Opium and the Kung-Fu Master - Lightning Fists of Shaolin

Hung kuen dai see - Chia Tang 1984

Linnakese põmmpea on kohe valmis oma isalt saadud riisiäri muutma oopiumi müügi ning nautimiskohaks, sest legaalse oopiumiga teenib rohkem kasumit kui toiduga. Unistused toovad rohkem sisse kui kõhutäied. Kohalik linnapea armastab samuti popsutada ning piibuots sobib ka linna kangelasliku, poolenisti politseiametit pidava,  kung-fu meistri suhu. Legaalne värk, suitsetage terviseks. Kung-fu meistri õpilane aga satub karmi sõltuvusse ning tema sõbrad asuvad oopiumimaja vastu sabotaažiakte korda saatma. Meister paneb ka korraks piibu kõrvale, seletab tarkust ühele ja teisele, kuid sekkuda ei soovi, sest esiteks kõik legaalne ning teiseks ise samuti ju müüjate puhtamat sorti majakraami innukas nautija. Oopiumiärikad aga lähevad järjest ülbemateks, hakkavad peagi linna teisi ärisid üle võtma, kuid selleks ajaks ei viitsi linna legendaarne rusikamees end asemelt püstigi ajada. .

Filmis on väga rajud vaatamisnaudingut pakkuvad duellid narkomaani ning oopiumikaubitsejate bossi vahel, aga ülejäänud võitlused jäävad kõik veidralt komöödia ja tõsise sahmerdamise vahele. Üldse tundub poole filmini, et vaatad rumalat tembutamist, isegi kõõrdsilmne kloun on kohal nalja tegemas, aga siis kisub oopium linnaelu traagiliseks, tapab kõik vähegi sümpaatsed tegelased. Et siis selline paari hea võitlusega jant, lisaks narkovastast propagandat, sest tegelikult on ju igale mihklile selge, et kui juba oopium legaliseeriti, siis pigem jäi narkomaane vähemaks ja mitte ei tulnud juurde, nagu filmis näidati. 3/5

No mis see väike popsutamine kung-fu hundiule ikka teha saab.

The Flying Guillotine 2 - Palace Carnage

Can ku da ci sha - Kang Cheng, Shan Hua 1978

Esimene film väga äge, teine paras pettumus. Mõttetu siblimine ja tõmblemine. Ükski tegelane omaseks ei saanud, ühtmoodi kahvatud veiderdajad kõik. Ei nad osanud kakelda, ei hüpata ega karata. LendAVA JA PÄID NAPSAVA GILJOTIINI VASTU OLI SALAROHI LEITUD, HAKKASID SIIS PAHAD JA VEEL PAHEMAD TÄIUSTATUD GILJOTIINI TEGEMA NING NATUKE NAGU PÕNEV, ET KUIS NÜÜD LÄHEB, kas ikka headel idee varuks, aga kui siis selle uut giljotiivi nulliva nipiga välja tuldi, oli tüdimus juba sedalaadi kõrgustes, et pani vaid haigutama. Ja vabandan CAPSi pärast! Ei ma klarjunud, film pole seda väärt. 1,5/5

Lendav giljotiin mul hea, sul napsab pea!

Life Gamble

Sheng si dou - Cheh Chang 1978

Kolme röövli kätte sattunud väärtuslik nefriitkujuke viiakse kuulsasse mängupõrgusse, et seal täringuid veeretades lasta saatusel otsustada, kes kolmest pätist selle endale saab. Täringumängu läbiviival kavalpeal on aga plaan hindamatu kivi enesele jätta, samuti jahivad seda erinevad allmaailma huvigrupid ning kõige lõpuks veel kõrged salapolitsei ametnikud oma käsilastega. Unustada ei tasu ka lihtlabast taskuvarast, kes "kasiino" ümber luusides oma võimalust ootab. Kõik mängivad üksteisega loodud kokkulepetele, kuid lõpuks on iga mees ikka vaid enese eest väljas ning aarde enese kätte saamine tähendab paratamatult tosinkonna vastase surma.

On olemas selline halb film nagu House of Flying Daggers. Unustage see nüüd täiesti äre, visake DVD prügikasti, ei ole vaja sitta riiulis ja peas hoida. Kui aga jääte lendavatest pistodadest puudust tundma, siis soovitan vaatamiseks ette võtta käesoleva linaloo, suurepärase läikiva pärli Shaw Brothers´i aardekambrist. Life Gamble on tosina isikupärase tegelasega petturifilm kus koheselt tuuakse mängu hulk värvikaid tegelaskujusid ning siis viimase poole tunni jooksul notitakse kõik ükshaaval ja hulgiti ühes lõppematuna näivas võitluses maha.

Kuigi filmi kaks pistodade loopijat on teise ringi tegelased, näeb siin ometi fantastilist nugade kasutust, täis stiilset nipikust ning varjatud tehnikaid. Üksteise kavaldamine ja ülekavaldamine pistodade heitmisel on kahtlemata filmi absoluutne tipp, paneb vaataja ikka mitu korda ahhetama ja minusuguse fänni lausa mõnust ruigama, kuid kiita tuleb linaloo igat hetke. Suurepärane stoori väga selhgepiiriliste tugevate tegelastega, huvitavad kokkupõrked ning lõpuks veel petuskeemid, millest kõik ei olegi vaid pistodameeste geniaalsed tapmislahendused. Lugu viskab lõpus veel samuti ühe kena käänaku sisse, no mida paremat tahta. Mina olin täiesti või sees, nii vallatut löömafilmi oska hetkel teist kõrvale pannagi. No võib olla paar kuud tagasi vaadatud Bloody Parrot oli samasse kantti oma fantaasialennu poolest. 5/5

Tapmas ja kokkuleppeid seadmas.

The Twelve Gold Medallions

Shi er jin pai - Kang Cheng 1970

Tore oli näha, et seekord hoiti nagad võtteplatsilt eemal. Filmi kõige noorem oli peategelane, aga temalgi tugev habemetüügas lõua otsas. Kõik teised aga keskeas madinamehed, meistrid suisa hallide habemetega vanaätid, neis ägedamad kindlasti isikupära omavad Vana Kaval Rebane ning Rohelise Bambuse Vardja.  Laias laastus võibki nii kahte lehte lüüa, et nooremad mehed tahtsid muutusi ja vanemad kogenumad püüdsid hoida senist võimutasakaalu, olid korrupeerunud konservatiivid, kel küll rohkem sõjakavalust ja võitlusoskusi, kuid see eest vaimse tagurlikkuse all kannatavad. Peckinpachi Wild Bunch tuli meelde, seda nii keskeas ja üle selle tegelaste poolest, kui ka pildivisuaalide ning sisu tõttu, mis kopeerisid kohati väga tugevalt westernit. Mulle jäi see 12 võimumärgi, 12 saadiku teema natuke arusaamatuks, kuid see ei takistanud nautimast suurepärast varasemat wuxiakino, mis täis häid võitlusstseene, fantaasiat mõnede žanrile oluliste märkide ümbermängimisel (Rebase poolt tulede kustutamine võõrastemajas näiteks) ja lisaks veel üht lõpmatult armsat romantikakohta, kus solvunud tüdruk oma kallimaga jonnib. Film on sisukas, kuvaliselt kaunis, ohtralt verine ning sisaldab ägedaid kokkupõrkeid ägedate mõõgameeste vahel. Korralik wuxia laks. 4/5

Vanad mehed mõõtu võtmas.

Fox Legend

Ling hu - Ma Wu 1990

"Hiina kummitusloo" tuules vändatud filmilugu, ehk siis mainitud filmis tao-munka mänginud Wu Ma püüe millegi sarnasega välja tulla. Tavaliste kummituste asemel kujumuutjad deemonrebased, aga on olemas taoist, seekord siis rebasekütt Jahikuningas (lavastaja ise kaamera ees), on natuke opakas kutt keda kütt õpetama peab, on oma ema mõjuvõimu all kannatav heasüdamlik deemon, kaunid meelad momendid ning isegi sarnane heliriba kust otse loomulikult ei puudu rütmikam dao-lugu. Ilmselge koopia, aga ikkagi lõpuni välja nauditav, sest hea topaka nalja üle võib teist korda naerda ning wuxia ja hiina kummituslugude žanris on kordamine pea reegliks ning hinnata tuleks oskust ette määratud teemade oskuslikku kasutamist. Fox Legend sai sellega väga hästi hakkama, jäädes küll alati oma eeskujude varju, kuid olles ise samuti tõupuhas traagikanootidega fantaasiajant. 3,5/5

Meister Wu Ma suri 4. veebruaril 2014.

Spiritual Trinity

Ren gui shen - Min Kan Ng 1991

Ching-Ying Lam taas oma tavarollis, ehk siis kartmatu deemonikütina, aga temast paremini tuli filmis esile hoopis tema venna, mõnusa paksukese Kent Cheng´i roll. Viuimane oli abiellunud kuulsa kummitusepeletaja kunagise pruudiga ja siis higistas ning puhkis kartes, et koju naasnud vennas talt naise röövib, kui kunagine vastastikune armastus taas lõkkele lööb. Nii armas, ise paras hoorapurikas, aga konkurenti tajudes kohe kõva perekeskne mees. Seal see koomika oli, muidu labasem jant ning päris tüütuks veniv vägikaikavedu ühe ulaka deemoniga. Sekka natuke romantikat hea kummituse ja perepoja vahel.2/5

Taoist Lam Ching-Ying ühes tütrega kummitustele säru tegemas.

The Snake Prince

She wang zi - Zhen Luo 1976

Meelitasid Tsui Harki kujumuutjatest madudega, et näe, sellist kino tehti juba HK-s paarkümmend aastat varemgi, kuid ega neid kahte võrrelda saanud. Green Snake filmis olid kohmakad seksapiilsed madu-õed, Maoprintsis aga mesilõust Ti Lung, keda ma eriti ei kannata isegi möögafilmides, saati siis üht läbi ja lõhki heatahtlikku printsi mängimas. Selline naiivne laulu ja tantsu muinasjutt. Lugu tavaline, vast iga rahva pärimuses sees - ussprints saab teene eest kolmest õest kõige kaunima ja tagasihoidlikuma enesele naiseks, kurjad õed aga ullikesele sülle langenud rikkuse pärast kadedad ning ässitasid inimesed ussikuningriigi vastu. Peale madude ja inimeste sõda veel kõvasti armastustraagikat. Puhas lastemuinasjutt, aga paljaste naistega ning stseeniga kus maoga seksiti. Muss alul ajas irvitama, et mis india disko, aga varsti juba tundus sama igav kui filmi möllud. 1/5

Kaunitar, prints poolenisti moondununa, noored armunud ja prints loomulikul kujul.

Duel to Death

Xian si jue - Siu-Tung Ching 1983

Ninjad Hong-Kongi filmides on tavaliselt igavad, võib isegi öelda, et ninjad rikuvad ära korraliku wuxiakino. Vaen jaapanlaste vastu on nii kallutatud, et võtab aeruväärseid möötmeid, mis omakorda moonutavad head stoorit ning annavad juba ette lahendusi, kus hiina kangelane saab japside surnukehadel särada. Selles mõttes oli juba Duel to the Death omapärane, et kuigi japsid olid halvad ja ninjad kobad, leidus siin väga mitmeid piisava sügavuse ning meelejõuga jaapanlastest karaktereid ning kui ninjad ketukat said, siis vähemalt stiilse võitluse käigus. Hashimoto tegelaskuju lausa teras ise.

Nii, et siis jaapanlased mitte tavalised kujud HK kinos, aga lisaks veel nende samuraivõitlusstiili ja wuxia vastandamine. No olgu, muidugi on samurail samuti omad lendamised ja mõõgamängud, kuid laias plaanis ikkahgi kaks erinevat võitluskunstide kooli ja filosoofiat üksteisest mõõtu võtmas ning veel eriti hästi sätitud koreograafiaga. Juba filmi alul toimub üks intsident, noor neiu tapab vanakese "kaasabil" kaks lõugu laksutavat japsi ülima stiilipuhtusega ning vapustav mõõgaseade jääb kuni lõpuni, pakkudes finaalig aga lausa vapustavalt eepilise elamuse. Fantastiliselt head võitlused, tugev kindel lugu, hästi loodud tegelaskujud ning mõnusad gore momendid. Super kino! 5/5

Cat vs Rat

Yu mao san xi jin mao shu - Chia-Liang Liu 1982

Kaks varakast perest pärit naabripoissi on elu aeg rivaalitsenud. Meheikka jõudes on suurimaks mureks, et kes kahest on linna parim kung-fu meister ja siis nad kemplevadki kogu aeg isekeskis, üks sirgemat teed valides, teine kelmuste abil. Poistele võitluskunste õpetanud vanake jääb neutraalseks ja selleks, et tõelist meistrit leida, läheb vaja võõrast, seekord linna inkognito saabunud keisri kujul. Üks meestest nimetatakse keiserlikuks kassiks, teise kanda jääb roti roll. Tihedalt võitluskunsti pakkuv kelmikomöödia mille parimaks osaks jääb lõpuvõitlus kurikaeltega, mis ühtaegu nupuka koreograafiaga ja samas ka päris hästi naerutava koomikaga. Muus osas veidi igav, sest valdav osa ajast on sisustatud kahe mehepoja mõõtuvõtmisest rusikate, piikide ja mõõkadega ning mitte just kõige parema seadega. 3/5

Bloody Parrot

Xie ying wu - Shan Hua 1981

Üleeile öösel sai minust täiskasvanud filmivaataja! Teate ju küll, täiskasvanu on õppinud hindama peale välise ilu ka sisemist ning sedalaadi silmade avanemine toimus minul tänu Bloody Parrot´ile Shaw Brothers´i filmistuudio toodangu suhtes. Siiani olin üleolev, wuxia kuldajastu, ehk 1993 aasta kino erineb ju piisavalt visuaalse külje, aga ka stoorisättingu poolest oma vaarisadest, viimased siiani ikka tundunud liiga butafoorsed, etlevad, ülemängitud ja camp-faktorit pakkuvatena. Nüüd aga järsku taipasin, et SB on mind sisse haaranud, olen suutnud selle enese jaoks läbi seedida ning esimesed õppetunnid selle hindamiseks kätte saanud. Justkui uus avar maailm on mu silmade ees lahti rullunud ja see ei koosne enam plekist mõõkadest, kirevatest kimonodest, papist majadest ega stuudiopõranda liivahunnikusse pistetud puuokstest, vaid ülimalt oskuslikust loo jutustamisest, kõrgest fantaasialennust ning huvitavatest karakteritest. Bloody Parrot algab muinasjutulise müstikafilmina, aga pöörab üsna pea klassikalise film-noir mängumaale, kus nii detektiivid, saatuslikud naised, pisikriminaalid, ülbed politseinikud ning loomulikult samuti mõrvaga krimilugu. Film meenutab sisult ka neid üheksakümnendate alguse neo-noir´e kus võõras satub väikelinna ning on peagi mässitud sealsete kurikaelte niitidesse ning kus iga veider linnaelanik püüab uustulnuka meelt sättida endale sobivale rajale. Aga võib võtta eeskujuks ka peeglitaguse maailma psühhedeelia, mingist hetkest, näiteks peale kurtisaani söödud (narkootikum) verekivi, tuleb ikka üsna peapeale pööratud tunne sisse, et mida nüüd, asja keeratakse ikka hea hoo ja mõnuga segasemaks. Aga ega veel loetelu lõppe. Muidugi saab siit mõõgavõitlust, saab romantikat ja goret ning sekka heidetakse veel exploitation mekki, ehk siis paljast tissi ja tussi, rääkimata paarist spagetivesterni šniti kopeerimisest. Bloody Parrot oli suurepärane filmielamus, väga haarav lugu ja selle jutustamine, esitlus. Ainsaks veaks pean ma filmi venivat lõppu, sest kui ülejäänud linalugu toob pidevalt sisse uusi tegelasi ja lausa loobib tegevust, siis viimased 20 minutit on üsna ühtne koopas ronimine ja selle maaaluse seikluse finaalik pakutav lõplik lahendus, maskide langemine, saladuste paljastumine, ei kaalu üles liiga pikalt ühtede ja samade dekoratsioonide vahel veedetud aega. Seega punn vähem täisskoorist. 4,5/5

Kohe hakkab tüdruk dope´i mekkima ja deemini häälega kurjustama.

The Lady Hermit

Zhong kui niang zi - Meng Hua Ho 1971

Väikelinna saabub noor neiu, et otsida üles kuulus kung-fu meister Preili Üksildane ning tema käe all õppida võitluskunstide salateadmisi. Ülemaa kuulus õrnema soo esindajast kung-fu äss aga ei taha oma isikut paljastada, lootes peale aastaid tagasi kaotusega lõppenud kahevõitlust veeta ülejäänud elu tagasihoidliku majateenijana. Kohalik kuri aga ei anna rahu ning meister paljastab oma isiku, ühtlasi rahuldab noore tüdruku soovi ja asub talle oma tehnikaid edasi andma, et siis koos kurikaela Musta Deemonit võita. Bechdel´i Testiga saaks sellest Hong-Kongi filmist küll täispunktid kätte, kaks peategelast on naised ning nad muud ei teegi kui räägivad omavahel ja valdavalt mitte meestest nii, et feministide lemmikfilm kohe kindlasti. No nad isegi tapavad mehi, pakun välja, et filmi jooksul umbes 100 nokukandjat saadetakse naiste poolt teravate mõõgahoopidega hauda. Minule aga meeldis see, et õhku loobiti elavat kassi ja see pidi siis illustreerima mõningaid kung-fu nippe a´la et kas kukub alati käppadele ning samuti peab seda tegema kohaliku hirmuvalitsejaga rinda pistev võitleja. 2,5/5

Õpilane ja õpetaja.

The Haunted Cop Shop

Meng gui cha guan - Jeffrey Lau 1987

Minu taaskohtumine kunagise suure lemmiku, ehk hiina kummituskomöödiaga žanriga, ei olnud just kõige edukam. The Haunted Cop Shop oli kodumaal üsna edukas kinolugu ning sellel on hulgaliselt fänne, kuid mind püüdma ei ole mõtet tulla, sest žanrist on ikka kottide kaupa ägedamaid kinolugusid ning Wong Kar Wai nimi stsenaristina ega Jeffrey Lau oma lavastajana, ei lisa midagi. Stsenaarium vaimuvaene justkui pohmellis peaga punnitatud haltuuraots, film ise tavastandarteid järgiv jant ning mitte see HK jant mille üle kinoaustaja rõõmurõkatab, vaid labane lollitamine kulunud sketšidel. Samuti veab taset alla euroopalik vampiir. Kui üldse miski kummituskomöödiat rikkuda saab, siis see on hiinamaale importitud draakula ühes keebi ja kirstuga. Hiina vampiir teeb alati tuju heaks, lääne oma aga on nii sobimatu, et kohe häbi vaadata. Ses mõttes muidugi lahe, et läänelik vampiir tegi taoistist maagiga kohe üks null ära, ei lasknud end loitsudel kammitseda, ega pühadel instrumentidel siduda, vaid rebis riks-raks käe otsast. Aga jah, see võitlus, no nii 3 minutit, oli filmi ainus nauditav osa. 1,5/5