Stalingrad - Сталинград

Stalingrad - Yuriy Ozerov 1989

1989 valmis soomes maailma parim sõjafilm "Talvisota", aga samal ajal vändati idanaabrite juures maailma kõige sitemat sõjafilmi. No aastal 1974 oleks veel selline käkk nagu venkude ja jänkida koostööna valminud "Stalingrad" kuidagi mõistwetav olnud, aga 15 aastat hiljem küll sedalaadi nõmedusi teha ei tohiks, seda isegi perestroikajärgses Nõukogude Liidus. Perestroikast ja glasnostist oli vaid üks märk filmi sattunud - NKVD-lased maha laskmas taganemisel kuulipilduja kaotanud sõdureid. Kõik muu oli vanas vaimus. Film kestab nii kolm tundi, kusjuures otsest lahingutegevust näeb väga vähe ning see on ülimalt tuim, ehk siis mingid lähivõtted punaarmeelastest vaheldumisi panoraamkaadritega lähenevatest saksa tankidest. Patriootilis idealistlikult sätitud veel, et punaarmee on pidevalt ründamas, kuigi toimub ainult taganemine. Välja näeb see nii, et joostakse saksa positsioonidele tormi ja siis järgmises stseenis istutakse uutel, Stalingradi linnale lähemal olevatel, positsioonidel ning mõne aja pärast kõik kordub.

Lund ja nälga ei ole, filmis tehakse kiire lõpuspurt ning alates oktoobrist kuni järgmise aasta veebruarini toimuv tuuakse vaatajani kõiges paari lõpuminuti jooksul. Stalingradis toimuvat on kokku nii 25 minuti jagu, samapalju välisrinnetel ning ülejäänu võtab enda alla Berliinis hargnev mõttetu spioonilugu, Hitlri salaplaanide kuvamine ning noorusliku ja targa, väheke Ron Swansonit meenutava, Stalini kujutamine. Ahjah, korraks vilksatab ekraanil ka Nikita Hruštšov´i tegelaskuju ning üsnagi nutma ja naerma ajavana. 1/5

The Third Planet - Третья планета

Третья планета - Aleksandr Rogozhkin 1991

Raskelt haige teismeline tüdruk on Helsingis ravil, kuid lääne doktorid teda aidata ei suuda. Varakast ärimehest isa otsustab panna kõik viimasele lootusele - viia tüdruk tagasi Venemaale ja seal asuvasse mõistatuslikku Tsooni. Saarel asuvas Tsoonis oli kunagi toimunud mingilaadi tuumakatastroof, ala on armee poolt valvatud ning võõrastele suletud, kuid altkäemaksu eest smugeldatakse isa ja tütar sisse. Nüüd tuleb saarelt otsima hakata saladuslikku tervendajat, kelle radiaktiivsusest tekkinud mutandivõimed võivad tüdruku elu päästa. Enne seda hulk seikluseid ning peale tervendajaga kohtumist samuti.

Aleksandr Rogozhkin on teinud pool tosinat rahva seas ülipopulaarset komöödiat esiotsas "Rahvusliku jahi eripäraga" ning väga masendava karmi draama "Tsekist", kuid ka ühe sci-fi stoori, siis käesoleva. Tsoon ise on põnev koht, segu Tšornobõlist ning Stalkeri tsoonist ning seda kujutades oli leitud mitmeid ääretult ägedaid võttepaiku. Paik oli müstiline, väga paljut vaatajale ei seletatud nii, et kõhe tunne oli kerge tekkima, et mis surnukeha ja kujumuutjad ja... Lugu ise aga selline rumaluke, seda eriti filmi lõpupoole kus "metshaldjad" tegid desantnikutega kung-fu´d ja lillelapsed tervendajahipid headust kiirgasid. 1991 aastal ekraani näinud filmina ei puudunud ka selle aja vene kinole omane tisside näitamine ning Soome külluslike poelettide demonstreerimine oli samuti väga aegunud mekiga teema. Aga Tsoon oli huvitav, ähvardav. 2,5/5

Isa ja tütar Tsoonis. Nagu The Last Of Us.

The Dry Valley - Суходол

Sukhodol - Aleksandra Strelyanaya 2011

Peale "Raske on olla Jumal" vaatamist tuli vene kino isu peale ning otsustasin lõpuks alustada Juri Iljenko loominguga. Kuidagi nii aga alustasin, et ette sattus hoopis Aleksandra Streljanaja film. No ikka täitsa valesti alustasin, vale lavastaja, valed meeleolud kinoloos. Vene maaelu 19 sajandil - usu fanatism, hullumeelsus ja vägistamine. Ja kõik see nii kunstiline, nii kaadrikaunis, et igavus kohe sangpommina unele vedamas. Natuke elevust tõi kinoloosse veidrad maausu ilmingud õigeusu taustal ning aadlinaise süles beebina kantud kana. Viimane kusjuures tundub juba nagu vene maa-aadliku hullumeelsuse märgina, et kui ikka peen mõisapreili peast natuke opakas, siis peab tal kindlasti kana kaenlas olema. 2/5

Venemaa kolkamõisa "kahe korruse rahvas".

Hard to Be a God - Трудно быть богом

Trudno byt bogom - Aleksey German 2013

Kirjuta, kirjuta! Kamandati nõndamoodi. OK, võtan alla Alan Siguse arvustuse Reaktorist ning vaidlen vastu, kiidan kaasa. Kõigepealt kurjustab arvustaja, et pidevalt kõik sebisid ringi ning käitusid nagu ahvid. No juba seda lugedes oli minule selge, et tegemist kohe kindlasti Aleksei Germani isikupärase filmiga. Pidevat liikumist näeb juba filmis "Minu sõber Ivan Lapshin", aga "Hrustaljov, auto!" ainult sellest koosnebki. Miklós Jancsó tegi sama, teeb German ja mõlema puhul ma absoluutselt armastan kuidas iga inimene on ruumis liikuma pandud, seda tegelikult vägagi sätitud kaost mis meenutab kohati moderntantsu. Ahjah, unustada ei tasu ka noort Germanit, on temagi isalt sedalaadi stiili pihta pannud.

Aga siis on veel teksti hüplikus lisaks, see samalaadne korratus, pilla-palla heitmine, üksteise peale rääkimine, lausekatked siit-sealt. Ühtpidi on see ju Germanile omane, aga minu jaoks näiteks täpselt samamoodi võiksid visuaalselt ning dialoogiliselt välja näha ka Strugatskite tegelastevahelised vestlused raamatutes "Hääbunud linn" ja "Tigu nõlvakul". Minu jaoks see on täpselt sama, eelpool mainitud raamatutekstide visualiseerimine näekski just selline välja. Siia alla võib tuua ka mitmeid kümneid kordi ettetuleva kaamerasse vaatamise, aga minu silmad näevad selles samalaadset liikumiskaost, ega püüagi seda siduda mingi (varjatud)kaamerasse piilumisega. See detail ei häirinud mind põrmugi, pigem lõbustas ootus, et kes järgmisena silmad objektiivi suunas pöörab.

Heideti ette räpasust. Olgu nii. Monty Pythoni Holy Grail näitas keskaegset räpasust koomiliselt, Gilliam´i "Jabberwocky" viis selle juba groteski ja meie teame, et ega siis seal sajandeid tagasi kogu aeg mudas püherdatud ega sitta söödud. Aga praegu me ei vaata ajaloolist draamat, vaid ulmefilmi ning miks ei võiks sealne maailm juba iseenesest olla hulga räpasem. Maailm kus puhtusel ei ole nii suurt rolli, kus võib-olla sajabki rohkem vihma ning mülgas-mülkas kinni. Ei leia, et võõral planeedil toimuv võiks kuidagi Maa eluga võrreldes vale olla. Peabki olema teistmoodi. Öeldakse ju, et Maa sarnane tsivilisatsioon. Pluss kogu räpasus toonitab pidevalt haaratavaid puhtaid rätte millega end pühkida. Äge detail. Progressoridki olid seega omas elemendis - käitusid külas küla kombe järgi.

Minu jaoks isiklikult oli suureks meeleheaks Don Rumata jõhkrusesse minev käitumine. Mina nägin temas ääretult stiilipuhast aadlikku, kes andis vastu pead pahameelest, aga ka õrnusest. Tundis enda suursugusust, käitus sellele vastavalt. Igasugune Maa teadlase emotsemine oleks teravamal väljamängimisel karakterit rebestama hakanud, vääraks kiskunud. Leonid Jarmolnik oli aga lausa imetlusväärne ülik, ei mäletagi praegu ühtegi teist analoogi kinolinalt kes siniverelise seisuse poolt antud elurolli samavõrra hästi oleks osanud mängida.

Nõustun aga kõiges selles, et Strugatskite lugu jääb filmis raamatut mitte lugenutele arusaamatuks. Olen ju minagi stooripõhine filmivaataja ning seega üsna pettunud, et filmis toimuvat pidin mälusopist välja pigistama, ega saanud ekraanilt näha-kuulda. Minu puhul tegi karuteene ka filmi kestvus ja seetõttu, et silm väsis dekoratsioonidest ära nii, et lõpus ei olnud enam vahet millise nurga alt lagunenud kindlusemüüre filmitud oli, kõik kivid ja mudaloigud tuttavad juba nagunii. Visuaalselt ja koreograafiliselt suurepärane, väga läbimõeldud ning detailirikas. Loopõhiselt aga läbikukkumine. Ütlen, et selline Germani remix Strugatskitest. Remix mida suudad nautida ainult siis kui tead originaali. Siis tajud kõiki muudatusi, kõiki omapäraseid nüanse mida uuestilooja on omalt poolt lisaks pakkunud. 3,5/5

Vaat seda lõpus näidatud maa avarust oleks võinud ka filmi sisse tippida.

Knight of Old Cathay

Zhang men ren - Su Li 1968

Noor mees saab ämma käest oma pulmaööl teada, et ta ei olegi tänavalt leitud orvuke, vaid hoopis nimeka salasekti juhi laps ning kasuema poolt salaja päästetud siis kui kolm tapjat majja hiilisid ning pererahva surmasid. Hüppab vastne abielumees soojast pulmasängist välja, paneb riidesse, haarab mõõga ning lippab oma tõeliste vanemate tapjaid taga ajama, et kättemaksu läbi mõrvatute hingedele rahu tuua. Truu naine jookseb järgi, teab oma kohta mehe kõrval ja oskab temagi tapatööd süümepiinadeta korda saata. Vaatajale aga näidati kohe filmi algul, et majja sisenes kolm mõrvarit, üks aga jäi ukse taha ning taiplikum paneb kohe näpu selle isiku peale, kes kogu tapatöö tellis.

Mulle väga meeldib ühe seda Taiwani filmi arvustanud kuti ütlus, et tegu on nagu "Ühekäelise mõõgamehega", sest kohe filmi alul raiutakse ühel mehel käsiu ära, aga muidu on sisu hoopis erinev. Nii kenasti sõnadesse pandud - on nagu üks teine film, aga ei ole ka, sest sisu on erinev. On hoopis nagu samuraifilm ja see on järgivaks jooneks kogu linasloo jooksul, sest kuigi võitlusstseenid sisaldavad väheke wuxiale omaseid nippe, võib neid kõikki pidada siiski jaapani kinost tuttavateks kokkupõrgeteks, eriti veel, kuna pea kõik on mees mehe vastu duellid. Natuke lihtne, kuid tore draamalugu tõepäraste elegantsete relvakõlistamistega. Kiired korralikud mõõgahoobid, raiumised ja fileerimised torkamiste asemel. 3,5/5

"Kuidas käsi käib?"

Chu Liu Hsiang and Hu Tieh Hua

Chu Liu Xiang yu Wu Tie Hua - Lung Ku, Ying Lin 1980

Üle hulga aja eriliselt kehva kvaliteediga kinolugu, super bootleg mis käinud läbi mitu konvertimist laserdiskist VHS-ini ja lõpuks bootleg DVD-le. Pilt oli selline, et justkui vihma sajab kogu aeg ja kui filmis õhtu pimedaks hakkab tõmbuma, siis ei näe midagi peale paari sähviva mõõgatera. Aga film ise selline, et tunne puudust kolmandast pöidlast, mida kergitada ning tõstma jäädagi. Põhineb tuntud kirjandusliku karakteri seiklustel, seekord oli Chu Liu-hsiang koos sõpradega missioonil tapmaks surma külvavat Kivikuningannat. Vahele mahtus kokkupõrkeid suvaliste mõõgakeerutajatega, naiste üle naljatamist ning veini rüüpamist.

Vaata nagu Taiwani versiooni Kolmest musketärist - on tasakaalukas strateeg Arthos, prullakas tormakas löömamees Porthos ning naisi meelitav ilueedi Aramis. Viimane sellise sarmiga, et isegi Kivikuninganna pidi nentima oma vastase imetlusväärset mehelikkust. Head huumorit ja vägevaid võitlusstseene, millest vaid viimane, ehk bossikaklus peategelase ja põhipaha vahel ning abiliste kähmlus muude paharettidega, jäi natuke kahvatuks ning venis. Aga see eest sain ma filmi vahendusel teada kuidas tuleb toitu mürgitada. Toidu sisse ära mürki aseta, vaid pane see koera suhu, keda kasutatakse toidu mekkimise juures katsejänesena. Koer sööb taldrikult paar ampsu ja midagi ei juhtu, aga koera suust valgub mürkki ning järgmine kahmaja on juba manalamees. Geniaalne! Proovin kindlasti järele. 4/5

Võrgutaja mesijuttu puhumas.

Black Invitation

Hei tie - Hsu Chiang Chou 1969

Armas sümpaatne Taiwani martial arts film noormehest, kes kunagi naerualusena on kodukülast põgenenud ning nüüd neli aastat hiljem naaseb kung-fu meistrina. Oma oskusi ta siiski demonstreerima ei kipu, no vähemalt endistele tuttavatele, (vaataja jaoks tehakse asi kohe selgeks) ja püüab rahumeelselt lepitada kohalikke röövlinägusid ning külaelanikke. Just see tagasihoidlikus muudabki kinoloo nauditavaks. Vaatad nagu vana naiivset küladraamat, aga tead kogu aeg ette, et lõpus lastakse kõik oskused käiku, lüüakse ninasid lömmi ning väänatakse käsi liigestest. Ja kui see lõpuks kätte jõudis ning päris hästi seatud oli, siis jäi kogu filmist hea mulje. Vaikne väike kena filmikene. 4/5

Kurjad röövlid. Kurjad on.

Unbeatable - Invincible - Непобедимый

Nepobedimyy - Yuri Boretsky 1983

Nõukogude kung-fu film, vähemalt nii teda reklaamitakse. Tegelikkuses poolenisti fiktionaalne lugu nõukogude võitlusspordi sambo tekkeloost, sellest kuidas punasõdur Kesk-Aasias käis sealseid võitlusstiile õppimas. Rusikavõitlusest oli asi kaugel, pigem meenutas kogu mehe õpitu džuudot ning maadlust, sekka tõeliselt valgustatud meistri poolt jagatud filosoofiat. Film seikluslikku laadi, natuke müdistamist, natuke traagikat. Põnevaim oli napilt kujutatud vennasvabariikide elu-olu aastal 1928. Mõnes auulis oli juba punane loosung maja seinal, aga muidu elati ikka veel feodaalses ühiskonnas kus sõna ütlesid sõjapealikud ning rikkad maaomanikud. Kommunismi hoogsusega igal juhul üle ei pingutatud, kuigi kohustuslik vaesrahva mäss bandiitide vastu oli ikka sisse punutud. Kerge irooniana mõjus peategelase, võitlusoskusi koguva Andrei Khromovi jutt, et tema tahab kõigist stiilidest kombineerida täiusliku võitluskunsti, kuna nägi kunagi tsaaripolitseid kaitsetud üliõpilasi peksmas ning tänu tema õpetusele oskaksid ka kõige nõrgemad end tulevikus rõhujate eest kaitsta. Kibedad sõnad, sest lõpuks hakati ju sambot õpetama sisekaitse ministeeriumi alluvatele üksustele ning seda kasutati lõpuks jõudsalt ka kaitsetute üliõpilaste vastu. 2,5/5

The Bandit

Eskiya - Yavuz Turgul

Kolmekümmend aastat vangis istunud mägiröövel ilmub peale oma vabastamist kodukülla avastamaks vaid, et see on jäänud lähedal asuva uue tammi tõttu vee alla, kõik ta sõbrad tuttavad lahkunud ning kunagine mõrsja läinud mehele ta parimale sõbrale kes röövli vangi kavaldas. Sõbrast aga saanud Istambulis äriimpeeriumi juht kes loomulikult kõiki klišeesid mängu võttes ei ütle ka ära kohalike pätigängide juhtimisest ja narkoärist. Kõmbib siis vanamehenäss suurlinna, et tappa reetur ning näha elus kord veel armastatut. Suur kinohitt kodumaal Türgis, mkis tähendab seda, et eriti vesine melodraama ja ettearvatav sisu. 2/5

Aah, kus mu kodu on?

Happy Birthday! - С днем рождения!

S dnyom rozhdeniya - Larisa Sadilova 1998

Suurepärane armas linalugu, mida reklaamitakse mockumentary´ina, kuid see on žanripõhiselt ikka üsna kaugelt haetud. Näitab küll kõvasti realismi ja isegi üht ehtsat sünnitust kaamera ees, kuid muidu jäätakse rohkem mängufilmi kui dokumentaali pildikeele juurde. Vaatluse all on mõned päevad vene kolkalinna sünnitusmajas. Kaamera jälgib ühtmoodi nii patsiente kui doktoreid, aeg ajalt eksitakse ka keldris asuvasse pesutuppa või haigla kööki. Sünnitanud naisi on mitmesuguseid - varakas kaunitar, hilises keskeas kogenud naine, teismeline tütarlaps ja moslemineiu, aga eredamalt eristud lõbujanuline Ljuda, psühiaatriahaigla patsient kes aastas korra sünnitusmaja külastab, et seal taas järjekordne "patuvili" oma ema kasvatada jätta. Arstid flirdivad kaastöötajatega, naised sünnitusosakonnas heidavad meeste üle roppu nalja ning sanitarid parseldavad althõlma maha patsientidele ja doktoritele õnnelike papade poolt kingitud šokolaaditahvleid ja šampusepudeleid. Päevad on sarnased, on rõõmu ja muret. 4,5/5

The Train Has Stopped - Остановился поезд

Ostanovilsya poyezd - Vadim Abdrashitov 1982

Kahe linna vahel toimub hommikuhämaruses rongiõnnetus - reisirong põrkab kokku kuue uitama läinud platformvaguniga. Hukkub vedurijuht. Raudtee sõlmpunktis asuvasse väikesesse linnakesse saadetakse uurija, et inimelu nõudnud õnnetuse asjaolud selgust saaksid, kuid põhimõttekindel mees ei leia kohalike seast ühtegi, kes vähekenegi sooviks juurdlusele kaasa aidata. Miks vagunid pääsesid liikuma, kes vastutas ohutuse eest, kõik põiklevad neist küsimustest kõrvale? Isegi hotellis tuba jagava ning sõbralikes suhetes ajakirjanikuga esineb möödarääkimisi ning mõistmatust. Omal ajal kindlasti kõnekas kinolugu, sest lavastaja ei püüdnud võtta seisukohta, vaid jättis vaataja otsustada, et kas toetada mõtteis uurijat, kelle arust peab kõik täpselt seaduse järgi käima ning möödalaskmiste eest ootab karistus või püüda mõista depoo tööd, kus pidev varuosade defitsiit ning inimlikke vigu juhtub kõigest hoolimata. Teoreetiliselt kaldub kaalukauss uurija suunas, kelle suhu on peidetud ka mõned stalinlikule korrale omased laused, kuid välja joonistub ka linnakese mõistetav mentaliteet, kus inimesed on juba väsinud samast stalinlikust süüdlase otsimisest ja igast uurimisest mis peab vanglaga lõppema, eriti veel juhul kui töö on käinud võimete ja oskuste piires nii nagui aastakümneid. Hea film, eriti kiidaks Oleg Borisovi uurijana. 4/5

Uurija töötab.

The Undefeated

Neskorenyy - Oles Yanchuk 2000

See on nüüd selline film, et taas tuleks kiita Oles Yanchuk´i vastuvoolu liikuvat pühendumist Ukraina valusatele ajalooaastatele, tema tõeotsinguid ja piiritut patriotismi ning armastust kodumaa vastu, aga filmi ennast nagu väga kiita ei sooviks. Temale andestan keskpärase linaloo, temale luban amatöörlikkust, samas kui analoogset eesti filmi kipuksin kindlasti materdama. Võime ju öelda, et Elmo Nüganen tegi samuti patriootliku eesti filmi, aga ikka sitt mis sitt. Ja on meilgi ju küüditamist näidatud või metsavennad ekraanil käinud, aga ikka justkui uhket tunnet või valusat pistet sellest rinda saa. Aga ega meil muidugi selliseid filme tehta ka mis idanaabril nii pinnuks silmas, et seal peab kino kõrvale kohalik ajaloolane seletama, et mida see ukraina fašist ütlemata näitamata jätab ning selleks on muidugi palav armastus nõukogude/vene inimese vastu. 3,5/5

UPA vabatahtlikud andmas vannet võidelda oma kodumaa iseseisvuse nimel viimase veretilgani.