Life Gamble

Sheng si dou - Cheh Chang 1978

Kolme röövli kätte sattunud väärtuslik nefriitkujuke viiakse kuulsasse mängupõrgusse, et seal täringuid veeretades lasta saatusel otsustada, kes kolmest pätist selle endale saab. Täringumängu läbiviival kavalpeal on aga plaan hindamatu kivi enesele jätta, samuti jahivad seda erinevad allmaailma huvigrupid ning kõige lõpuks veel kõrged salapolitsei ametnikud oma käsilastega. Unustada ei tasu ka lihtlabast taskuvarast, kes "kasiino" ümber luusides oma võimalust ootab. Kõik mängivad üksteisega loodud kokkulepetele, kuid lõpuks on iga mees ikka vaid enese eest väljas ning aarde enese kätte saamine tähendab paratamatult tosinkonna vastase surma.

On olemas selline halb film nagu House of Flying Daggers. Unustage see nüüd täiesti äre, visake DVD prügikasti, ei ole vaja sitta riiulis ja peas hoida. Kui aga jääte lendavatest pistodadest puudust tundma, siis soovitan vaatamiseks ette võtta käesoleva linaloo, suurepärase läikiva pärli Shaw Brothers´i aardekambrist. Life Gamble on tosina isikupärase tegelasega petturifilm kus koheselt tuuakse mängu hulk värvikaid tegelaskujusid ning siis viimase poole tunni jooksul notitakse kõik ükshaaval ja hulgiti ühes lõppematuna näivas võitluses maha.

Kuigi filmi kaks pistodade loopijat on teise ringi tegelased, näeb siin ometi fantastilist nugade kasutust, täis stiilset nipikust ning varjatud tehnikaid. Üksteise kavaldamine ja ülekavaldamine pistodade heitmisel on kahtlemata filmi absoluutne tipp, paneb vaataja ikka mitu korda ahhetama ja minusuguse fänni lausa mõnust ruigama, kuid kiita tuleb linaloo igat hetke. Suurepärane stoori väga selhgepiiriliste tugevate tegelastega, huvitavad kokkupõrked ning lõpuks veel petuskeemid, millest kõik ei olegi vaid pistodameeste geniaalsed tapmislahendused. Lugu viskab lõpus veel samuti ühe kena käänaku sisse, no mida paremat tahta. Mina olin täiesti või sees, nii vallatut löömafilmi oska hetkel teist kõrvale pannagi. No võib olla paar kuud tagasi vaadatud Bloody Parrot oli samasse kantti oma fantaasialennu poolest. 5/5

Tapmas ja kokkuleppeid seadmas.

Duel to Death

Xian si jue - Siu-Tung Ching 1983

Ninjad Hong-Kongi filmides on tavaliselt igavad, võib isegi öelda, et ninjad rikuvad ära korraliku wuxiakino. Vaen jaapanlaste vastu on nii kallutatud, et võtab aeruväärseid möötmeid, mis omakorda moonutavad head stoorit ning annavad juba ette lahendusi, kus hiina kangelane saab japside surnukehadel särada. Selles mõttes oli juba Duel to the Death omapärane, et kuigi japsid olid halvad ja ninjad kobad, leidus siin väga mitmeid piisava sügavuse ning meelejõuga jaapanlastest karaktereid ning kui ninjad ketukat said, siis vähemalt stiilse võitluse käigus. Hashimoto tegelaskuju lausa teras ise.

Nii, et siis jaapanlased mitte tavalised kujud HK kinos, aga lisaks veel nende samuraivõitlusstiili ja wuxia vastandamine. No olgu, muidugi on samurail samuti omad lendamised ja mõõgamängud, kuid laias plaanis ikkahgi kaks erinevat võitluskunstide kooli ja filosoofiat üksteisest mõõtu võtmas ning veel eriti hästi sätitud koreograafiaga. Juba filmi alul toimub üks intsident, noor neiu tapab vanakese "kaasabil" kaks lõugu laksutavat japsi ülima stiilipuhtusega ning vapustav mõõgaseade jääb kuni lõpuni, pakkudes finaalig aga lausa vapustavalt eepilise elamuse. Fantastiliselt head võitlused, tugev kindel lugu, hästi loodud tegelaskujud ning mõnusad gore momendid. Super kino! 5/5

Only the Young

Only the Young - Elizabeth Mims, Jason Tippet 2012
Thompson - Jason Tippet 2009

Kui sulle meeldib Air´i Mike Mills´i poolt lavastatud muusikavideo All I Need, siis on see film täpselt sinu jaoks. Minu arust on All I Need´ile tehtud muusikavideo siiani maailma parim ja seetõttu ei ole siin midagi imestada, et käesolev Kalifornia noortest rääkiv dokumentaal saab minult täispunktid. Indiekino tulevikulootused Elizabeth Mims ja Jason Tippet said kaamera ette kaks Kalifornia kutti, 15 aastast parimat sõpra, kes laisalt käivad koolis, aga see eest usinasti harjutavad rulasõitu, sest unistatakse võistlustest ja võitudest. On skate, on punkrock ja loomulikult ei puudu ka tüdruk, kellesse mõlemad peategelased natuke armunud on. Vähemalt on seal sellist väikest sädet ja see just filmitegijate süütenöörile leegi külge pani.

Only the Young on üdini vahetu ja südamlik lugu eneseotsingutest keskkooli lõpuklassi ajal, tihti mitte enda poolt tehtud valikutest mis panid proovile sõpruse ning armastuse. Kuid ärge oodake siit suurt dramaatikat, sest noorte jaoks on kõik nii kerge ja hooletu. Püütakse küll täiskasvanulikke mõtteid mõelda ja otsuseid seada, kuid hing ihkeb veel ikka lapsemängude juurde tagasi ning meel ei ole veel ühtegi kindlat suunda võtnud.

Kevin Conway ja Garrison Saenz olid filmitegijaile tõeliselt väärt leid. Lugesin ühest intervjuust, et kutid said valitud, kuna neil puudus igasugune kompleks seoses filmikaameraga ning seda on kohe märgata. Noored on kaamera lasknud endale väga lähedale ja kiitus tegijaile, et need on osanud niivõrd hästi  kaamerapildi ja helimaterjali kokku monteerida, jättes vägisi mulje justkui vaataks mockumentary´it, sest nii sujuvat kaunist pildikeelt koos hingest tulevate mõtetega on raske tõelisuseks pidada. Aga ometigi. Imeilus poeetiline linalugu noor olemisest, tunnetest ja tegudest. Suurepärane kino! DVD-l on boonusena Jason Tippet´i analoogne lühifilm ja kena seegi. 5/5

Kalifornia päikese all.

Boss - 2. season

Boss - 2. season - created by Farhad Safinia 2012

Bossi esimene sesoon oli hea, aga teine veel parem. Teine oli petlikum, rohkem vaatajat narritavam ning läbi selle üllatusterohkem. Oskas nii kenasti uinutada, et tekkis juba kerge pettumus, aga see kõik oli muidugi tegijate poolt täpselt nii planeeritud ning kui siis viimaste episoodide ajal pommid kukkuma hakkasid, ei pääsenud keegi varju. Kelsey Grammer´i poolt mängitud linnapea oli ebameeldiv tegelane, aga mõnede veidrate sirgete omadustega ning just sellele teises hooajas kaart käidi, muudeti väheke proportsioone ning kergeusklikuna läksin koheselt õnge. Selles mõttes, et hea mäng sarja loojate poolt. Teine heategu nende poolt oli see, et kuigi tegelaskuju saab esimisessesoonissurma, leiab ta teises ikka vewel tööd, seekord siis juba linnapea viirastusliku pildina, muutudes mehe südametunnistuseks. Seda viimast muidugi Tom Kane ei vaja, peotäis pille taas sisse ning kadunud ta ongi. Väga heaseriaal ning mul on südamest kahju, et kõik need poliitilised ja kapitalipõhised manipulatsioonid jänkidele võõraks jäid, sari kodumaal piisavalt madalaid vaatajanumbreid hoidis ning tänu sellele kolmandat sesooni ei saanud. Kuigi teine tõmbas hooajaliselt otsad kokku, oli näha kõiki märke, et kuidas kolmanda oleks imekenasti saanud veel otsa kleepida. 5/5

Boss on käsud jaganud.

Danger 5

Danger 5 - created by David Ashby, Dario Russo 2011

Selle aastase HÕFF-i pärl. Täishinnet ei tahaks justkui panna, vaid punni vähem, aga kuna juba kirjutasin filmi ühele loojatest, Dario Russo´le ning andsin oma mehesõna, et panen blogis 10/10, siis peab lubaduse täitma. Ega palju muidugi täishindest puudu jääks, väikseks piiksuks on põhjust vaid seetõttu, et episoodis 4 ja 5 on hoog väheke maha võetud ning esmakordselt tekkis neid vaadates tunne, et sari õrnalt kordab oma tegevusi, kuid iseenesest on see köki-möki. Võib-olla kõigest mu meelekuva, sest isegi tsipake venides või sarnast huumorit topelt kasutades (samas kui kordamine ja selle läbi tekkiv koomika on sarja ka taotluslikult sisse kirjutatud), on tegu suurepärase läbinaerutava huumoripommiga.

Danger 5 on kõva töö, super meelelahutus ning armastusväärselt vaimukas oma pulp-paroodiates, mis segavad ühte patta exploitation-kino, vanu seiklus, ulme ja spioonisarju ning lisavad isegi kübeke kaiju´t. Aga ega see pole kõik, silm märkab pidevalt mõnda uut pilaobjekti ja kui isegi täpselt näppu peale ei pane, siis ei sest midagi, kuna Danger 5 paroodia ei ole suunatud otseselt mõne juba valmis tehtud sarja või linaloo ümbermängimisele, vaid taotleb oma isiklikku, vanade sarjade atmosfääril, visuaalsel olemusel ja loogikavigade võimendamisel, kulgevat põnevusmaailma. Selged tugevad karakterid, mitmed peened detailid ja vaimukad absurdsed poolnaljad - Danger 5 on nutikas, värske ning hea tiimitööga naerutaja. 5/5

 Pilootosa on mõnel määral eksitav, sest sari ise astub julgemaidsamme ning seal kus piloodis jäid mõne situatsiooni väheke vulgaarsemat ümbermängu ootama, täidab sari ka selle lünga. Seetõttu isiklikult soovitan jätta pilootosa niinimetatud boonuseks, mis peale seriaali vaatamist annab aimu idee arengust.

My Friend Ivan Lapshin - Мой друг Иван Лапшин

Moy drug Ivan Lapshin - Aleksey German 1986

Naaberriigi filmikriitikud valisid käesoleva, paar aastat keelatuna riiulil seisnud, linaloo kõige paremaks Vene filmiks, eelistadesseda isegi Tarkovski töödele. Rahvas on kindlasti eriarvamusel, nemad tahavad ikka Šuriku seiklusi ning neid niinimetud näärifilme, mida kõik kanalid aastast-aastasse 31. detsembril näitavad. Mina valin kriitikute leeri, sest kui ma filmi esmakordselt kümmekond aastat tagasi Kanal2-e vahendusel nägin, siis justkui erilist muljet ei jäänud, kuid nüüd, peale tosinat revisionistlikku nõukogude filmi, tuleb tunnistada kõrge kvaliteedi ja täpse tunnetusega tööd.

Ei hakka ma peatuma filmi sümbolistlikel märkidel ning nende peidetud tähenduste, vaid nendin hoopis imestust, et lavastaja poeg, Aleksei German juunior, on nii täpselt oma sammud isa jalajälgedesse seadnud, ehitades üles ääretult sarnaseid dialooge ning kordineerib pea üks-ühele liikumisi ruumis. Minu jaoks on see seletamatu. Kas tõesti poeg kopeerib oma isa töid, on saanud niivõrd palju mõjutusi lapsepõlves või omab paravõimeid ning õngitseb oma teadmisi isa peast? Igal juhul kahe lavastaja tööde sarnasused on vapustavad. Isegi on neil õnnestunud justkui sama näitlejanna filmi saada, noorima puhul siis Anastasiya Sheveleva ja isa filmis nägime sama nägu episoodilises rollis koridoris kriminaaljälituse uurijatega vaidlemas. Kas järsku oli aastal 1985 valminud filmis episoodi mängimas särava näitlejatari ema või võttis German noorem oma filmi just sarnase näitlejanna justkui taaskordse austusavaldusena oma isale? Müstika, mis muidugi ei välista lihtsat loogilist seletust, aga kust selle jagaja leida võiks?

Film on igas stseenis meeldejääv, kuid mind isiklikult on kummitama hakanud haarang kriminaalidele, nende elupaiga läbi otsimine ning sellele järgnev tulevahetus. Iga krimifilm võiks siit õppust võtta, sest isegi põneviku lavastas režissöör ääretu kunstimaitse ning ilumeelega, jätmata samas kõrvale ka elu ja olu täpset realistlikku kujutamist. My Friend Ivan Lapshin on hea narratsioonivalikuga suur film ja õigustatult kõiki kiitusi vääriv. 5/5

Romantilisi tundeid ja julmi pätte sõjaeelses väikelinnas.

The Outskirts - Окраина

Okraina - Pyotr Lutsik 1998

Kahe andeka stsenaristi, Pjotr Lutsiku ja Aleksei Samorjadovi, koostöös valminud mängufilm, kus neist esimene võttis peale kirjutamise veel ka lavastamise oma õlgadele. Juttude järgi olid need mehed Venemaal kultusstaatuses ning iga nende koostööprojekt pälvis teravat, tihti negatiivset, tähelepanu, kuigi tegu Venemaa mõistes indiekinoga, isegi põrandaaluse filmitegemisega. Tänaseks on mõlemad noored mehed manalateel - Lutsik suri mõned aastad tagasi peale joomingut südameataki tagajärjel, aga Samorjadov kukkus end Sotši Filmifestivalil purjus peaga surnuks, kui püüdis rõdu kaudu ronida kõrvalkorteris elava neiu aknani. Filmi ennast aga taheti Venemaal ära keelata, tegu ju ikkagi rahvast revolutsioonile meelitava kinolooga.

Üheksakümnendate keskpaik Uuralites. Kolkakülas, kus alles vaid eided ja ätid, laiutab naftapuurimisega tegelev firma, sest kohalik külavanem on purjus peaga andnud nõusoleku tegutsemiseks ning firmabossidel taskus veel lisaks tähtis dokusment, mis tõestab, et endine kolhoosimaa kuulub nüüdsest eraettevõttele. Paar tulisema hingega vanameest ei ole asjaga rahul, haaravad jahipüssid, võtavad kampa küla ainsa noormehe, tossikesest mammapoja, ning otsustavad minna õigust nõudma. Esimesena viib tee endise kolhoosiesimehe manu, kes peaks teadma, et mis inimesed need nüüd siin nende esiisade maal kamandavad ning asju ülbelt oma nägemise järgi seavad.

Ääremaa on süsimust komöödia ja satiir, meenutades samas ülesehituselt vene muinasjutte ning leidub klassikalise road-movie elementegi. Tegevus kordab ennast, luues seeläbi koomilisust ja andes vaatajale aimu lõpust, kuid ometigi tehes seda ääretu maitsekuse ning ainuomase fiilinguga. Ägedad karakterid, ehk siis ättidest sõjaveteranid kelle soontes voolav kasakaveri sunnib neid takka veretöödele kus armu ei anta. Vägivald, aga ometigi tagasihoidlikult kujutatud, ehk siis gore-rappimiseks ekraanil ei lähe, kuid vaataja mõistab, et just seda kõike ta nägi. Lihtne, aga tugev stsenaarium, head näitlejatööd ning vapustav filmistilistika.

Kui nüüd filmi visuaalse külje peale jõudsime, siis tegelikult ei näe vaataja otseselt midagi uut. Film on linti võetud mustvalgena ning pandud tehislikult meenutama nõukogude kolmekümnendatel vändatud prpagandamaigulisi linalugusid, lisades sinna kübekesi kahekümnendate eksperimentalismist. Kaameranurgad, panoraamvaated, valgustus ning lähivõtted, kõik oleksid justkui pärit näiteks Georgi ja Sergei Vasilejevi 1934 aastal valminud Chapayev´ist ning eks pealkirigi ole viide Boris Barnet´i aasta varem valminud Okraina´le. Mõistevad eeskujud ning suurepärane koopia. Samalaadselt lavastatud filme on vorpinud Guy Maddin, kuid venelastele endile on see stilistika käepärasem, nende poolne panus sisaldab rohkem ehedat vaimusust aga ka ausamat parodeerimist ja seda isegi kuni Otoobri Revolutsiooni enese äraspidise pilani.Venelastel oleks justkui eelisõigus enese filmikunsti kiita ja pilastada.

Kui visuaalselt võib näitena tuua Guy Maddin´it ja vanu vene filme, siis sisu poolest ning huumori ülesehituselt meenutab linalugu Aki Kaurismäki töid, eriti veaks paralleele Calamari Unioni ning Juhaga. Samalaadne minimalistlik tuim nali, sürreaalsed peatused ja isegi sarnased mängud anakronismidega. Viimased on üsna geniaalselt filmi paigutatud ning aitavad luua teatud aeg-telge minevikust tänapäeva, ehk siis pimedast Siberi kolkakülast Moskva tuledesärani. Suurepärane tragikomöödia, mis paistab välja vene kodusõjadraamana, kuid ometigi on moderne satiir tänapäeva venemaa mentaliteedi ning olukorra pihta. Soovitan! 5/5

Vabade Siberi kasakate järeltulijad nalja ei mõista.