks boonus OVA-t, kuid neid soovitan pigem vältida, rikuvad läbi väikeste vasturääkivuste ülejäänud sarja muljet. 4/5

Knight of Old Cathay

Zhang men ren - Su Li 1968

Noor mees saab ämma käest oma pulmaööl teada, et ta ei olegi tänavalt leitud orvuke, vaid hoopis nimeka salasekti juhi laps ning kasuema poolt salaja päästetud siis kui kolm tapjat majja hiilisid ning pererahva surmasid. Hüppab vastne abielumees soojast pulmasängist välja, paneb riidesse, haarab mõõga ning lippab oma tõeliste vanemate tapjaid taga ajama, et kättemaksu läbi mõrvatute hingedele rahu tuua. Truu naine jookseb järgi, teab oma kohta mehe kõrval ja oskab temagi tapatööd süümepiinadeta korda saata. Vaatajale aga näidati kohe filmi algul, et majja sisenes kolm mõrvarit, üks aga jäi ukse taha ning taiplikum paneb kohe näpu selle isiku peale, kes kogu tapatöö tellis.

Mulle väga meeldib ühe seda Taiwani filmi arvustanud kuti ütlus, et tegu on nagu "Ühekäelise mõõgamehega", sest kohe filmi alul raiutakse ühel mehel käsiu ära, aga muidu on sisu hoopis erinev. Nii kenasti sõnadesse pandud - on nagu üks teine film, aga ei ole ka, sest sisu on erinev. On hoopis nagu samuraifilm ja see on järgivaks jooneks kogu linasloo jooksul, sest kuigi võitlusstseenid sisaldavad väheke wuxiale omaseid nippe, võib neid kõikki pidada siiski jaapani kinost tuttavateks kokkupõrgeteks, eriti veel, kuna pea kõik on mees mehe vastu duellid. Natuke lihtne, kuid tore draamalugu tõepäraste elegantsete relvakõlistamistega. Kiired korralikud mõõgahoobid, raiumised ja fileerimised torkamiste asemel. 3,5/5

"Kuidas käsi käib?"

Duel to Death

Xian si jue - Siu-Tung Ching 1983

Ninjad Hong-Kongi filmides on tavaliselt igavad, võib isegi öelda, et ninjad rikuvad ära korraliku wuxiakino. Vaen jaapanlaste vastu on nii kallutatud, et võtab aeruväärseid möötmeid, mis omakorda moonutavad head stoorit ning annavad juba ette lahendusi, kus hiina kangelane saab japside surnukehadel särada. Selles mõttes oli juba Duel to the Death omapärane, et kuigi japsid olid halvad ja ninjad kobad, leidus siin väga mitmeid piisava sügavuse ning meelejõuga jaapanlastest karaktereid ning kui ninjad ketukat said, siis vähemalt stiilse võitluse käigus. Hashimoto tegelaskuju lausa teras ise.

Nii, et siis jaapanlased mitte tavalised kujud HK kinos, aga lisaks veel nende samuraivõitlusstiili ja wuxia vastandamine. No olgu, muidugi on samurail samuti omad lendamised ja mõõgamängud, kuid laias plaanis ikkahgi kaks erinevat võitluskunstide kooli ja filosoofiat üksteisest mõõtu võtmas ning veel eriti hästi sätitud koreograafiaga. Juba filmi alul toimub üks intsident, noor neiu tapab vanakese "kaasabil" kaks lõugu laksutavat japsi ülima stiilipuhtusega ning vapustav mõõgaseade jääb kuni lõpuni, pakkudes finaalig aga lausa vapustavalt eepilise elamuse. Fantastiliselt head võitlused, tugev kindel lugu, hästi loodud tegelaskujud ning mõnusad gore momendid. Super kino! 5/5

The Park Is Mine

The Park Is Mine - Steven Hilliard Stern 1986

Tommy Lee Jones Vietnami veteran. Leiab sõbra plaani, mille järgi väike terrorirünnak NY Central Park´is paneks inimesed mõtlema nii hüljatud veteranide kui kõigi puudustkannatavate olukorrale. Laseb õhku mõned pommid, seab lõksud teda nabima tulnud politsei eriüksusele. Elab keset suurlinna asuvas pargis rambolikku partisanielu ja püüab oma teoga läbi meedia rahvast kaastunde ja teineteise abistamise teele pöörata. Kaheksakümnendate unelm, tänapäeval enam terrorismiga südameid ei võida ega hingeheadust esile mana. Nüüd saadetaks droon pargikohale ja tehtaks sellise ullikese guerillaga üks-null nii, et mees ise ka ei märka kust poolt surmav löök tuli. 2,5/5

Terrorist.

Fire Dragon

Huo yun chuan qi - Woo-ping Yuen 1994

Enesele paar kuud tagasi antud lubadusest, et kirjutan veebis pesitseva ulmeajakirja "Reaktor" jaoks parimatest wuxia filmidest tundub hetkel päris mõttetu olevat, sest avastan iga nädal mõne uue väärt loo ja kuis ma siis ikka seda top´i tegema asun kui pooled žanri kuningad nägemata. Fire Dragon sinna kuningate hulka ei kuulu, kuid õukonnas kõrgel kohal olevaks võib pidada küll. Võitlusstseenid on rõõmustavalt nauditavad, täis peeni uuendusi, minu jaoks žanris esmakordselt nähtavaid nippe ja HK kinole omast veidrat pildimontaaži, näiteks kui üks kokkupõrge on aegluubis, siis järgmine kiirendatult, kuigi midagi kummagi puhul peita ei ole vaja. Meeldis ka lavastaja püüd suurejoonelisuse järele - viimane võitlus piisavalt mahukal platsil või pidustused kus kohale oli aetud terve rühm trummareid. Vähem rõõmu valmistas aga sisukus, küll korralikult kaanoneid täitev, kuid ilma erilise usinuse ning hingeta. Sama võib öelda ka action-printsessi Brigitte Lin´i kohta, et kena teda näha ja võitlusstseenides igati vormis, kuid ilma maskita ei vedanud õieti draama ega romantikaliini. Komöödiaga olid lood aga hoopis halvad, sest kuigi lollitamist oli lisatud, tundus see väga punnitatuna ning poolikuna, lõpuni mängimata. Žanrikino on Fire Dragonis selgelt esil, on mitmeid uuenduslikku nüansse, on originaalsust ja laia plaani, kuid loos napib massiivsust, tegelastes aga isikupära. 3,5/5

Varjatud isiksused, eneseohverdus - kõik nagu vaja.

Sands of the Kalahari

Sands of the Kalahari - Cy Endfield 1965

Pantrikuru vangid. Ainult et seekord on laste asemel täiskasvanud ning Armeenia lumiseid mäetippe asendavad kaljurünkad Namiibia kõrbes. Lennuõnnetuse läbi teinud reisiseltskond leiab varju veevõtu koha lähedal olevas koopas. Esialgu tundub ellujäämine võimalik olevat, jagub padruneid ning saakloomi, kuid abi ei saabu ning saab selgeks, et väike oaas keset kõrbe kõiki toita ei suuda. Ja mõned on muidugi teistes üle nii vaimselt kui füüsiliselt. Samadel kaljudel elutsevad paavianid ning inimesed muutuvad nendega sarnaseks, karja asub juhtima kõige tugevam isend. Aafrika seiklused on mulle alati meeldinud, samuti kõiksorti ellujäämislood nii, et võiks öelda - film minu maitse järgi. 3,5/5

Poster lubab ahvi-actionit ja seda saab, kuid selleks peab ikka väga kannatlik olema ning pea terve filmi läbi vaatama.

The Sword of Swords

Shen dao - Kang Cheng 1968

Kõigepaealt pikk tekstirodu, sinna Star warsi algustiitrite kantti, mis seletab, et millise ägeda mõõga kunagi ikka meistersepad tagusid ja siis ilmub nähtavale võitluskoolide meister kes kohe oma mõõgaga poolsada meest paika paneb. Aga abi vajab temagi ning taevakingina saabub kangelane kles aitab mõõka ihaldavaid pätte tagasi lüüa. Viimane on aga samuti mõõka tahtmas ning loodab meistrit abistanud kangelasena ise imehinnalisele taopariistale lähemale saada, õnnestumisele segab vahele vaid võitluskooli alandlik noor kasvandik, kes ise aga hoolib pigem meistri heaolu eest kui mõõgapidemest hoidmisest.

Meeletu eepikaga kinolugu, mille puhul võitlusstseenid ei oma mingit tähtsust, stoori ise on niivõrd südantliigutav. Vanakooli võitluskunstifilm, pigem meenutab jaapani samuraidraamasid kui hilisemat wuxiat, aga võitluskunst on teisejärguline, andes teed hästi kirjutatud draamaloole ühe mehe valikutest ning nende valikute traagilistest tagajärgedest. Palju kurbust ja kannatusi, palju surma ja vigastusi. Kuldaväärt klassikakino. 4,5/5

Noor mõõgavardja oma lapsega.

Thunderclap

Pi li lei dian - Siu-Hung Leung 1984

Mulle kohe üldse ei meeldi kui kung-fu filmides käib madim suurema seltskonna vahel, sest koreograaqfia on pea alati sel juhul nadi, ei saa ju paari tosinat suvalist statisti säästurežiimiga filmis keerukaid möögatantse esitama panna ning tihti näebki siis seda, et ühe odaga lüüakse neli meest pikali ja noaga visatakse maha veel neli lisaks. Käesolev linalugu oli selles mõistes õigel teel, sest kui suurem kamp kemples, oli igale matsile kindel ülesanna kätte antud ning kui kokkupõrge taandus kolme-nelja vaheliseks, oli tulemus lausa suurepärane. Iga võitlus oli kenasti läbimõeldud ning tänu sellele hoobid vehkimise asemel jõulised, lisaks veel meeldivaid detaile, ajastu videograafikat ning koomilisi momente. Eriline nauding oli jälgida kokkupõrget kus kaks meistrit üksteisest mõõtu võtsid ning üks pooltohman nende vahele oli sattunud, püüdes samuti kohmakalt kurjamit klohmida, kuid pigem oli jalus kui aitas. Super ägedalt seatud, kõik täppis ning loodis. Aga kiitust jagan ka fantaasiaküllasele sisule, ääretult armsatele tobedatele naljadele ning ägedale segule eriefektidest kus segati makettide animatsiooni, sajanditaguseid filmitrikke ning videomantaaži mis sel ajal Hong Kongis oli umbes samal tasemel kui ETV stuudiotes. Äge wuxia komöödia superpahadest, kiimastest nõidadest, naiivsetest printsessidest, opakatest teaduritest, pervodest võitluskunstimeistritest ning kutist kes sööb kogemata elueliksiiri ning saab selle peale veel pikselöögi pähe. Tipp meelelahutus, romantika vaid nadi. 4,5/5

Nagu aeroobika trennis.