Heavy Metal Picnic

Heavy Metal Picnic - Jeff Krulik 2010

"Heavy Metal Parking Lot" oli kohene kultusfilm ja mul on tunne, et pikniku tegijad salasoovides lootsid seda sama. Aastal 1985 korraldasid mõned laisklevad Maryland´i noored väikese metal festari oma sõpradele, kuid kohale vajus mitmeid teisigi värvikaid tegelasi ning pidu venis tervele nädalavahetusele. Kogu jooming võeti videoentusiasti poolt linti ning aastal 2009 näidati seda kohalikele, nüüdseks juba keskeas esinenud bändide liikmetele ja paikkonna maakatele ning paluti kommentaare. Lõbus oli noorena ja naerma ajas enese nägemine mehi nüüdki, sest tegu ikka korraliku redneck´de laaberdamisega, peoga kus tooni andsid purjus kohalikud jõmmid ja hulka eksinud ka mõni tõsine hevimees, kusjuures viimased nägid suvaliste maajorsside taustal välja eriliste tontidena. Kohal olid ka peenema maitsega härrad muusikaajakirjanikud, kel seljas Slayeri särgid ja iga teine sõna death-metal. Lahe vaadata, kuid kultusfilmi seekord sündimas ei ole, sorri vaan! 3/5

Is It Easy to Be Young?

Vai viegli but jaunam? - Juris Podnieks 1986

Aastal 1985 toimus Lätis rock kontsert, mida oli filmimas ka dokumentalist Juris Podnieks. Hiljem kuulis ta, et kontsertilt Riiga naasvad noored olid ära lõhkunud rongivaguni, kiskunud istmed puruks ning löönud sisse klaasid. Seitse neist anti huligaansuse eest kohtu alla ja noori kontserdilm filminud Podnieks nägi siin võimalust süžeeks, filmis nii kohtusaalis kui hiljem noori eraldi, talletas nende tuleviku ja mõtted. Filmis sai ülevenemaaline hitt, dokumentaalfilm mida joosti kinno vaatama ja mis vaatajate arvult andis silmad ette mitmetele populaarsetele mängufilmidele. Aeg oli selline, noorte elu aus kujutamine läks vaatajaile hinge. Minule 25 aastat hiljem enam mitte niiväga, pigem selline linnuke kirja, et taas üks tuntud perestroikaaegne dokfilm nähtud. 2,5/5

Pungid olid end kaamera jaoks üles löönud, särasid teised kirevate hilpude ja meigiga justkui jõulupuud.

Cleanflix

Cleanflix - Andrew James, Joshua Ligairi 2009

Utah - mormoonide maa. Jumala asemikud maa peal, ehk mormoonide vaimsed juhid prohvetid on keelanud vaadata vägivaldseid filme, pornost rääkimata. Rahvas aga tahtis kõiki kuulsaid Hollywoodi kinolugusid siiski näha ning siin tuli appi firma nimega Cleanflix, mis lihtsalt monteeris igast linaloost välja tapmised, seksi ning ropendamise. Tõeline filmihull muidugi vangutab pead, kuid kohalikele sellised kohitsetud filmid väga sobisid ning kristliku maailmapildi järgi monteeritud blockbusteritest tuli suur hit, seda mitte vaid Utah´is, filme telliti ka teistesse osariikidesse, Kanadasse ning Euroopasse. Loomulikult sattus Cleanflix konflikti autorikaitsega ning lavastajate endiga, kuid võttis aega, pigistati usklike pärast mitu korda silm kinni, kuni lõpuks kohtumäärusega firma ja nende poeketid suleti. Džinn aga oli pudelist välja lastud ja tühjale kohale kerkisid tosinad teised sama teenust pakkuvad DVD poed. Tore, et dokumentaalitegijail jätkus kannatust kaameraga aastaid "scene" tekkimist filmida, sest lõpuks võttis asi ikka üsna iroonilise pöörde. Väga huvitav dokk nišitootest ja selle äraspidisest eduloost. Igal juhul enesel tekkis samuti isu mõnda eriti vägivaldset filmi mormoonimontaažis vaadata, näiteks Kill Bill´i või Pulp Fictionit või Big Lebowskit kust iga fuck sõna on välja lõigatud. Põnev muidugi ka piraatluse teema mis kõigest hoolimata neid edit-filme varjuna saatis. Ja lahe, et DVD-l on kaks versiooni, üks meie jaoks ja teine just mormoonide moraalile vastavalt tehtud. 4/5

DVD toorikud on usklikke ootamas.

The House I Live In

The House I Live In - Eugene Jarecki 2012

Veider jah, et alkoholireklaamid rihivad sinu heaolu täiustamise poole, püüavad niigi mõnusat olemist märgistada alkoholiga, justkui annaks see veel paar pööret juurde. Pista piknikukorvi paar siidrit ühes, võta õlu kui sõbraga linnas kohtud või kangema kraadiga margijook õhtul peale päevatööd tugitoolis vaba minutit võttes! Mulle meeldis väga siinses dokumentaalfilmis ühe intervjueeritava uuriva ajakirjaniku sõnad, et ta elu on piisavalt huvitav ja lahe ka ilma narkootikumiteta, kuid tal peaks ometigi olema õigus neid tarvitada kui tuju tuleb. Üsna täpselt sama mis ma ise mõtlen. Hetkel küll tunnet ei ole, et võimalusel viskaks peotäie rattaid keele alla, veaks valget vagu või ajaks lusika kuumaks (kanep ei ole kunagi mulle sobinud), aga kui tahan, saaksin seda teha ning loodetavasti hankida kraami sel juhul legaalset kanalit pidi. OK, esialgu pole me ju veel ravikanepinigi jõudnud, rääkimata siis apteegikokaiinist. Esialgu räägime alles sellest, et kui sul taskus peale hommikuse doosi veel ka õhtune, siis pole mõtet kohe türmi saata. The House I Live In räägib USA valitsuse absurdsetest seadustest mis laastavad ühiskonda ning hävitavad indiviide. Sotsiaalprobleemidest mille lahendusi otsitakse vaid piitsa ning mitte prääniku abil ja kus poliitiline näotegemine ja on lõpuks tähtsam reaalselt toimuvast. Statistiliselt võib väärseletada, et kuna rohkem diilereid on vangis, siis seda edukam on narkovastane võitlus, kuid tänaval on iga kinni nabitu asemele kohta ootamas mitu foot soldierit. Ei ole nii täpselt kursis, kuid mul on eesti puhul samuti tunne, et eduka narkootikumide piiramisena esitletakse võrkude viisi prügikala, samas kui haid edasi ujuvad. Ja ega saa neid haisidki ju välja noppida, narkarid lähevad abiprogrammide ja selgitustöö nappuses siis täitsa hulluks, kukuvad standartkraami puudusel pesupulbrist ja kaminasüütevedelikust hirmuäratavaid asju kokku keetma, mädanevad elusalt ja põlevad heleda leegiga. Inimlikum ja säästlikum oleks hoopis kliente diilerite juurest neid ära tooma hakata, püüdes neid jalule aidata, sest kui raskerelvadest peetud sõda narkootikumidega ei ole USA-s tulemusi andnud, siis kuidas saabki sama meil läbi minna? Aga lõpuks on surnud ring nagunii, ei ole ühendriikides neile uut elu läbi töökohtade pakkude, ega suuda ju siingi riik oma kulul rehalibiteerituid lõputult poputada. Süstigu siis pigem edasi, järsku pakuks järgmisele põlvkonnale töökohti ja läbi selle piisavat heaolu, et nad narkootikume ei tahakski panna. Et nad võiksid kui tahavad, aga et see neil ainsa huvitava asjana elus ei tunduks. The House I Live In´i kiituseks tuleb öelda, et ääretult professionaalselt monteeritud, vägagi teaberikas ning teemakasitluses meeldivalt piiri pidav. Illustreeriva selgitusega nii, et lihtsaimgi otu asjadest aru saaks, inteligentse lähenemise ning maitsekalt üht või teist sümpatiseeriv. Ainsa möödapanekuna jäi silma oskamatus leida mõnda innercity noort, kes diileriks hakkamise paratamatust sama mõistetavalt oleks osanud seletada kui professorihärra või endine krimiajakirjanik. Jutt, et diiler respekt olla ja siis saab osta kõigile sotsmajade noortele jäätist või botaseid töötas vastu haritud meeste analüüsile vastu ja kuigi viimastel on kahtlemata õigus, jääb kahtluseuss ikka hinge kripeldama, et kas tõesti mõistatav paratamatus või soovitud inimlik kehklus bossi panna. Soovitan vaadata! Soovitan DVD-d, seal 6 lisalõiku informatiivse tekstiga. 4,5/5

The Gold Rush

The Gold Rush - Randall MacLowry 2006

Kalifornia kullapalavik jutustatud läbi viie tegelase elukäigu. Kõik viis jõudsid aga jõgedest kulda pesema aasta peale seda kui suurimad kamakad olid juba taskutesse pistetud ning järgi vaid legendid sellest, et kui palju üks päevaga välja uhtus või teine mõne tunniga eluaegse heaolu oma sadulataskutesse pakkis. Ometigi pakkus Kalifornia kõigile midagi, sest noor maa suutis pakkuda muid hüvesid, oli selleks siis võimalused alustada oma äriga, kaubelda maatükkidega, panna püsti restoran või nautida lihtsalt metsikut vabadust kus kodune kirikuõpetus tihti kaardilaua taga hooradega viskit kulistades ununema kippus. Kalifornia õnn ei peitunud alati hernesuurustes kullatükkides. Huvitav pilk USA 31. osariigi loomisesse ja lapsepõlve. 3,5/5

Pildil küll valged ja hiinlased sõbralikult kõrvuti, kuid tegelikkuses hoiti üksteisest väga eemale. Põhilise litaka said aga mehhiklased, keda pisimagi, tihti kellegi teise poolt korda saadetud, korrarikkumise eest oksa tõmmati.

Évocateur : The Morton Downey Jr. Movie

Évocateur: The Morton Downey Jr. Movie - Seth Kramer, Daniel A. Miller, Jeremy Newberger 2012

1988 otsustas MTV produtsent paisata eetrisse uut moodi vestlussaate, mille eesmärgiks oli rahva valgustamise asemel hoopis nende patriotistlikele konservatiivsetele mõttemallidele surumine ning selleks palkas ta saadet juhtima karismaatilise Morton Downey, Jr´i, kes lihtsalt sõimas kõiki liberaalseid väärtusi austavaid saatekülalisi kommunistideks ja satanistideks. God bless America! Kes vähegi teelt eksis, rääkis kanepi legaliseerimisest, naiste õigustest või homoseksualismist, sai kohe rämeda sõimu ja teravalt torkava kriitika osaliseks. Menusaade, mille kõrval kõik Geraldod ja Jerry Springerid kahvatusid. Trash TV võimas esiisa. Saade, mida tänapäeval teha ei saaks, sest Mortoni valusalt ründav humoorikus annaks alust tuhadetele kohtukeissidele, aga 25 aastat tagasi oli veel kõik lubatud ning stuudiokse taga lookles järjekord inimestest kes 15 minutise kuulsuse eest olid valmis end avalikult häbistada lasta.

Meediakriitikud muidugi nägid läbi, et võltspatriootlikusega püütakse vaid vaatajanumbreid, kuid lihtrahvale jättis mölaklik saatejuht ausa ja otsekohese inimese mulje nii, et ülepäeva hüppasid numbrid kõikjal lakke ning Mortonist sai armastatud superstaar. Mida kiirem tähelend, seda piinlikum alla kukkumine. Poolteist aastat hiljem oli pakiti stuudiodekoratsioonid kokku ning The Morton Downey, Jr. Show lahkus eetrist. Tõusu ja languse tagamaadest see dokumentaal rääkiski. 3/5

A Band Called Death

A Band Called Death - Mark Christopher Covino, Jeff Howlett 2012

Peale petufilmi Sugarman, on analoogseid linalugusid tulemas nagu sohilapsi punaarmee poolt "vabastatud" euroopas. Silma on juba paar sellist hakanud, kus keegi omalajal tähelepanuta jäänud geenius lõpuks avastatakse ja selgub, et ta oma bändiga tegi juba ragtime´i kuldajal techno-industriali või oli hüpnagoogiline juba siis kui Fender elektrikitarri tutvustas. Proto-pungi bändiga Death on sama lugu - lindistasid punki juba ajal mil kõik teised veel lilli juustesse seadsid ja San Francisko poole sammusid. Olgu nii. Muss oli ju OK, aga seda pläma, et tegelikult maailma esimene pungibänd ja nime Death tõttu nii võõristatud, ei peaks küll ajama. Neid analoogseid karmima saundiga gaaražibände leiaks kindlasti teisigi ning kui omal ajal ei osatud pungilaines kaasa minna, siis lollide oma asi. See et nüüd vanamehepässidena püüavad sama trummi taguda, on igal juhul hale. 2,5/5

Only the Young

Only the Young - Elizabeth Mims, Jason Tippet 2012
Thompson - Jason Tippet 2009

Kui sulle meeldib Air´i Mike Mills´i poolt lavastatud muusikavideo All I Need, siis on see film täpselt sinu jaoks. Minu arust on All I Need´ile tehtud muusikavideo siiani maailma parim ja seetõttu ei ole siin midagi imestada, et käesolev Kalifornia noortest rääkiv dokumentaal saab minult täispunktid. Indiekino tulevikulootused Elizabeth Mims ja Jason Tippet said kaamera ette kaks Kalifornia kutti, 15 aastast parimat sõpra, kes laisalt käivad koolis, aga see eest usinasti harjutavad rulasõitu, sest unistatakse võistlustest ja võitudest. On skate, on punkrock ja loomulikult ei puudu ka tüdruk, kellesse mõlemad peategelased natuke armunud on. Vähemalt on seal sellist väikest sädet ja see just filmitegijate süütenöörile leegi külge pani.

Only the Young on üdini vahetu ja südamlik lugu eneseotsingutest keskkooli lõpuklassi ajal, tihti mitte enda poolt tehtud valikutest mis panid proovile sõpruse ning armastuse. Kuid ärge oodake siit suurt dramaatikat, sest noorte jaoks on kõik nii kerge ja hooletu. Püütakse küll täiskasvanulikke mõtteid mõelda ja otsuseid seada, kuid hing ihkeb veel ikka lapsemängude juurde tagasi ning meel ei ole veel ühtegi kindlat suunda võtnud.

Kevin Conway ja Garrison Saenz olid filmitegijaile tõeliselt väärt leid. Lugesin ühest intervjuust, et kutid said valitud, kuna neil puudus igasugune kompleks seoses filmikaameraga ning seda on kohe märgata. Noored on kaamera lasknud endale väga lähedale ja kiitus tegijaile, et need on osanud niivõrd hästi  kaamerapildi ja helimaterjali kokku monteerida, jättes vägisi mulje justkui vaataks mockumentary´it, sest nii sujuvat kaunist pildikeelt koos hingest tulevate mõtetega on raske tõelisuseks pidada. Aga ometigi. Imeilus poeetiline linalugu noor olemisest, tunnetest ja tegudest. Suurepärane kino! DVD-l on boonusena Jason Tippet´i analoogne lühifilm ja kena seegi. 5/5

Kalifornia päikese all.

The Mamas & The Papas - Straight Shooter

The Mamas & The Papas - Straight Shooter : The Authorised Video Biography - Prism Leisure 2003

Muidu nagu tavaline muusikadokk, et bändi algusajad, kuulsaks saamine ning hilisem tuntuse periood, aga üllatavalt avameelne. Mõistetav veel kui John Phillips rääkis oma narkomaaniaastatest ja kõigest muigega meenutatavast, mis sellega kaasnes, kuid kui jutt kiskus juba radadele, et küll see Michelle Phillips oli ikka litsakas plikatirts, kes oma mehele sarvi tegi, siis vahid küll suu ammuli. Selliseid avaldusi justkui ühest kenast pisikesest muusikadokist ei ootaks. Vahele veel Cass Elliot kitus üht ja teist, tal vist siiani väike pind tagumikus, et bändi kauneim lauljanna ei olnud ning kõigi pilgud pöördusid esmalt ikka Michelle suunas.2,5/5

Nooruke Michelle Phillips.

Foto autor Suki Hill.

Putin's Kiss

Putin's Kiss - Lise Birk Pedersen 2012

Našistide välimääraja. Dokumentaalfilm lihtsast maatüdrukust, kes kogu oma energia suunas Naši organisatsiooni ürituste läbiviimisele, paistis agarusega silma ning töötas ennast komissaari ametipostini välja. Seejärel astus Moskvas ülikooli ajakirjandust õppima, puutus seal kokku inimestega kes tema kallist organisatsioonist väheke eriarvamusel, hakkas suhtlema riigivõimu kritiseerijatega ninglõpuks lahkus Naši ridadest. Maria Drokova nimi oli mulle varasemast tuttav ja samuti kogu see lugu nii, et filmilindist ühe tütarlapse käändumist vaadata ei olnud just kõige uudsem. Palju põnevamad olid nood teised komisaaarid, keda põgusalt tutvustati, ikka ehedad luuserid, kes oleksid tükikese võimu nimel valmis tapmiskäske jagama. 3/5

Väga ladna koht oli filmis, kui dissidendid arvasid, et Maša saadeti našistide poolt nende juurde spiooniks, kuna tal on suured rinnad ja meestele see meeldib ning kindlasti lobisetakse selle tõttu neiuga heal meelel.

Red Light Go

Red Light Go - Ben Barraud, Toby Barraud, Manny Kivowitz 2002

Oli siin selline pop film nimega Premium Rush, kus NY rattakullerid linnakodanikke kiusasid. Minule ei meeldinud, aga kuna sattus pihku see samateemaline dokfilm, siis andsin võimaluse, et järsku polegi sellised liiklushuligaanid ja epudrillad. Selgus et siiski on, isegi hullemad kui hollivuudi kinofilmist näha sai. Ego on meestel ikka mäekõrgune ja kui nad just päevatööd ei tee, siis käivad võistlustel seda veelgi kergitamas, vaja ju näha, et kes see linna kõige kõvem rattamees ikka on? Ses mõttes oligi doki kõige sümpaatsem tüüp see kutt kes möödaminnes poetas kaamerasse, et tema teeb seda kiirkulleri tööd vaid raha pärast ning kui keegi talle 2 tunni võiduväntamise eest samuti 45 doltsi peo peala laoks, võiks "rahvaspordist" isegi osa võtta. Muidu aga maha heidetud vabaaeg. Ülejäänud velopeded muidugi nii ei arvanud, nende jaoks oli ikka tähtis pidevalt mõõtu võtta ja mida rohkem sa seda tehes liiklust segasid, jalakäiaid ehmatasid, seda rohkem respekti pälvisid. Huvitav pilguheid alternatiivkultuuri, kuid sümpaatiat ükski tegelastest välja ei hõõrunud. Kahetsus, et liiga vähe materjali oli ratturile kinnitatud kaamerast, sealt oleks tegelikult ikka adrenaliinipursku välja heitnud rohkemgi. 3,5/5

Ilma piduriteta muidu keegi ei sõitnud, kuid üks võistlusetapp on mõeldud just vaid selliste bike´ide jaoks.

The Ambassador

The Ambassador - Mads Brügger 2011

Ajakirjanik ja filmilavastaja Mads Brügger ostis enesele vahendusteenust pakkuvate kelmide käest diplomaatilise passi, mis tegi paberite järgi temast Libeeria saadiku Kesk Aafrika Vabariigis. Püüd oli tõestada kui lihtne on poole paari-kolmesaja euro eest saada enesele saadikustaatus, mis lubab sul üle maailma reisides diplomaadi puutumatuse läbi vaesest Aafrika riigist teemante välja smugeldada. Kahjuks eksperiment nii libedalt kui loodeti ei läinud, kuid teoreetiliselt tehti kogu süsteem väga hästi selgeks. Selline munadega meeste ja õnnemängurite värk, ehk nagu endisest eriväelasest passikaupmees ütles, et heal juhul vead salakaubana kalliskive riigist välja, elad laia elu ning satud lõpuks euroopas vangi, kaotades kõik ja halvimal juhul leitakse su surnukeha kusagilt Aafrika linna rentslist.

Koomiliselt oma koloniaaleksploataatori maine ja välimusega mängiv Mads Brügger tegi kõike plaanide järgi, ega olnud rumal mees, kuid ometigi ei õnnestunud tal mitmed asjad, sest justkui saatusesõrm veeretas tema teele takistusi - petjaid peteti, äripartnerid olid libedamad kui alul tundus ning lõpuks veel see neegerriikide pidevalt muutuv poliitiline kliima. Eks muidugi ohtlik samuti ning lihtsalt ajakirjanduseksperimendina tehtuna ei juletud kõiki riske võtta, lõpuks ju kogu mäng käib vaid teineteise koorimise peal ning "saadikute" ja poliitikute suhted peavad olema kaugemal paarist käepigistusest ja ühisest fotost.

Valdavalt peidetud kaameratega üles võetud film oli täis humoorikaid momente ja põnevust, kuid enim huvi pakkusid mulle vihjed Hiina kasvavale osalusele Aafrika maavarade hõivamisel. Dokis vastandati Hiinale endist koloniaalvõimu Prantsusmaad, kel siiani igat sorti salatehingud Mustal Mandrik käimas, kuid filmiväliselt on olnud ka palju juttu USA peidetud osalusest Aafrika uusokupeerimisel. Väga selgelt meenusid ka eesti üheksakümnendate algus, kui samalaadsed saadik-seiklejad eestis ilma tegid ja siin iga kohalik oli valmis pea hõbetaldrikul äripetturitele raha ette kandma. Aafrikas siis sama stoori, laena pool miljonit eurot positsiooni loomiseks ning altkäemaksudeks ning mõne aja pärast võtad välja miljoneid. Või tapetakse maha. 4/5

Elu Aafrika diplomaadina, ou jeah!