Bloody Parrot

Xie ying wu - Shan Hua 1981

Üleeile öösel sai minust täiskasvanud filmivaataja! Teate ju küll, täiskasvanu on õppinud hindama peale välise ilu ka sisemist ning sedalaadi silmade avanemine toimus minul tänu Bloody Parrot´ile Shaw Brothers´i filmistuudio toodangu suhtes. Siiani olin üleolev, wuxia kuldajastu, ehk 1993 aasta kino erineb ju piisavalt visuaalse külje, aga ka stoorisättingu poolest oma vaarisadest, viimased siiani ikka tundunud liiga butafoorsed, etlevad, ülemängitud ja camp-faktorit pakkuvatena. Nüüd aga järsku taipasin, et SB on mind sisse haaranud, olen suutnud selle enese jaoks läbi seedida ning esimesed õppetunnid selle hindamiseks kätte saanud. Justkui uus avar maailm on mu silmade ees lahti rullunud ja see ei koosne enam plekist mõõkadest, kirevatest kimonodest, papist majadest ega stuudiopõranda liivahunnikusse pistetud puuokstest, vaid ülimalt oskuslikust loo jutustamisest, kõrgest fantaasialennust ning huvitavatest karakteritest. Bloody Parrot algab muinasjutulise müstikafilmina, aga pöörab üsna pea klassikalise film-noir mängumaale, kus nii detektiivid, saatuslikud naised, pisikriminaalid, ülbed politseinikud ning loomulikult samuti mõrvaga krimilugu. Film meenutab sisult ka neid üheksakümnendate alguse neo-noir´e kus võõras satub väikelinna ning on peagi mässitud sealsete kurikaelte niitidesse ning kus iga veider linnaelanik püüab uustulnuka meelt sättida endale sobivale rajale. Aga võib võtta eeskujuks ka peeglitaguse maailma psühhedeelia, mingist hetkest, näiteks peale kurtisaani söödud (narkootikum) verekivi, tuleb ikka üsna peapeale pööratud tunne sisse, et mida nüüd, asja keeratakse ikka hea hoo ja mõnuga segasemaks. Aga ega veel loetelu lõppe. Muidugi saab siit mõõgavõitlust, saab romantikat ja goret ning sekka heidetakse veel exploitation mekki, ehk siis paljast tissi ja tussi, rääkimata paarist spagetivesterni šniti kopeerimisest. Bloody Parrot oli suurepärane filmielamus, väga haarav lugu ja selle jutustamine, esitlus. Ainsaks veaks pean ma filmi venivat lõppu, sest kui ülejäänud linalugu toob pidevalt sisse uusi tegelasi ja lausa loobib tegevust, siis viimased 20 minutit on üsna ühtne koopas ronimine ja selle maaaluse seikluse finaalik pakutav lõplik lahendus, maskide langemine, saladuste paljastumine, ei kaalu üles liiga pikalt ühtede ja samade dekoratsioonide vahel veedetud aega. Seega punn vähem täisskoorist. 4,5/5

Kohe hakkab tüdruk dope´i mekkima ja deemini häälega kurjustama.

The Taint

The Taint - Drew Bolduc, Dan Nelson 2010

Kinotegemnise üllas kunst ei ole veel maailmas välja surnud. Vähemalt The Taint tõestab seda, kuigi jah, tegu ju juba paar aastat vana filmiga ja nüüd võivad asjad hulga sandimalt olla. Igal juhul sellised mõtted mul filmi vaadates pähe tulid, hing hõiskas ja tuju liikus pikki lage, nii hea tunne oli seda vaadata. Võtad laias laastus ja polegi justkui midagi - järjekordne splätter sellest kuidas keemiliselt reostatud vesi muudab inimesi zombiedeks, aga hakkad detailidena asja uurima ning avastad ääretult leidlikke momente ning kvaliteetset hüva huumorit. Näiteks kohe alguses näidatav stseen kus zombie eest plehku pistev kutt paneb jooksu pealt suitsu ette ja siis tõmbab über-coolilt sigaretti, ise verehjanulise elaja eest ära sörkides. Brijantne! Film ise on veidra tundega, veits neooni ja kehvemat montaaži lisaks ning saaks täieliku hipster-õuduka. Seda popikat ja noortekat on sisse pandud aga just parasjagu, et hetkedel kui spermat pritsivaid nakatunuid ekraanil ei viibi, on tunne justkui vaataks ladnat indiefilmi kooli ja girlfriendiraskustest, aga kui mõni jäigastunud riistaga tõbine ekraanile ilmub, saab heal hulgal verd ja soolikaid. Täis skoori ei saa selle tõttu, et maskiga mehe monoloog venitas veits filmi, aga muidu ossassaaa! Pakkutakse vaimukusi, väikeste uute nüansidega klassikat, korralikku indikino draama ja romantikana ning see kõik on vere ning spermaga ohtralt üle valatud. Põhimõtteliselt minutiline trailer ei näita seekord filmi kõiki parimaid kohti ette ära, sest selle tegemiseks läheks vaja vähemalt kümne minutilist reklaamrulli. Korralik aus trash-kino kus pauk lastakse vaatajale näkku. Ja ma ei pea silmas raudsest torust tulnud pauku. 4,5/5

Noks läks katki! 

PS. Unustasin mainida, et filmis näidatakse ka natse. Järelikult tase kino!

Hard Rock Zombies

Hard Rock Zombies - Krishna Shah 1985

Hard Rock Zombies oli õuduskomöödia ajast mil veel igasufgused juustused filmid nägid head välja kasvõi selle pärast, et võeti filmilindile ja mitte digitaalselt üles. Filmilindi pehme pilt andis tobedale linaloole juurde just selle nostalgile videokassetilt õudukate vaatamise tunde läbi poolluitunud toonide ja kui näha sai veel väikelinna konservatiivsete töllide tögamist ning parodeerimist, haledat pophevi, ennast aastakümneid varjanud nnatsieliiti, iseennast ära söövat zombiet ning teismeliseea puhast süütut armastust, siis võis isegi rahule jääda, kuigi mingi meistriteosega ei ole tegemist mingil juhul. Kerge snäkk, kõhule liiga ei tee. 2,5/5

Hard rock zombied tõusevad kasvõi hauast, et anda plaadistuslepingu nimel produtsendi jaoks üks kontsert.

Demon Warrior Koji

Üks vana postitus mille pärast sain bloggerilt 2 aastat tagasi hoatuse, et pildid mingi animepede blogist pihta pandud. Removisin nüüd alles pildid ja blogger tegi sellest automaatselt uue postituse.

 Kairauku Satsujin Chousakan Koji - Yasunori Urata 1999

Supernational demon porn on alati minu üks lemmikžanreid olnud ja seda alates Urotsukidoji nägemisest. Kujumuutvad deemonid, jõledad monstrumid ja verehimulised peletised ning nad kõik siivsaid koolitüdrukuid vägistamas kes peagi aga unustavad moraali ja annavad põrgulike naudingute jaoks end valla, seda isegi hoolimata nende ümber toimuvast veristamisest ja lihalõhkumisest. Käesolev oli selline keskmisel tasemel fantasy hentai, ühtviisi keskpärased olid seksustseenid, tegelaskujud kui ka üldstoori. Alul päris põnevat superkangelaste versus monstrumite actionit pakkuv anime muutus lõpu poole üsna igavaks, sest taustalugu jäi viimaste suurte paljastusteta. Vaadatav, kuid mitte parim. 2,5/5

Ei siis saa tüdrukuid vaadata kui peab õppima.

Deadball

Deddobôru - Yûdai Yamaguchi 2011

Lapsepõlvetrauma lööb kaks pesapallimängijast venda eri suundadesse, ühes saab südametunnistusega tapja ja teisest südametunnistuseta mõrtsukas. Hea tapja saadetakse noortekolooniasse kus tuleb end juba esimesel päeval maksma panna, halb killer on sinna aga juba paar kuud varem toodud. Veristatab vanem vend natuke koolikaslasi, teeb igal võimalusel ja situatsioonis suitsu ning nõustub lõpuks maha pidama koolidevahelist pesapallimatši ning kõike seda, et oma nooremat venda päästa. Laipademäed kerkivad, jäsemaid lendab.

Japside exploitation-horror on teada - alati paar lahedat momenti, hunnikute viisi suvalist janti ja kordamisi, aga lõpuks ikka mõnus vaadata. Deadball oli selles mõttes keskmisest viimaste aastate analoogsest gorekomöödiast parem, sest mitmed naljad olid tõeliselt vaimukad ning välja mängitud pisidetailidele mis kusagil kaadri taganurgas endast märku annavad. Oli üle keskmise teravmeelse huumoriga, kuid õnnetuseks hakkas naerutamine filmi keskpaigast tuure maha võtma, asendudes tavalisemat sorti vägivaldse actioniga. Mida hoogsamaks ja põnevamaks kiskus, seda rohkem eemalduti Ricky-Oh tüüpi veidrast gorest ning liiguti venivama lääneliku paroodiani. Üldplaanis see rikkus muljet vähe, sest eks oli ka lõpus toimuvaid veristamisi fun vaadata, kuigi tõeliselt säravat nalöja enam ei pakutud. Korralik japside hullus koos musta huumori ja verega. Pesapall õnneks nii esile ei tuninud, kui alul karta oli. 3,5/5

Näide filmi kehvemast huumorist. Avatari parodeerimine, kusjuures 3D prillid peaksid siis veel abndma selle lisanõksu, et Avatar 3D.

The Deadly Spawn

The Deadly Spawn - Douglas McKeown 1983

DVD boonuste hulgas on keskpärase f'anart´i meenutava koomiksina loetav eellugu sellest kuidas kosmoseparasiidid Maale sattusid, kuid filmivaatajale algab kõik meteooriplahvatusega ning ega palju aega möödugi kui peeniase ja nälkja ristsugutistena tunduvad hammastega ussid end inimlihasse söövad. Kes rohkem liha õgib, see kasvab ja mõned on päris pirakad ning üks on isegi väga väga massiivne loomake. Inimesed muidugi vabatahtlikult talödrikule ei roni ning panevad vastu, eriti südi on üks õudusfilmide austajast poiasiklutt.

Väheke Alieni rip-off, egas siis asjata reklaamnimeks pole võetud Return of the Aliens. Ja hilisem väärt kinolugu Slither on taas väheke matti võtnud käesolevast filmist nii, et kõik kordub, kõik käib ringi. The Deadly Spawn oli mõnus vanakooli monstrumilugu mis segas väheke huumorit splatteri ja gorega ning tulemuseks korralik nunnutobe ajaviitefilm. 3/5

Schramm : Into the Mind of a Serial Killer

Schramm - Jörg Buttgereit 1994

Jörg Buttgereit ei kuulu mu lemmikute hulka, aga selline väike nüke, et peaks ta filme teadma-nägema oli sees. Seekord aga lavastaja lausa üllatas, sest film oli itmel hetkel visuaalselt ilus ning pildiliselt nutikate lahendustega. Montaaž oli samuti hea, ehk võib siis öelda, et film tehnilisest küljest kannatas vaatamist küll, kohati isegi kiitust. Kasuks tuli ka kestvus, sest üle 70  minuti on eksperimentaalse tapafilmi kohta alati liiga palju, sarimõrvari mõtteid ja tegusid peegeldav Schramm jäi aga mõnusalt sinna tunni kanti. Sisu muidugi teine teema, seal oli taas vaja kunsti taga ajada ning mitte just väga põnevas vormis. 3/5

Üks filmi meeldejäävamaid momente.

Chillerama

Chillerama - Adam Green, Joe Lynch, Adam Rifkin, Tim Sullivan 2011

Kui netis hakkasid ringlema jutud sellest, et Adam Green filmib teost nimega "The Diary of Anne Frankenstein", siis ei uskunud ma seda esmalt, vaid pidasin väikeseks ilkumiseks. Mõned ajad hiljem selgus, et tõsi taga ning nüüd on siis see omapärane HOLOCAUST´i kujutamine vaatajate eest, nimelt ühena kolmest autorifilmist mille võib leida Chillerama horrorkogumikult. Tegelikult sisaldab Chillerama enamat: kolm tähtsat lühifilmi, üks üldlugu mis moodustab teisi endasse siduva põhifilmi ning juuksekarva lõhki ajades, saab vaataja veel kaks lisasegmenti, kokku siis põhimõtteliselt kuus erineva stilistikaga õuduslugu.

Aga hoidke hobust! Horror on vaid väline määraja, sest tegelikult pakub Chillerama chillimist gorekomöödia vormis, balansseerib seal poliitkorrektsuse ja halva maitse piiril, minnes mitmel juhul kaugemale kui ühelt korraliku leviga kinoloolt oodata julgeks. Tegu on gigantse kummardusega drive-in kultuurile ning seal näidatavatele b-filmidele. Ette võetakse ja segamini pööratakse mitme kümnendi stiilid ja ikoonid. Näha saab pilamist saksa kahekümnendate aastate "õudukate" suunas, brittide varasemate Hammer filmide järgiahvimist, jänkide viiekümnendate "teadlased kiiritasid sipelgat ja see muutus hiigelsuureks ning purustas linna" stiilis paroodiat ning oma versiooni saavad ka kuuekümnendate romantilised surfifilmid, seitsmekümnendate muusikalid ja kaheksakümnendate zombikino. Vahele loobitakse veel tsitaate kultusfilmidest ning visatakse vihjeid kuulsatele linalugudele õõvakino vallas.

Juba see üksi paneb filmifänni kihelema, aga mõelge nüüd selle kõige juurde ropud naljad ja soolikakuhilad ning oled nõus andestama kohatist tolatsemist (valdavalt märksõnaga Hitler) ning raamina lühilugusid ühendava põhiloo vähest tihedust. Kordaläinud (nüüd järgneb moesõna, ole valvas) filmikassett kus tegijad end tagasi ei hoidnud, vaid keerasid seda vinti ikka kohe mõnuga üle, et vaid halvast naljast puudust ei tuleks. Uus korralik verekomöödia ja exploitation paroodia. 4,5/5

PS. Otse loomulikult näidati siinses filmis ka suuri tisse ja sitajunne.

Sin City

Sin City - Frank Miller, Robert Rodriguez, Quentin Tarantino 2005

Ma ei pea Sin City´t nüüd väga heaks filmiks, kuid parimaks koomiksi adaptsiooniks kindlasti ja seda muidugi arusaadavatel põhjustel. Imepäraselt aga ei tulnudki see lõppematu sarnasus joonistatud piltidega esile aastaid tagasi kinosaalis, vaid alles nüüd väiksemalt koduekraanilt (tänud sulle Mart!). Kinos vist passisin lihtsalt suu ammuli ja kuna käisin seda vaatamas mitme teise Sin City fanniga, siis kadus koomiksilikkuse arutamine lõpuks muusse muljtamissuminasse ning peale tõdemuse, et sarnane, ei jäänudki nagu muid mälesuskilde. Seekord aga tuli esile, oli ju koomiksit just hiljuti taas loetud ja seetõttu vaid vaatasin ja imestasin kui sarnased on kõik tegelaskujud oma paberil loodud karakteritele ning kui stiilipuhtalt oli lavastajate tiim ülesandega hakkama saanud. Peaks nüüd kohe sõbra poole tõttama ja laenama Sin City koomiksite complete box´i, mul vist loetud vaid 1-4. Või isegi vaid 3. 4/5

Jätkufilm tõotab tulla klassikalist laadi.

Gothic & Lolita Psycho

Gosurori shokeinin - Gô Ohara 2010

Muinasloo eksperdid ja vanarahva õpetused väitsid, et kui õhtul vaadata haakriste ja alles peale seda tegevust siis napsutama hakata, jääb pohmell tulemata. Võtsin minagi nõu kuulda, sorteerisin mitmel netileheküljel kus igast kuju ja tuju haakriste pakutakse, jälgisin igat pilti suure tähelepanuga, kuid tolkku ei miskit - järgmisel päeval lõhkus justkui metsaelajas pealuu sees ning kodukäija keeras konte nii, et paaril korral pressis lausa pisarad silmanurka. Ei teagi nüüd kohe kas eksisid nõuandjad ja iidtargad või vaatasin mina kraaksjalgu liiga vähe, igal juhul oli selline pohmell, et mängijasse läks säherdune ajutu jura nagu Gothic Lolita Psycho. Aga leevendust see vere ja lolli nalja segu ei toonud. 1/5

Väidetavaid pohmelli ennetavaid fotosid võib leida lisaks veel siit.

Superjail! - 2. season

Superjail! - 2. season - Ben Gruber, Christy Karacas, Steve Warbrick 2011

Superjail! oli suurepärane, kuid ei ole seda teises sesoonis teps mitte. Kõik see über-kaos mis esimeses sarja särama pani, oli teises justkui poole kiiremaks keeratud, kuni enam ei saanud aru, et mis sigri-migri seal ekraanil käib. Kuigi inimkehasid lõhuti ja ohvreid tapeti samasuguse, et isegi mitte öelda suurema intensiivsusega, jäi kõik lõpuks ikkagi ennast kordama, uudsust ei paistnud kusagilt ja haltuuramekk oli asjal juures. Kui kolmas tehakse, siis ikka vaatan, sest ega ühest koomilisest tapapeost ei saa ära öelda, kuid lootused seriaalis veel midagi säravalt originaalset näha on nullilähedased. 2/5

Cosplay.

Mr. Robbie - Buddy Giovinazzo lühifilmid

Christmas Album, The Lobotomy, Subconsious Realities, Jonathan Of The Night, Maniac 2: Mr. Robbie - Buddy G (Buddy Giovinazzo) 1981 - 1986

Robogeisha boonusplaadil olevast filmist liikusin edasi Combat Shock´i lisaplaadi juurde kus pool tosinat mehe lühivormis kinokatsetust. Kõik olid ühtmoodi head, sellised räpased underground videofilmid mis liikusid horrori ja gore radadel, žanrit samas kergelt parodeerides. Enim meeldis mulle aga 1981 valminud Christmas Album kus neiu kingib oma boufriendile satanistliku sünumiga vinüüli kus kostub sellist EDASI repertuaari kuuluvat mussi ning viimane läheb helidest hulluks ning kägistab oma mõrsja. Hea musta huumoriga lugu, kuid väike naljamoment oli ka teistes filmides. Lisaks plaadil veel sõpsi bändile Circus 2000 tehtud musavideod. 3,5/5