The Bletchley Circle

The Bletchley Circle - Andy De Emmony 2013

A viib B juurde ja B viib C juurde. Nii lihtsalt lahendavadki neli endist, WW2 ajal armee jaoks töötanud, koodide dešifreerijat sarimõrvari juhtumit. Politseist ei ole asja, neli naist panevad mängu oma sõjaväe koodilaboris õpitud oskused ning voilaa!, mõrvar ongi leitud. A viib B juurde ja B viib C juurde, kusjuures punktide vahel hüpatakse nii kiiresti, et vaatajale unustatakse vahepeal paari lihtsat asja seletada. Ei pea sellega vaeva nägema, targad naised on nii hüpertargad, et vaataja peaks juba puhtalt sellest leilis olema ning unustama vildaka krimiloo mille õblused väga lõdvalt kinni tõmmatud. A viib B juurde ja B viib C juurde ja kui D-ni jõuakse, siis on selleks üks isikupäratu junn, keda isegi alati mõnusalt ekraanil viibiv Steven Robertson ei oska lahedaks mängida. Stsenaarium teeb mööndusi realistlikele detailidele, ehk siis stoori surutud vägisi olustikku või vastupidi - olustikku venitatud loo mõõtude järgi. Kiitust palju jagatud, aga minu maitse jaoks liiga lihtne ning mööndusi tegev, kuigi jah, teise sesooni võtan samuti ette, sest mõnikord on ju natuke esimese tegemise ajal juurde õpitud. 2,5/5

Targad naised. Suus aga mehe poolt sinna pandud sõnad ja peas mehe loodud teadmised.

Gomorra

Gomorra - Stefano Sollima, Francesca Comencini, Claudio Cupellini 2014

Roberto Saviano raamat "Gomorra" oli väga hea ning kaheksa punni kümnest ladusin ka Matteo Garrone romaanil põhinevale filmile. Sama helde olen ka teleseriaali suhtes. Kusjuures poole hooaja peal veel nii varmas kõrget hinnet panema ei olnud. Gomorra teleseriaal nimelt on liialt ühe pere keskne, ehk siis kõik keerleb Savastanode klanni ümber, kuvatakse organisatsiooni armutu juhi tegemisi, tema perekonda ning kapteneid. Kõik tundus liigagi tuttav olevat ja palju sa neid maffia filme ikka fännata jaksad kui kogu aeg sama teema sees on. No mõtlesin siis, et selline lugu taas ekraanil, et alul veab viltu ning siis sätitakse kõik taas korda. Selline klassikaline Boardwalk Empire, seal seriaalis ju absoluutselt iga hooaeg üles ehitatud nagu Ristiisa kinolugu. Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et ju need asjad taas nii on, aga vaadata nagunii mõnus, las kulgeb.

12 episoodi, seitsmenda pealt hakkas seriaal äkki oma hinge sisse saama ja kaheksas-üheksas juba müttasid täiega. Nimelt tuli sisse kirjanik Roberto Saviano sõnum, et camorra on organisatsioon mis on haarmed ajanud absoluutselt igasse eluvaldkonda ning sul ei pruugi olla midagi ühist kriminaalidega, kuid sinu saatus saab ikkagi nende poolt mõjutatud. Seda nii äris, poliitikas kui ka lihtsalt naabri "õnnistusena". Hooaja lõpp tõi selle päris kenasti välja, julmalt ja armutult nagu vaja. Teemat puudutati tegelikult ka sesooni alguses, kuid lõpus muutub süütute kõrvalseisjate traagika eriti selgelt tajutavaks, sõnum viiakse vaatajale vahetumalt pärale. Ja kui veel üldine stoori ei lähegi tüüpilise lainena, et mõõnale järgneb tõus, siis kiitus kiitus.

Väga lahe on vaadata Napoli pättide kodusid, nende elupaiku. Suur boss on rajanud oma "villa" keset paneelemamute getot, no umbes nagu Lasnamäe krimiboss laseks laguneva Priisle poe oma kulda ja karda täis residentsiks ümber ehitada, et siis üle müüride imetleda ümbritsevate üheksakorruseliste katuseid. Ja capitanod elavad kõik samas getos. Samasugune krigisev rauduks, nagu naabrist narkaril või üksikemal, viib ka tema korterisse, vahe vaid selles, et temagi on püüdnud läikivat nahkmööblit ning kullatud kroonlühtreid väikesesse korteripugerikku toppida. Mõnel mehel on isegi marmorkuju pisikesse gaasipliidiga kööki veetud. Elatakse seal kus raha kokku aetakse ja ega seda raha olegi nii palju peos kui meestel respekti tänaval.

Kokkuvõttes põnev vaatamine, seda just hooaja teises pooles kui vaataja ootusi niiväga enam ei täideta ning visatakse sisse vimkasid. Üllatusena võib muidugi tulla seriaali lõpp, selle selge vihje kuis saaks teist sesooni ehitama hakata, kuid kogenum filmivaataja võib sellegi ette aimata. Mina isiklikult jooksutan vaatamse ajal alati peas mitmeid tegevusliinide arenemise ideid ning seetõttu seda täiuslikku imestust ei tulnud. Olin juba pakutud lõpu, kui ühe võimaliku, peas kokku pannud. 8/10

Kodukant.

Top Boy

Top Boy - Ronan Bennett 2011
Top Boy - 2. season - Ronan Bennett 2013

Kirjutasin Facebooki sellest briti narkoärikate elust rääkivast seriaalist sedasi: "Kellel jäi hinge igatsus The Wire teleseriaali järele, siis brittidel on analoogi pakkuda - Top Boy. Muidugi mitte nii hea kui esimene süstlatäis seda alati on, aga kondivalu leevendab. Esimene sesoon veel natuke lapsik ja melodramaatiline, teine juba külm ning küüniline. PS. Head mussi paksult täis!" Jah, põhimõtteliselt saab nii väheste sõnadega kõik ära rääkida ning kui ma nüüd pikemalt heietada tahaks, siis hakkaksin ennast kordama. Aga siiski, aga siiski...

Kannatage esimene hooaeg ära, ei ole halb, aga leida võib mõningaid lapsikusi, selliseid lihtsaid ilusaid situatsioone mis lausa ootavad, et lavastaja neid kasutaks ning lavastaja/stsenarist teebki seda. Teise hooaja puhul on asi hulga karmim ja nunnutavat halastust ei pakuta. Mul on tunne, et seriaali loojad võtsid esimese hooaja kohta käinud kriitikat kuulda ning tegid minu maitse (ja kindlasti paljude teiste) järgi ümberkorraldusi, viies esimese sesooni peategelased kõrvalrollidesse ning tuues enam prožektorite ette neid ägedaid tüüpe (näiteks julmkoomiline Vincent), kes esimeses vaid hetkeks oma isikupära demonstreerida said. Stsenarist rääkis lisades, et kui realistlikult ta püüdis kõike teha, intervjueeris diilereid ja hängis nurkadel, aga esimene sesoon jättis ikka väikese muige sedalaadi jutu peale sisse. Teine äga ruulis jõuga, kuid õige naudingu saamiseks tuleb ikka mõlemaga tutvust teha. 8/10

Elamubloki boss oma adjudandiga.

Line of Duty - 2. season

Line of Duty - 2. season - Douglas Mackinnon 2014

Briti sisejuurdluse osakonna C-12 tööst rääkiv krimiseriaali Line of Duty teine sesoon ei ole parem ega halvem, sama kvaliteet jätkub, samad tegelased on samamoodi sümpaatsed ning põnevust jagub samapalju. Ette võiks heita viimases episoodis kahtlusaluse mälestustesse minemist, tema meenutusi sellest kuidas kõik tegelikult toimus. Loomulikult huvitav teada saada, kuid pigem oleksin eelistanud, et see mineviku rekonstrueerimine toimub detektiivide poolt ja mitte vaid süüdlase tagasivaatena, vaid temale ning vaatajale teadaolevate seikadena. Oleksin eelistanud, et need hetked tulevad välja ülekuulamistoas ja usinate uurijate pingelise töö viljana.

Plusspoolele läheb taaskord kõik ülekuulamistoas toimuv. Väga nutikad käigud nii sisejuurdlust läbi viivate uurijate, kui kahtluse all olevate korrupeerunud politseinike poolt. Seadust järgitakse ja tuntakse nii ühel kui teisel pool lauda ning sisejuurdluse etikett nõuab palju peenemat lähenemist kui tänavamendi mängud kurjategijatega, sellest ka kordi huvitavamad nipid süüdlaste vahele võtmiseks. Ja kiita tuleb muidugi ka viimast episoodi, mis annab märku, et pille veel kotti ei panda ning see hea põnevusseriaal saab veel kolmandagi hooaja. 4/5

"Õpeta mind selfiet tegema!?"

Happy Valley

Happy Valley - Euros Lyn 2014

Tundub nii, et kui eelmisel aastal oli traditsioonilise briti krimidraama üllatajaks Broadchurch (kas ma sellest kunagi kirjutada jaksan, ei ta, aga 9/10 sari oli igal juhul), siis tundub nii, et sellel aastal omab sama tiitlit Happy Valley. Kui Broadchurch oli veel sedalaadi klassikaline mõrvalugu, kus mõrvari isik on keegi lähikonnast, siis Happy Valley puhul mängitakse avatud kaartidega, kuritöö kordasaatjad on vaatajale teada, politseinikel lihtsalt võtab väheke aega nendeni jõudmisega. Viimane variant meeldib mule tegelikult rohkemgi, sest tihti juhtub nii, et vaatad kohe inimest kes on piisavalt ekraanil, kuid mitte liigse intensiivsusega ja märgid juba kahe kolmandiku seriaali pealt enese jaoks süüdlase ära ning kui siis nii juhtubki olema, on natuke nagu kahju, et tegijad peenemalt pahategija isikut varjata ei osanud. Happy Valley puhul aga kõik kenasti teada ja jälgitakse samavõrra pättide kui politseinike toimetusi.

Happy Valley muutis nõrgaks viimane episood, sest kui varem visati ikka ootamatuid käike sisse, siis seriaali pidurdavas osas oli tegevus mis juhtuma hakkas, üsnagi ette aimatav. Tugevaks muutsid aga just need varasemad veidrad vangerdused ning sarja peategelane - viiekümnele lähenev politseidetektiiv Catherine Cawood. Naispolitseinikud on justkui väike trend, aga Cawood oskas olla taas natuke erinev, nii mõnusalt naiseliku mõtlemise ja käitumisega, kuid samas ka väga karm ning löögivalmis. Äge oli juba see, et esimeses episoodis lüüakse naisele jalaga näkku ja nii ta siis lahendab mõrva, kergelt ülekaalukas daame sinise silmaalusega. Happy Vally on väga stiilipuhas ja ameerika seriaalikultuuri mõjutusteta briti krimidraama, kes selliseid asju austab, siis pakub seriaal keskmisest enam maiust. 4/5

Peaky Blinders

Peaky Blinders - created by Steven Knight 2013

Ilustatud dramatiseeritud lugu Birminghami kurikuulsast noortegängist Peaky Blinders. Kakluste, joomingute ja röövidega silma paistnud tänavanoortele on külge poogitud laiemate ambitsioonidega krimilugu, vaat´ maffia mõõtu ettevõtmised, kuid egas see vähenda sarja enese mõju, seda enam, et mitmeski pisidetailis hoitakse ajaloolisest tõest kinni. Ega eriti saa kiita ka sisu - liiga tänapäevaste organiseeritud kuritegevust valgustavate krimisarjade mõõtu, samad mures briti pättidel ja Atlantic City kingpin´idel.

Sarja kiitus tuleb ajastu kujutamise ja jutustatud loo sinna sisse sobitamise eest. Birmingham 1919 - sõjast naasnud põlvkond kus ühine rindekogemus seob omavahel üllatavaid rivaale, luues õrna kamraadlikkusetunde tavatööliste, nende kulul elavate kriminaalide ja isegi politseinike vahel. Sama kogemuse on saanud ka töölisi agiteerivad kommunistid ja oma lahutamatut riiki nõudev IRA. Sõjakogemuse olemasolu on sarja läbivamaid, kaevikukogemus tuleb tihti esile jutus, mõnikord vaid üksikute sõnakatkete toel, aga ta on pidevalt kõrval, ta on määrav. Sõda mis pidi lõpetama kõik sõjad, idealismi purunemine ning sellele järgnevad aastad kus maailma muutma läinud noored naasesid veelgi sügavama mülkana tunduvasse kodukanti, et saada tehases väiksemat palka kui minnes. Sarja tegijad on muidugi saatnud ka kõik pätid sõtta, pannud mõnele isegi medalid rinda, kuid see töötab, haarab vaatajat. Vähemalt mind.

Teine kiitus puudutab briti telestandartit kus hooajaks sobib ka vähem kui 12 episoodi ning tänu millele osatakse kirjutada hulga tihkemat stsenaariumi, heites üle parda suurema osa täitematerjalist mis otseselt sarjale midagi ei lisaks. Kuue pisoodiga saad just paraja koguse põnevust, süžeekäike ja kiirelt, kuid tugevalt visandatud karaktereid, kä'esoleva seriaali puhul veel ka doosi romantikat.

Täppi pannakse, on briti televisioonil ju selles vallas aastakümneid kestnud tugevad traditsioonid, ajastuaudentsuse loomisega, isegi neid segatakse, tuuakse üks soengumood paarkümmend aastat hilisemasse aega või asendatakse tõelised, tänaseks lammutatud, slummid töölislinnakutega. Ei aja siin juuksekarva lõhki, võrreldes mõne teise viimasel ajal ekraanil olnud trendika ajastukrimkaga, on Peaky Blinders kordi stiilsem ka väikeste vigadega. Kahju vaid et kompaktseid lugusid ei suudeta sellisteks jätta, jutud juba käivad, et sari saab järje, aga nagu näiteks Boardwalk Empire´ist teame, ei pruugi järjelood esmamulje tasemeni küünida. Ja ühe tänavagängi tähelend ei saa lõputult kõrgust võtta. 4,5/5

Näitlejad kõik tasemel, eriti Sam Neill, aga Cillian Murphy oli täitsa super kohe. Nägi välja ja meneerlikkus meenutas meie Taavi Eelmaad.

The Bandit

Eskiya - Yavuz Turgul

Kolmekümmend aastat vangis istunud mägiröövel ilmub peale oma vabastamist kodukülla avastamaks vaid, et see on jäänud lähedal asuva uue tammi tõttu vee alla, kõik ta sõbrad tuttavad lahkunud ning kunagine mõrsja läinud mehele ta parimale sõbrale kes röövli vangi kavaldas. Sõbrast aga saanud Istambulis äriimpeeriumi juht kes loomulikult kõiki klišeesid mängu võttes ei ütle ka ära kohalike pätigängide juhtimisest ja narkoärist. Kõmbib siis vanamehenäss suurlinna, et tappa reetur ning näha elus kord veel armastatut. Suur kinohitt kodumaal Türgis, mkis tähendab seda, et eriti vesine melodraama ja ettearvatav sisu. 2/5

Aah, kus mu kodu on?

Inside Men

Inside Men - James Kent 2012

Ega saagi midagi enamat sisututvustuseks öelda kui sotsiaaldraama taustaga thriller raharöövist, sellele eelnenust ning järgnenust. Miniseriaali värk, nii kohe kui midagi enamat kirjutama hakkaksin, oleks esimene episood neljast juba ette ära räägitud, kuid neid pöördeid ja mänge on sealgi piisavalt, et mitte spoilerdama kippuda. Üldiselt siis põnev ja võib nõustuda ka siin-seal arvustusates läbilipsava sõnaga realistlik. On tegelaskujud luust ja lihast, on situatsioonid usutavad ning rööv kujutatu piires teostatav, olles samas piisavalt maalähedane lihtsuses. Aga minule tegi see realism justkui karuteene, sest raharöövifilmides jään alateadlikult ikka uskuma kommertskino kuvandit, et kuritegu tasub ära ja vastupidises veenmine tekitab paha tunde. Ikka see tarkade ja stiilsete kriminaalide maailm, kus kõiki ja kõike mängitakse kavalusega üle ning lõpuks kõnnitakse miljon kohvris oma teed. Selline erinevate inimeste mõttemaailmad, nende oma moraali järgivad käitumised ja piiripidamised või selle ületamised, lihtsalt ei sobi mu peas kokku ühe hea nutika rööviga.3/5

 

Steven Mackintosh oli tasemel nagu ikka, üks põnevamaid karakteriarenguid ja motivatsioone viimasel ajal nähtud seriaalides filmides. Ma kohe võiks talle andestada, et ta aastaid tagasi veidras transseksuaalifilmis mängis.

Line of Duty

Line of Duty - created by Jed Mercurio 2012

Juhtub eksitus, nagu seda kahjuks mõnikord ikka - politsei eriüksus tormab valesse korterisse ning tapab terroristi asemel pereisa. Eksitust püütakse siluda, kuid noor operatsiooni juhtinud seersant ei ole süü veeretamisega nõus ning on sunnitud lahkuma. Selline aus mees on aga kingiks sisejuurdlusbüroole ning peagi leiab mees end uues osakonnas töölt, ülesandeks paljastada korrupeerunud tippolitseinik. Viimase vastu küll süüd ei ole leitud, kuid kahtlused on, sest kuidas muidu on võimalik, et mees lahendab ametivendadest kordi rohkem kuritegusid, isegi sellisel hulgal, et on valitud aasta parimaks politseinikuks. Noor kutt asub asja uurima ja saatuse tahtel hakkab just samal hetkel kahtlusaluse elus karisid vööriette viskama.

Tänapäeval paistab nii olevat, et politseiseriaal ilma korruptsioonita hakkama ei saa. No mis teha, tinglikult võiks ju öelda, et standartid loonud The Wire´i/The Shield´i pärand, aga eks need teemad jooksid ka varem läbi. Hiljem aga väga väga tihti. Aga las olla, esialgu veel liiga tüütuks läinud ei ole, küll välja kannatab kõik kõverad mendid ja manipuleerivad poliitmängudesse kaasatud politseiametnikud. Käesolevas seriaalis otseselt räpaseid mäkisid ringi ei jooksnud, ega suured bossid vabamüürlaste tervitusi vahetanud, põnevus keris end hoopis kassi-hiire mängus kus üks aus politseinik püüdis teist vahele võtta, õnnestumiste ja käest libisemistega, sees närimas kahtluseuss, et kas tõesti süüdlane või raiskab ta maksumaksja raha püüdes nurka suruda korralikku uurijat.

Põnevust jagus, näitlejad kõik tasemel ja mitmed lahenditki kiiduväärt. Rahulolematust tekitas vaid narkomüüjate mõrva kõrvalliini vähene eetriaeg ning kõige süsimustema kurjami pealiskaudne karakter, sest muud möödapanekud justkui pehmentati taas uute sündmustega, lasti sulle just sel hetkel kui hakkad juba ütlema, et see nüüd natuke jama, midagi sobilikku taas ekraanile. Kiidaks aga kohe eriti seda imepeent sisse punutud joont,.mis peaks vaatajat kahe kauni noore romantilise hetkeni juhtima, kuid pakub see eest hoopis ootamatu momendi. Sellise õige momendi. Ja kiidan ka sisejuurdlusosakonna ülema tasakaalukat tegelaskuju, Adrian Dunbar on ikka tase! 4/5

Shotgun Stories

Shotgun Stories - Jeff Nichols 2007

Americana, mille puhul ootad kogu aeg ääretult teravaks aetud lõpplahendust, kuid lõpuks pakutu on ikka kordi parem, sest ega ühest peredraamast olegi ju vaja action-filmi välja pigistada ning eks tavaelus riiud lõpuks sobitataksegi hulga täiskasvanulikumalt. Lugu siis kahest vihavaenus olevast perest, kes jagavad sama isa, esimese naisega saadud kolm poega ei suuda isale nende juurest lahkumist, aga ka mehe varasemat loomust andestada ning vaenavad mehe uut peret. Väikelinna elu, kõik tunnevad kõiki ja vaen on kogu linnarahva kõneaineks ning leidub neidki kes vahelt surkimas käivad, aeg-ajalt hagu alla panevad. Kena USA draamalugu, Michael Shannon oli väga hea. Vaatasin vaem ära sama lavastaja, Jeff Nichols´i, uue linaloo Mud, aga see muljet ei avaldanud ja sellest kirjutada ei viitsi. Või noh, kunagi hiljem. 3,5/5

Romasanta : The Werewolf Hunt

Romasanta - Paco Plaza 2004

Tõestisündinud libahundilugu. Manuel Blanco Romasanta oli hispaania esimene sarimõrvar. Mitte just kõige targem, sest hakkas oma ohvritelt röövitud asju üsna avalikult müüma, aga vähemalt arreteerimisel väitis, et ta on libahunt ning tappa on lihtsalt tema hundilikus loomuses ja see ju päris kaval lüke. Algas sensatsiooniline kohtusaaga kus oma sõna oli öelda selle aja psühhiaatriat praktiseerivatel hulluarstidel ning külmaverelise mõrvari versiooni ajavatel kohtuuurijatel. Film on selline ilustatud versioon toimunust kus mõned fantaasiategelased on muudetud reaalseteks, mängitud faktidega ning isegi libahunt ise, reaalses elus väike alla pooleteistmeetrine kämbu, on Julian Sands´i esituses ilus sirge rühiga mees. Aga tühja sellest, sest ega ma muidu oleks kunagi kuulsast Allariz´i libahundist kuuulda saanud ning selliseid ajastuhõngulisi thrillereid on ikka lahe vaadata. Eriti veel siis kui ülepingutamist ei toimu ja lugu keritakse vaikses taktis vaataja ette. 3,5/5

Hannibal - 1. season

Hannibal - 1. season - created by Bryan Fuller 2013

Kirjutasin just The Fall sarjast ja meenus, et suvel sai seda va Hannibali samuti vaadatud. No ma ikka praakisin kohe välja, aga siis üks usaldusväärne sarjasõber soovitas ning uuesti listi ta läks. Minu jaoks oli ta koht aga seal väljaspool, sest ega haledamat sitta mu silmad suvel ei näinud ja kui ka nägid, siis hetkel küll ei meenu. Mis kuradi CSI seeriamõrvari eri? Et kõik on järsku ühed faking asjatundjad ja spetsialistid seal ulmefilmi laboris ja siis veel üks emo kambas, kes kogu aeg nutab, sest tal on paranormaalsed võimed, aga Xavier´i kooli vastu ei võetud, vaid peab pipravitust tsiki, ebaloomulikult julma toonikaga ja ennasttäis kokaga ringi jõlkuma. OK, selles kokas on klassi, aga vaid siis kui ta oma vastuvõturuumis suu lahti teeb, aga muidugi peab ta igas ameerika kolkas asjamees olema, võrke vedama ja kärbseid püüdma. Ja siis ülejäänud aktivistide kamp silkab samuti maksumaksja raha eest mööda kontinenti edasi-tagasi, jookseb iga mõrva peale kohale, kuigi uurimisel järgitavad protokollid sellist asja ei luba. Ime lausa, et Alaskal ära ei käidud.

Mäletan, et aastal 2001 oli briti sarimõrvari seriaal Messiah ning seal mõrvar jättis laibad põnevalt maha, andes sellega edasi sõnumeid ja varem tegi seda Se7en, aga aastal 2013 on minul väga igav igasugust verist nipitamist vaadata, eriti veel siis kui see on mõeldud hollywoodlikult vaataja ahvatlemiseks, aga mitte korralikult kirjutatud stoori osaks. Selline mõrvade põnevamaks muutmine, mis hästi välja ei kuku, vaid hoopis tülgastust tekitab. Aga eks peale Punast draakonit ja Voonakeste vaikimist on Thomas Harris muutunudki järjest rohkem sopakirjanikuks ning ega siis tema järgijadki paremad ole. 1,5/5

The Fall

The Fall - created by Allan Cubitt 2013

Gillian Anderson´i mängitud pealinna uurija saab suunamise Belfasti, et aidata kohalikku politseid noore ärinaise mõrva uurimisel. Peagi selgub, et kuid varem on toimunud analoogne mõrv, kuid ülemus ei soovi sarimõrvari võimalust isegi kaaluda, selleks läheb vaja juba uut ohvrit. Jamie Dornan mängib sarimõrvarit, igati kena perepead, kes oma lähedaste eest varjab öiseid käike, luuret neidude akende taga, kuni aeg rünnakuks küps. Belfast unionistide ja vabariiklaste võitlustandrina aga ei ole nii lihtne linn kellelegi, politseinukud peavad ekstra tähelepanelikud olema ning samuti on mõrvari jaoks orienteerumine kartoliiklaste ja protestantide vahel eluliselt tähtis. Usk ei ole kõige tähtsam, kuid see on pidevalt kõrval. Mitte just parim, aga nii mitme ägeda hetkega, millest suurim on vast lõpus, ehk siis seriaal lõppeb nii nagu tavaliselt kombeks pole. Suur pluss muidugi ka sarimõrvari isik, ei mingi kuri geenius ega peast segi ullike. Ei mingit sarimõrvari tumedat koobast, ega religioosset hullust, aga eks väike kritseldatud vihik ikka ja mõned suveniirid. Väikesed veidrused (sic!), aga muidu üsna tavaline kutt, oma saatuslike vigade ja politseid aitavate ebaõnnestumistega. Ja äge karakter on ka politseiuurija - emotsioonitu karjääribitch, kes teab mida ta elult tahab ning seda alati püüab pressides saada, pannes mängu nii oma vaheda mõistuse kui seksapiili. Kaks korralikku tegelaskuju ning päris realistlik politseiuurimine. Korralik draamapoolne thriller, mille suurimaks veaks võiks lugeda vaid politseikorruptsiooni kõrvalliini. Tundub justkui, et tänapäeval enam ilma korrupeerunud mentidetata üht korralikku politseipõnevikku teha ei saa ja nii tuleb see teema igale poole juurde pookida. Tavaliselt muidugi kukub kenasti välja, aga siinses seriaalis ei andnud see küll midagi olulist juurde ja ligadi-logadi kolises niisama põhistoori kõrval. 3,5/5

Ei mingeid UFO-sid seekord.